Keelega seotu võidakse tembeldada natsionalismiks

Madis Tuuder

Lähenemas on komi kirjakeele päev 17. mail (tähestik loodi 1372. aastal), aga enne kui läheme komi keele olukorra juurde, tuleks kirjelda lühidalt, kes on komid ja kus nad elavad.

Nikolai Kuznetsov: Komid on Venemaa Euroopa-osa kirdenurgas elav rahvas, kes on ajalooliselt kujunenud kaheks rahvaks, sürja- ja permikomideks. Esimeste asuala nimetatakse Komimaaks ja seal elab umbes 870 000 inimest, kellest komisid on umbes veerand. Permikomid elasid kuni 2005. aastani omanimelises autonoomses ringkonnas, kus nad olid isegi enamusrahvus, kuid pärast selle likvideerimist moodustavad nad suures Permi krais tühise osa. Mõlemal rühmal on oma kirjakeel, kuid puhtlingvistiliselt saab rääkida ikka ühest keelest.

Kirjelda komi keelt ja seda, milles väljendub sugulus eesti keelega.

Komi keel on soome-ugri keelte üks permi rühma keeltest ja selle lähim sugulaskeel on udmurdi keel. Kui rääkida sugulusest eesti keelega, siis see seisneb peamiselt keele süvastruktuuris ja grammatikas. Tavaliselt otsitakse sugulust pealispinnalt, nagu sarnane kõla või samad sõnad, kuid eesti ja komi keel on üksteisest liiga kaugel, et neid aspekte leida.

Mainisid, et komid on juba ajalooliselt jagunenud kaheks. Millest see tuleb?

Need rühmad on puht ajaloolis-geograafiliselt nii kujunenud. Kui 1920. aastate alguses hakati looma komi kirjakeelt, siis plaaniti luua üks kirjakeel. Teisiti läks see geopoliitilistel põhjustel, kuna nii sai neid gruppe paremini kontrolli all hoida. Mentaliteedis ja ajaloos on erisused täiesti olemas: näiteks sürjakomid pole kunagi olnud pärisorjad, küll aga permikomid. Praegu on keeleteemalised diskussioonid taas üleval. Mina toetan seda teed, et need võiksid jääda ühe keele kaheks regionaalseks variandiks, sest nende erisus on umbes nagu eesti keele murretel.

Milline on keele olukord praegu?

Permikomide olukord on palju kehvem. Ohu märk on näiteks omakeelsete arvsõnade kadu. Kasutatakse vene sõnu ja olen täheldanud, et sürjakomidel on tekkimas sama tendents. Eriti, kui räägitakse rahast. 1990. aastatel keele prestiiž tõusis, seda kuulis isegi linnatänavatel, kuid nüüd on see taandunud. Sõktõvkari elanike seas on komisid umbes 25%, aga keelt tänaval ei kuule. Küll aga elab see endiselt veel maal. Kibe statistika näitab, et 20 aastaga on komide arv drastiliselt langenud: 500 000st on järele jäänud 300 000, kellest umbes ¾ väidab, et oskab komi keelt. Rääkida oskab ehk pool ja küsitluste järgi vaid 10% kirjutada. Olen seda ka ise kogenud: inimesed, kes suhtlevad komi keeles, vastavad kirja teel vene keeles. Paljudel puudub komi keeles kirjutamise harjumus.

Milline positsioon on komi keelel koolis?

Kool on venekeelne. Alushariduses kuigipalju kasutatakse komi keelt, eeskätt maal. Seaduses on kirjas, et soovi korral on õigus saada emakeelset haridust, kuid ainult ressursside olemasolu korral. Neid mõistagi ei ole. Komikeelsed on ainult komi keele ja kirjanduse tunnid. Tõsi, komi keelt õpetatakse ka neile, kes pole komid, seda küll väiksemas mahus. Keelt sellega ära ei õpi, kuid loodetavasti muutub seeläbi kas või suhtumine komi rahvusesse ja kultuuri. Oht on aga selles, et ka komi lapsevanemad valivad lihtsama variandi, et last mitte koormata ja et ta sulanduks kiiremini venekeelsesse ellu. Inimlikult võib neid mõista, sest komi lastesse suhtutakse tihti üleolekuga ja vanemad mäletavad seda oma kooliajast.

Kui palju üldse luuakse komi keeles algupärast kirjandust?

Aastas ilmub vaid kümne nimetuse kanti. On ka noori loojaid, peamiselt küll luuletajaid ja millegipärast just tüdrukuid. On mingi kiht rahvast, kes on alati tellinud kirjandusajakirja ja kes naudib lugemist oma emakeeles. Lastele on aga sobivat kirjandust vähe. See, mis on, ei ole piisavalt kvaliteetne ei sisu ega vormi poolest. Öeldakse, et asi on raha taga, aga ma ei tea, kas ainult. Teemad on ka liiga filosoofilised ja rasked laste jaoks.

Milline on komikeelse meedia seis?

Ülevabariigilisi komikeelseid väljaandeid on viis: nn päevaleht, mille ilmumissagedus on praeguseks langenud ühe korrani nädalas, koolinoortele mõeldud ajaleht, mis ilmub kord nädalas, lasteajakiri, üks satiiriline ajakiri ja üks kirjandusajakiri. Permikomidel on neid veelgi vähem. Kui arvestada, et sürjakomide seas on emakeeles lugejaid veel kümnetes tuhandetes, siis tiraaž jääb enamasti alla tuhande. Eraldi telekanalit ei ole. On saateid, kuid ebasobival ajal ja mitte iga päev. Ja needki on olmelisematel teemadel. Täiesti puuduvad poliitika- või ühiskonnaelusaated. Raadiokanaleid on aga lausa kaks. Üks on traditsiooniline traadiraadio, kus on nii uudiseid kui ka muusikat, kuid eetriaega on vaid mõni tund nädalas. Teine on nn Komi rahva raadio, mis hakkas tegutsema noorteraadiona ja on nüüd üleni internetipõhine. Selle miinus on taas see, et analüütilisi ja nt poliitika teemadel saateid on vähe. Kuna seal töötavad enamasti noored, siis tõstavad nad oma tegevusega ka noorte hulgas keele prestiiži. Pealegi mängitakse seal komikeelset popmuusikat, niipalju, kui seda on.

Kui palju komikeelset popmuusikat tehakse ja kui populaarne see on?

Natuke tehakse, korraldatakse festivale ja see on võimalus just eeskätt maalt pärit noortele. Isegi komi räppi on tehtud. Aga see ei ole väga laialt levinud. Viimasel ajal on ilmunud ka komi albumeid, kusjuures seda, mis on tehtud, tuleb taga otsida. Igast kioskist seda ei saa, pigem imestatakse, et mis komi muusika – küsitakse, kas sellist üldse ongi.

Milline on Komi Vabariigi võimude suhtumine komidesse ja komilusse üldiselt?

Komid olid esimesed Venemaa soome-ugri rahvaste seas, kes pärast liidu lagunemist suutsid saavutada oma keelele riigikeele staatuse. Idee järgi pidi komi keel täitma samu funktsioone, mis vene keelgi, kuid komi keeles asju ajada ei ole alati võimalik. Hea, kui kultuuriministeeriumis leidub komi keele valdajaid. Kohtus on nõutud tõlki ja see on ka saadud. Ka ametlikud aktid ja avalikud sildid on tõlgitud komi keelde nagu ka vabariigi ametlik koduleht. Iseasi on tõlke kvaliteet. Minu meelest on see sageli vene keel komi sõnadega – tõlkijatel puudub vajalik keeletaju. Maal on aga tõenäolisem, et saab komi keeles asju ajada.

Kui suured on üldse komide võimalused riiklikul tasemel oma asja ajada?

Praegu Venemaal viljeldav etnopoliitika ei soosi rahvuslikku eripära. Rahvariided ja laulukoorid ei ole probleem, kuid kõik, mis on seotud keelega, võidakse tembeldada natsionalismiks. Komid on ka liiga vaiksed ega tule tänavale oma õigusi kaitsma. Loobutakse väga kiiresti.

Millisena näed komi keele tulevikku?

Praeguste olude juures tõmbub keele kasutusala veelgi koomale. Komi keeles veel kirjutatakse ja on olemas omakeelne meedia. Neid positsioone tuleks hoida, aga suurt edu ilma koolita pole võimalik saavutada. Vähim, mida inimesed ise teha saavad, on rääkida oma lastega emakeeles. Seda keegi ju ei keela. Positiivne on aga see, et üha rohkem on komi keelt internetis, on aktiivseid noori entusiaste. Komi keelt on juba varemgi üritatud maha matta, kuid see pole õnnestunud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar