Keeleaasta

Üleilmastumine survestab käivitama eestlaste identiteediprogrammi.

JÜRI VALGE

Keeleaasta 2015 hakkab ajalooks saama. Mullu kirjutas Mart Rannut oma ülevaates, et „aastal 2014 teisenes Eestis keelepoliitiline reaalsus“, tänavune eesti keeletegelikkus nii selge ei ole. Üle­ilmastumissurve jätkus – on näha märke valdkonnakaotuse kohta – ning jätkus ka vastuseis sellele. Mõnetist edu võisid nautida mõlemad.

Administratiivne ja vabatahtlik valdkonnakaotus. Põhimõtteline vaidlus käis eesti lennunduskeele ümber: riigikogus jaanuaris tehtud seadusemuudatus Eesti õhuruumi täielikuks ingliskeelestamiseks jäi mh ka Eesti Liinilendurite Assotsiatsiooni ja keelenõukogu vastuseisu tõttu välja kuulutamata ning augustikuise eelnõu järgi võib 9500 jalani edaspidigi eesti keeles lennata. Tubli saavutus on ka see, et kevadeks suutsid justiits- ning haridus- ja teadusministeerium (HTM) korraldada 2006. aastast vindunud ning seetõttugi väärtuses kaotanud Estermi terminibaasi eesti keele instituudi (EKI) serverisse. Eestikeelne süstematiseeritud oskussõnavara ja selle kasutusvõimalus on hädavajalik nii igapäevaelus, nt lennunduses, kui ka harvadel tippsündmustel, nt Eesti eesistumisperioodil Euroopa Liidus 2018. aastal.

Augustis avalikustati Gunnar Oki ettekanne Eesti teaduse ja kõrghariduse seisukorrast ning arendussoovitused, sh ettepanekud muuta kõrgkooliõpe märgatavas osas ingliskeelseks ja liita EKI Tartu ülikooliga. Seejuures on lähtutud eelkõige äri ning rahvusvahelise konkurentsi argumentidest, unustatud aga käsitleda rahvusliku kultuuri kestmist. Suunaga ingliskeelsele kõrgharidusele pandaks küsimuse alla eestikeelsete kõrgkooliõpikute kirjutamise mõte. Ainuüksi riigiprogrammi toel on neid ilmunud ligi poolsada ning see pole kaugeltki kõik. Mõttetuks muutuks eestikeelne aineõpe vene gümnaasiumis ning kindlasti kannataks ka eestikeelse keskhariduse maine. Kas ettepanek liita väljakujunenud tööülesannetega instituut TÜga just linnavahetust tähendaks, ei tea, selge on aga, et see tehti asjaosalistega, eelkõige keeleinimestega piisavalt läbi arutamata ning vajaliku analüüsita.

Administratiivse valdkonnakaotamise kõrval on tunduvalt valusam see, mida eesti keele kahanev kasutajaskond vabal tahtel ellu viib. Riigi toetus ulgueestlaste keele ja meele säilitamiseks on kena ja vajalik, tõdeti rahvuskaaslaste programmi III konverentsil Narvas. Unarusse on aga jäänud samad eesmärgid kodumaal: 2004. aasta keelestrateegia identiteediprogrammist sai väärtusarendusprogramm, kus eestlus ja eesti keel jäid muude väärtuste kõrval vajaliku tähelepanuta. Hariduselu, samuti teiste valdkondade rahvusvahelistumine on paratamatu. Selle tasakaalustamiseks on vaja sisendada usku eestluse ja eesti keele elujõusse ning õpetada neis väärtust nägema. Kohustusliku kirjanduse vähestest lehekülgedest ning õigekirja harjutamisest ei piisa. Idee luua (E/e)esti identiteediprogramm tuleb hädatarvilikuna ellu äratada. Tänavu selleks algatusvõimet ja põhjendusoskust ei jätkunud.

Keelepaanika ajakirjanduses. Seevastu ajakirjandus hoidis keele, kas või asendusteemana, ikka pildil. Paraku juhtus selgi sügissuvel nii, et sääsest sai elevant. Bussipeatuste nimed käärisid nii volikogudes kui ka meedias õige ägedalt, kuigi keegi ei kavatsenud isegi „LKV“-nimelisi silte sundkorras lasta maha võtta. Soovitati vaid korrastada Eesti peatusenimed, et koondada need koos teistega ühte korralikku registrisse. Lugu meenutas vägisi hapukurgihooaja teemapõuda ning aastatetaguseid hirme: keelekorraldajad tahtnuvat veini importi ära keelata (veinipudelisiltide eestikeelse info nõue), tsensuuri kehtestada (lühisõnumite keelelise korrektsuse võimalik punkt keeleseaduses), 30 000 (!) Eestimaa kohta ümber ristida (Mokko talu juhtum, aga ka Leppiku, Loddi jts) või ajaloosündmustest (jüriöö ülestõus, teine maailmasõda) ajalugu kaotada. On hea, et keeleteema inimesi puudutab. Seetõttu oleks maa-amet võinud teavitusviisi otstarbekust kaaluda ning vahest tulnuks keeleinimestelgi selgemat infoedastamist ning ajakirjanikel kuuldu tõlgendamist õppida. Paanikat pole vaja kellelegi.

Keelepoliitika ja selle koordineerijad. Huvitaval kombel jäi avaliku tähelepanuta valitsuse tegevusprogrammi punkt kaaluda „Keeleinspektsiooni reorganiseerimist keelepoliitika elluviimist koordineeriva … ametkonnana“. Kogu keelepoliitika taandamine ainult keeleseaduses sätestatule ning kogu koordineerimise koondamine inspektsioonile tekitab leebelt öeldes kahtlusi. Milleks on siis HTM oma vastava osakonnaga ja valitsust keelepoliitika alal nõustav Eesti keelenõukogu?

Laiema tähelepanu teenis keeleinspektsioon Narva taksojuhtide ning linna volikoguga maadeldes. Esimestelt hakati nimelt 1989. aastal kehtestatud ja 1993. aasta 1. veebruarist kohustuslikku keeleoskust (B1) nõudma. Peale tänavanimest ja majanumbrist arusaamise on ju vaja eesti keeles suhelda nii kliendi kui ka ametiasutustega avarii või muude erakorraliste juhtude korral. On väga positiivne, et mõned taksofirmad on protestimise asemel oma töötajad eesti keele kursustele saatnud. Põhjus, mis Narva volikogu töökeele probleemile habeme on kasvatanud, on sisse kirjutatud seadustesse: kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse paragrahvis 41 on selgelt öeldud, et volikogu istungid toimuvad eesti keeles, kuid volikogu valimise seaduses pole keeleoskusest sõnagi. Igal juhul ei teinud volikogu esimees, nüüd taas linnapea ametis Tarmo Tammiste konflikti väiksemaks, kui teatas 30. oktoobri Põhjarannikus istungite edaspidisest venekeelsusest. Järgmiste valimisteni jäävat aega oleks mõistlikum kasutada selgitamiseks, et narvakate huve saavad paremini esindada need, kes seadustest ning riigis toimuvast riigikeelse info kaudu aru saavad. Ka seadusloome võiks sajandi algusse tagasi pöörata ning OSCE volinike, eelkõige Max van der Stoeli ettepanekul (loe: nõudmisel) tehtud muudatused tagasi võtta. Toona oli volinike (nii riigikogu kui ka kohalike omavalitsuste omade) keeleoskuse nõue seadustes olemas.

Võti on üldharidus ja kiire keeleõpe. Vene gümnaasiumi eestikeelne aineõpe (60% ulatuses) rakendus 2011/12. õppeaasta lõpuks. Kohati on küll veel raske, ent tuleviku seisukohalt oli igati õige eelmise haridus- ja teadusministri Ossinovski kava suunata eesti keele õppe peatähelepanu põhikoolile. Halb oli aga, et sellega paralleelselt said viis päevaõppega üldhariduskooli ning kaks täiskasvanute gümnaasiumi ebamäärase signaali, nagu oleks neil reaalne saavutada venekeelse aineõppe jätkumine. Taotlused esitati ning valitsus lükkas need ootuspäraselt tagasi. Kunagi tuleb keelebarjäär läbi murda: kui mitte gümnaasiumis, siis kõrgkoolis või tööelus. Seal on see juba palju raskem ning hilinenud. Olulisim, mida poliitikud õppurite heaks praegu teha saaksid, on lasta koolidel rahus toimetada ning jätta need valimisvõitlusest, muudest võimumängudest ja kohtuprotsessidest kõrvale.

Pagulaste teema on otsapidi ka meile kohale jõudnud, kuigi kvootide alusel saabunuid veel pole. Korraliku ja kiire keeleõppe vajadust on tunnistama hakatud. Senine mõni nädalatund ebaregulaarset keeleõpet raiskab vaid aega ja raha. Nullist A1ni jõudmiseks on siiski vaja 200 tundi intensiivõpet, kuid selle pakkumiseni läheb veel aega. Jää on hakanud liikuma Venemaalt ja Ukrainast saabunud arstide puhul: ettevalmistamisel on määrusemuudatus, mille järgi võetakse nad tervishoiutöötajate registrisse alles siis, kui nad on tõendanud oma eesti keele oskust või õppima asumist. Arstide liidu arvates on seda küll vähe, aga asi seegi. Mingil määral soodustab õppimist ka kümnete tuhandete kasutajatega „Keeleklikk“, mis pärjati emakeelepäeval keeleteokonkursi pea- ja ka rahvaauhinnaga.

On väär näha üldhariduse keeleprobleeme ainult seoses vene kooliga või võimalike pagulastega. Eesti keele arengukava värske seire järgi läks mullu kooli tööle 12 uut eesti keele õpetajat ning õpetajaks õppima 11 tudengit, tänavu vastavalt 10 ja 16. Seda on ilmselgelt vähe, kuna kuuendik õpetajaist on üle 60 ja ainult 8% alla 30. HTMi algatus tulevastele eesti keele õpetajatele lisa­stipendiumi maksta on oluline samm õiges suunas. Kahjuks ainult sammuke ning peavoolust hälbiv marginaalsus. Nende motiveerimiseks tuleb leida võimalusi, k.a eesti keele arengukavas ning selle seireülevaadetes korduvalt soovitatud tasustatav õppetöövaba enesetäiendus(pool)aasta. Selle vajadust rõhutas ka prof Cornelius Hasselblatt, tänavuse seirearuande välisretsensent. Asi ei ole eesti keele õpetajate eelistamises, vaid mõistmises, et kogu hariduse aluseks on eesti keele oskus ning ainus viis see kuidagigi tagada eeldab tarku ja motiveeritud eesti keele õpetajaid ning häid õppevahendeid.

Elusa keele varamu. Elava keelena eesti keel muutub ning on vaja see aeg-ajalt üle vaadata. Tänavusi olulisimaid keelesündmusi on eesti keele akadeemiliste tervikkäsitluste sarja „Eesti keele varamu“ esimese köite, Reet Kasiku „Sõnamoodustuse“ ilmumine. Foneetikast ja fonoloogiast suulise keelekasutuseni ulatuvasse 8köitelisse sarja koondatakse kõigi eesti keele valdkondade kohta praeguseks kogutud teadmised. Sellele toetub paralleelselt koostatav uus eesti keele grammatika, millele omakorda ehitatakse nii kõnesünteesi- kui ka tuvastusmudelid, kooligrammatikad ja praktiline keelekorraldus. Kindlasti ei pea igaüks nende teoste igast lausest aru saama, vajalikkusest aga küll. Järjekordse toetava otsuseni jõudis lõpuks ka HTM ning eriti tuleb kiita TÜ kirjastust, mis rahvusülikooli kirjastuse nime vääriliselt kogu uurimuste sarja avaldamise enda hoolde võttis.

Keelenaabrid, -hõimlased ja -ajalugu. Eesti keel ei ela üksi ega ainult Eestis. Positiivne oli kahe naaberkeelega seotu. Tänapäevaste läti sõnaraamatute puudumine oli skandaalne. Karl Abeni üle poole sajandi vanad läti-eesti (1959, 2. trükk 1966) ja eesti-läti (1967) on poelettidelt ammu kadunud ja sisult suuresti ajaloolise väärtusega. EKI ja Läti Keele Agentuuri koostöös saadigi Eesti-Läti programmi toel keelebarjääri murendamisega hakkama ning anti üheaegselt välja kaks sõnaraamatut (mõlemas 40 000 märksõna ja veebis saab neid ka täiendada). Kui EKI ja Kotimaisten kielten tutkimuskeskus’e koostöös ilmus 2003. aastal „Soome-eesti suursõnaraamat“, olid plaanid suured ning peatselt pidi ka eesti-soomet tegema hakatama. Majanduslangus lükkas projektid sügavale sahtlipõhja. On tunnustust väärt, et tänavuste kokkulepete järgi peaks mõlema maa 100. sünnipäevaks valmis saama ka terviku teine pool. Märgiline oli seegi, et mais korraldas sihtasutus Innove koos Eesti saatkonnaga eesti keele tasemeeksami (B1) esimest korda väljaspool Eestit: 17 soovijal oli võimalus seda teha Helsingi Eesti Majas. On kavas laieneda teistessegi riikidesse.

Käivitus „Hõimurahvaste programm IV“ – vahepealsetest kahtlustest ja ebakindlusest hoolimata. Paljudele Venemaa soomeugrilastele on programm väheseid võimalusi Eesti kohta midagi positiivset arvata. Rahvusvahelist tähelepanu üritas Eestile tõmmata ka Yana Toom, kes Narva taksojuhte justkui ahistavate keelenõuete pärast Euroopa Komisjonile kaebuse esitas: olevat ebaproportsionaalsed ja takistavat töötajate vaba liikumist Euroopas. Nähtavasti on oht, et Berliini, Rooma ja Brüsseli taksojuhid plaanivad Narva sohvrite töökohti hõivama tulla …

Eesti keele arengukava täitmist aastatel 2013 ja 2014 vaeti oktoobris VII keelefoorumil. Oli head, oli halba, võinuks paremini minna, aga kindlasti oleks saanud minna ka kehvemini.

Loomulikult leiab sellest aastast muudki huvitavat: 50aastaseks sai generatiivse grammatika grupp ehk GGG ja 30 täitus ajakirjal Lähivõrdlusi/Lähivertailuja, ilmus Külli Habichti, Pille Penjami ja Külli Prillopi koostatud „Heinrich Stahli tekstide sõnastik“, kaitsti väitekirju ning peeti keeleinimeste juubeleid. Iga aasta keelesaavutustest tähtsamadki on eeldused, mis luuakse edaspidiseks arenguks. 2015. aastal kinnistusid seisukohad, et eesti ja võõrkeelte arengukava pannakse 2018. aastast ühtede kaante vahele, et kokkuvõtte praeguse arengukava täitmisest teeb sõltumatu analüüsija ja et 2018. aastal rakenduva uue kava koostamiseks tellitakse uuring eesti keele seisukorra kohta. Oli üks keskmine keeleaasta.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar