Kas ebafolklorism või argipoeesia?

NSVLis aastakümneid kehtinud sisepoliitiliste salamääruste abil ingerisoomlaste surnuksvaikimine ja selle stigmaga kaasnenud varielu lämmatas rahva eneseusu.

TAISTO RAUDALAINEN

„Kadunud Ingeri mälestuseks“ – mälestustahvel Skuoritsa Rahkola küla kalmistul 2013. aasta sügisel.

„Kadunud Ingeri mälestuseks“ – mälestustahvel Skuoritsa Rahkola küla kalmistul 2013. aasta sügisel.

Taisto Raudalainen

Kõigepealt pisut minu rahva lähema ajaloo kaja. 1920. aastail asustas 130 000 kuni 140 000 luterlasest ingerisoome põlluharijat Leningradi oblasti ehk ajaloolise Ingerimaa 900 küla, moodustades küllalt homogeenseid asustuspiirkondi. Paranoilisel sõjalis-strateegilisel ettekäändel halvati selle rahva elujõud sihikindla riikliku terroriga. Tegu on korraga nii genotsiidi kui ka topoklasmiga, sest piirkondade kaupa on kadunud külad või nende ajalooline ilme moondunud tundmatuseni. Kalmistud on laastatud või üle maetud. Esimese maailmasõja eelsest paljurahvuselisest agraarkeskkonnast juuriti paarikümne aastaga välja 100 000 soomlast. Aastakümneid kehtinud sisepoliitiliste salamääruste abil surnuksvaikimine ja selle stigmaga kaasnenud varielu lämmatas lõpuks rahva eneseusu. Venemaal üldlevinud arusaama kohaselt olla soomlased Peterburi ümbrusse „tekkinud“ millalgi pärast Teist maailmasõda …

Ingerisoomlaste loendamine pole lihtne. Peterburis ja selle ümbruses võivat ingerisoomlasi ja nende järeltulijaid eri kriteeriumide põhjal olla 4000–7000. Kui võtta järeltulijad Eestis, võib meid olla kümneid tuhandeid, kui soome vanemaist põlvnevad, siis paari tuhande ümber. Kui uskuda ametlikke rahvaloendusandmeid (2011), siis elab meid Eestis vaid sadu. Kahjuks ei ole viimasel rahvaloendusel tehtud ranget vahet ingeri- ja riigisoomlastel, mistõttu on statistika ilmselgelt väheinformatiivne!* 1989. aasta arvuga 16 622 võrreldes on märgata suurt vähikäiku. Suurem jagu (30 000 – 40 000) ingerisoomlasi ja nende järglasi on pärast nn tagasipöördumisseaduse jõustumist 1990. aastal siirdunud „tagasi“ esiisade maale Soome. Seda tuleks näha majanduspagulusena, ent kalagi tahtvat ujuda, kus sügavam. Kui aga tähte närida, siis lahkusid ingerisoomlaste esivanemad toona Rootsi riigi aladelt uutele Rootsi aladele, nii et ega Soome vabariigil olegi sellega eriti asja.

1991. aasta tagasipöördumisukaas tulenes pigem 1944. aasta vaherahu otsusest „loovutada“ (kas peaks kasutama sõna „ohverdama“?) soomlastega keelt ja usku jaganud rahvarühm despootlikule Nõukogude Liidule. Molotovi lakooniline seisukoht 1. IX 1944 kõlas: „Kui Soome vaherahu dokumente (mille hulka kuulus kurikuulsa artikkel 10na ingerisoomlaste tagastamine – T. R.) ei allkirjasta, siis ta okupeeritakse.“ Kas ametlik Soome oleks toona saanud teha muud kui järele anda? Vist mitte. Formaalsete „läbirääkimiste“ tulemusel tagastati NSV Liidule 63 000 ingerisoomlast üsna karmide meetoditega. Läbirääkimistel oli kinnitatud, et ingerisoomlased lastakse kodudesse, et nad võivad käsutada kogu Soomest kaasa saadud vara, et kultuuriline autonoomia ning omakeelne kooliharidus tagatakse ja lõpuks, et nende suhtes ei kohaldata mingeid kättemaksuaktsioone. Kõiki neid lubadusi murti, nimelt kättemaksuna 1920ndate ja 1940ndate läänesuunaliste valikute eest. Justnagu rööplükkena näeme sarnaseid sündmusi praegu Ukraina riikluse hävitamisel Donbassis.

President Koivisto kinnitatud „tagasipöördumismääruse“ ja ingerisoomlaste võrdsustamisega mis tahes ilmanurgas elava muu välissoomlasega ametlik Soome tegelikult otsustas, et ingerisoomlaste asjus peetakse riikidevahelises suhtluses suu ka edaspidi kinni. Neid ei käsitata etnilise tagakiusamise (etnotsiidi) ohvrite, vaid lihtsalt „Venemaa soomlaste järglastena“ nagu soomlasi Austraalias või Ameerikas. Otsus oli poliitilises mõttes tark ja võimaldas esiotsa taastada kirikuid ning rajada vanadekodusid Ingeris. Ent lähiajaloo ebaõigluse suhtes ei sundinud see võtma mingit ametlikku seisukohta, rääkimata hüvitiste väljanõudmisest. Vaikimine ja ülekohtu kottitoppimine läheneb aga heakskiidule.

Ingerisoomluse kohti ja mittekohti

Praegusele Ingerile ja ingerisoomlastele saaks tänapäeva kultuurisituatsioonis läheneda antropoloog Marc Augé „mittekoha“ mõiste kaudu. Muidugi, ühe „mittekoht“ võib olla teise „päriskoht“. Pärast sõda Leningradi kolinuile polnud (enam) Ingerimaa-nimelist kohta ega ka ingerisoomlasi rühmana olemas. Ent 1980ndate lõpust on aeg-ajalt ka Venemaal küsitud: kus see Ingeri siis on? Viimastel kümnenditel ongi ta taasilmunud kusagil mentaalses perifeerias, mingi veidra detailina „kunagi olnust“. Niisiis oleks kõige õigem vastata, et Ingeri on inimeste peas. Näiteks võib ta esineda tantsuansambli nimena, kuigi keegi ei oska sõnagi soome keelt ega pruugi olla ka soome päritolu. Või kehastuda Ingerimaa kunagise vapi põhjalt 1919. aastal loodud ristilipus, mida noorem põlvkond koduloolises või kohaajaloo eripära rõhutavas kontekstis mõnikord entusiastlikult lehvitab. Seejuures endale aru andmata, et tegu on 1919.-1920. aasta enesemääramisvõitlust pidanud Ingeri rügemendi ja kaks aastakümmet hiljem 1944. aasta Jätkusõja Karjala kannase lahingutes osalenud Erillis-Pataljoona-6 võitluslipuga. Niisiis midagi risti vastupidist sellele, mida esindab Georgi risti ordenilindi triipkood Vene peavooluideoloogias. Mainitud kaks ajalooseika olid ühtlasi põhjus ingerisoomlased „parteivande“ alla panna ja sotsialistliku inimsoo seast välja arvata. Suurinkvisiitori protektsiooni puudumine tähendas seda, et see rahvas vaikiti olematuks. Lipul, mis tegelikult kasvas välja Suur-Rootsi impeeriumi idapoolseima uusmaakonna vapist (telliskivipunane Nyeni linnusemüür, koobaltsinised Lauga jõe vood ja kroomkollased viljapõllud), näeme aga huvitaval kombel just läänemeresoome rahvaluules sagedasimat värvikombinatsiooni. Juhus, mis on omamoodi kõnekas. Ja ilus!

Ingerisoomluse „kohti“ veel jagub: minevikuga seotud territooriumid, institutsionaalsusega seotud mentaalsused (koguduse- ja seltsitegevus) või võrguavarustes üha laienevad virtuaalsed Ingeri-esitused. Siin täiendaksin „mittekoha“ kategooriat veel „mitte-rahva“ mõistega. Ja seda mitte ainult poliitilises mõttes „esindamata rahvana“, vaid rahvana, mis „jääb vahele“: ida ja lääne suurte keskvõimude ja nende ajalookäsituste, tõe ja vale, vaikimise ja kõne, selguse ja selgusetuse, otsustamise ja otsustamatuse vahele. Ja lõpuks: kahe silma vahele, sest kogu rühma mahavaikimisest sai ühiskonna kõiki kihistusi, v.a kirikuringkondi, läbiv norm. Eestikeelne Word ei tunnista nüüdki ingeri-tüve, vedades selle alla mõneti ähvardava punase joone ja peegeldades kõnekalt aastakümneid väldanud teabepuudust. Tahtmatult tuleb paranoiline mõte: ikka veel? Ingerisoomlaste kohta leiab siiski kokkusurutud ja väga asjatundlikke entsüklopeedilisi artikleid „Venemaa rahvaste punases raamatus“ ja „Eesti rahvaste raamatus“ Jüri Viikbergi sulest.

Ingeri mees on argielus nii lüürik kui ka oinapea. Kupanitsa Arponja tupakarhu („memm“) Mikko Kekki istub muldrikul ja vaatab tagasi oma elule.

Ingeri mees on argielus nii lüürik kui ka oinapea. Kupanitsa Arponja tupakarhu („memm“) Mikko Kekki istub muldrikul ja vaatab tagasi oma elule.

Taisto Raudalainen

Kas omaette rahvas või allrühm?

Muuseas, ingerisoomlased on mainitud vahepealsust ka ise soodustanud. Kõigepealt sellega, et oma soome kagumurrete hulka kuuluva, aga ikkagi ainulaadse keele kõnelemisest kodudes ellujäämisvaistust ajendatuna kergekäeliselt loobuti ja nii järelpõlve lõplikule siirdumisele eesti, vene ja rootsi elanikkonna rüppe kõigiti kaasa aidati. Tean Eestis vaid paarikümmet vanema põlvkonna esindajat, kes veel emakeeles sujuvalt suhelda saavad. Ometi on kõigile jäänud vanaemade keelest eredaid mälestusi! Heldimusega meenutatakse (koha)nimesid, nimetusi, kõnekäände, kahetsedes, et rohkem ei mäletata …

Linnart Mäll rõhutas omal ajal EROt rajades, et iga osalev rahvarühm peab otsustama, kas ta tahab esineda omaette rahvana (antud juhul Ingerimaa soomlastena, teisisõnu ingerlastena) või suurema rahvarühma osana (soomesoomlaste allrühmana). 1980ndatel esile tõusnud liidrid ja Soome poliitikud tegid valiku selgelt viimase kasuks. Võimalik, et 1990ndate alul tehtud valiku tulemusel või sellest hoolimata (!) on praeguseks akulturatsioon järjest süvenenud. Selles väljendub paradoks: endi soomlaste hulka arvamine on viinud järjest selgemalt venestumise, eestistumise, parimal juhul soomestumiseni. Ingeriga seonduv on Läänemere ümber ikka veel kaunis delikaatne küsimus. Kas abi ja tähelepanu, millele ingerisoomlased lootsid oma asja õigeksajamisel, pole olnud piisav? Või on see tulnud liiga hilja? Või pole seda osatud ega julgetud küsida? On õpitud enesetaandamisest saanud harjumus?

Soomlaste rühmi ühendav Soome soomlaskond, k.a skandinaviseeruvad kveenid, meälased (kes enda meelest on hoopis roottalaiset) jt, üldiselt ei kiirusta ingerisoomlasi endi osaks tunnistama. Selle taustal on aastasadade vältel kujunenud eelarvamused kõige idapoolse ja sealt (nn Vana-Soomest, Raja-Karjalast, Karjala kannaselt jm) pärineva suhtes. Paradoksaalsel kombel isegi mitte soometumise ajastul, sest seda ajalooepisoodi ei kandnud mitte kultuuriruumide lähedus, vaid eksistentsiaalne kompromissisund ning aineline saamahimu. Osaliselt on põhjused ka objektiivsed, sest nii ingerisoomlastes kui ka teistes piiriäärsetes rühmades tõesti avalduvadki idapoolsed, tänapäeval isegi jakuutiapärased ja muidugi vene- ning eestipärased jm elemendid. See kõik ei tähenda, et Ingeri ja selle soomlased ei omanuks oma endisel kodumaal täiesti eripärast kultuuriilmet.

Praegusest kultuuriidentiteedist (või identiteeditusest) võrsub küsimus: kas teistsugune valik, s.t selgelt eristuvat ja iseseisvat ingerisoomlust rõhutav kontseptsioon, oleks pärast pikka vaikimisajastut võimaldanud erisuunalisi arenguteid? Me ei tea seda. Ei saa aga ka öelda, et alternatiivi poleks üldse olnud. Isegi 1990ndate alul tehti samme vähemusrühma autonoomia rajamiseks Narva ja Lauga jõe vahelisel alal. Jätkuvalt on räägitud seltsingulisusel põhinevast mitteterritoriaalsest kultuuriautonoomiast. Nii üks kui teine on takerdunud reaalsusse – poliitika või demograafia seatud lõksu.

Heterogeenne kultuurifoon on ingerisoomluses olemas olnud juba kujunemise algajast, XVI sajandi lõpust. Ka omaaegse Ingerimaa kultuurimaastikku saab nimetada „Ingeri-päraseks fusieerunud ühiskultuuriks“, millel nii protestantlikke kui ka ortodoksseid kultuurimõjutusi. Ingerisoomluses on ikka kiputud nägema isoleerunud „rahvakultuuri“, kuhu justkui ei puutunuks poliitika, majandus, ususektid, moeilmingud ega isegi mitte õigeusumaailm. Ometi satuti ju kohe pärast Ingerimaale saabumist pingevälja, kus tuli ette nii uskkondade konkurentsi, kogukondade igapäevasuhtlust kui ka sulandumist. Rahvusromantilises võtmes „tõupuhtusega“ polemiseerides sobib ehk parafraseerida kultuuriantropoloog Dorothy Shimbergi poleemilist ütlust „iga värvilise taga on valge“ ja öelda, et „iga ingerisoomlase taga on õigeusklik”. Kõlab küll utreeritult, aga pakub võimaluse uudseks lähenemiseks. Kui lähedal õigeusufoon seisis, sõltus muidugi piirkonnast. Enim mõjutusi oli kahtlemata nn kontaktaladel, kus paiknesid juba vanast ajast ka õigeusukihelkonnad. Ei ole kahtlust, et etnograafilise empiiria ja argielu tasandil on esinenud hulk mõjutusi ja laenulisust.

Ingerisoomlaste eneseesitlusi

Üks osa Eesti ingerisoomlastest on koondunud seltsidesse, kuhu kuulub tuhatkond rohkem või vähem aktiivset liiget. Entusiasmil rajaneb rohkem kui paari­kümne ringi ja rühma töö. Romantilise hõnguga nimed nagu Kiuru (Lõoke), Kanerva (Kanarbik), Kataja (Kadakas), Orvokki (Kannike), Pihlaja (Pihlakas), Kullero (Kullerkupp), Syreeni (Sirel) ja Kielo (Piibeleht) räägivad sügavast südameasjast. Ringide töö tipneb iga-aastase suure tantsu- ja laulupeoga, mille traditsioon ulatub ülipikale katkestusele vaatamata rohkem kui sajandi taha (esimene 1899. aastal). Seltside nimekirjades on siiski rohkelt ka „fantoomliikmeid“, kes on tegelikult kolinud Soome, Eesti soomlaskonnas ilmneb aga jõuline akulturatsioon – positiivselt väljendudes üliedukas lõimumine.

Küsimusele, kas on veel spontaanset kogukondlikku kokkukuuluvust, mingit argist ingerisoomlust, on väga raske vastata. Pärast demograafilisi nihkeid seoses „tagasipöördumisega“ Soome on Eesti ingerisoomlaste read hõredad. Välitöökogemuse põhjal võib Eestis Ida-Viru veneluse keskelt siiski leida mõningaid ingerisoomluse saarekesi, kus aimub luterliku kirikurahva visadust ja kuuleb soome keelemurret suhtluses. Sovetlikus Eestis leidus selliseid kogukondi, kus soome keel oli argikasutuses, mh väiksemates sovhoosides, kuhu ingerisoomlasi oli sõjajärgsel ajal pagulastena tööle sattunud.

Olgu mis on, igasuguses argisuses peitub väärtus! On veidi alarmeeriv, kui keegi olemise üdi moodustab pidu ja selle ümber keerlev, kui pidulikkusest saab ainus tõsiseltvõetav märgiline tunnus, mille järgi kedagi ära tuntakse. Kas ühe rühma elujõud saab tulla vaid tantsust ja laulust, olgu need kui tahes väekad? Selle tagab ikka eeskätt pidupäevadevaheline „argipoeetika“, see, et ollakse kuidagi olemas ka väljaspool pidupäevi. Ilma pidukõnede ja -rõivita, ilma odavsulameist ehete kõlinata, lippude ja lauludeta. Argine olemine on ohustatud ka Venemaa keelesugulaste juures. Ametlik Venemaa suhtub umbes nii: pidulikel puhkudel võite kombe pärast olla veidike ersad, marid, udmurdid või komid, aga argielus oldagu ikkagi venelased, rossijanin’id. Kui kultuurimaastikult kaob argisuse komponent, on tegu pelga folklorismiga.

Kas ingerisoomlane olemine võiks avalduda perepärimuse hoidmises, nn identiteedijuttudena? Meil pole küll ühtseid ja välja kujunenud institutsionaalseid identiteedinarratiive, „ainsat ja õiget ajaloojutustust“, kuigi palju suurmehi ega rahvuskangelasi, rääkimata arvamusliidritest. Igal perekonnal ja suguvõsal on omad perelood, omad jutud pärinemise ja põlvnemise kohta. Mida nõrgem on ühiskondliku mälu tsentripetaaljõud, seda tugevam isikliku mälu tsentrifugaaljõud.

Kui aga vähegi soovitaks, saaks sellest kokku saagakirjandust meenutava võimsa pärimusajaloo. Kust võtta aga jõu-, aja- ja muid varusid, sest uueneva enesekuvandi kokkupanemine ja kooshoidmine on kohutavalt energiamahukas ja seega mitte alati mõistlik tegevus? Tänapäeval on ju muudki teha, kui veel üht kujutluslikku identiteeti üles ja ümber ehitada. Ilma kriitilise uurimistööta pole see võimalik. Pealegi eeldab see kriitilist jõuku, kes soovib kokku hoida. See on aga vabal tahtel põhinev valik.

Kaks piirjuhtumit: Kuntu ja Tüvi

Poeetilisel kujul on ingeri asja vastuolulisuse ja absurdihõngulisuse kokku võtnud ingerisoome juurtega absurditundlik etenduskunstnik Sven Kuntu. Tema on ühtlasi üks väheseid ingerlasest tegelasi Eesti kirjandusmaastikul koos Eesti-Ingeri päritolu lihtsameelse soomlase Kustaga Madis Kõivu näidendis „Kui me Moonsundi Vasseliga …“, „ingeri poisiga“ kolmekümne aasta taguses (1986) Hando Runneli samanimelises lastejutustuses ja ühe arvatavalt ingerisoomlasest paadipõgenikuga Jan Kausi novellikogumikus „Hetk“. Aga:

Mul urquellist kurk on paakund

ja sigarillost kähe hääl

Ma ingerlasest poluvernik

kuid ise elan Lasnamäel.

Ei ingerlastest ole olnud tolku

ükskõik kui palju ka ei siputa.

Kus iganes saab rasvasemat silku

ei seepärast ka ehk sinna kiputa?

Sel tegelikult pole mingit vahet

sest oled ikka armund iseendasse.

Mul pole olnud mingit vaba tahet

veab saba loomult ise rõngasse.

Ning ühe asjaga veel täitsa olen rahul

et olen olnud uhke suguloom!

On minus ruumi üsna mitmel pahel

ent ainult sõpradega joon.

Ma ingerlasest poluvernik

tean mõnda veel – ja mis sest!

Kuid igast asjast ma’p ole otsind tolku

ent mida kuradit tean mina eestlusest?

Need rohkem kui kümmekonna aasta tagused värsid Eriti Kurva Muusika Ansambli esituses esindavad selle liidri Kuntu määratluse kohaselt mässulist „ebafolklorismi“ . Lavastaja Aare Toikka sõnutsi võis see Kuntu puhul olla sünni- ja sunnipärane kunstivorm, mis peegeldas NSVLi kokkukukkumise aegseid hingemustreid, sarnanedes omakorda teiste suurte kollapsite aegu sündinuiga. Olud pingestusid, ajalootaju teravdus, tajud ergastusid. Selle taustaks oli ühest küljest ühiskondlik-ajalooline absurd, teisest aga isiklik kogemus. Polnud ju ingerisoomlased juba pool sajandit või rohkemgi kuulunud nn nomenklatuursete rahvaste hulka. Kuntu koges end „võõrana“, külalisena kõikjal, kuhu ta sattus. Ja sattus ta kõikjale, sest ei tajunud piire. Ta „elukunstlikus“ loomelaadis domineeris ratsionaalsust ja korda provotseeriv sürrealism, glossolaalia oma kõikehaaravuse, kindlakstehtusi küsitavaks muutva piiridelõhkumise ja valdkondadevahelisusega. See viimane oli ühel või teisel moel olnud iseenesestmõistetav argipäev ka mitmekultuurilisel ja polükonfessionaalsel Ingerimaal. Piiride ületamine oli Kuntule niisiis sünnipärane antus. Kuntu oli ingerlane, kes lõi oma žanri päritud võõrandamatu kogemuse põhjalt. Ja läks selles kompromissitul kombel lõpuni.

Nende salmidega on justkui kõik nagu enam-vähem öeldud. Lisada jääb, et tegu on ühe ingerisoome püsitu, kindla jalgealuseta ja liiga lõdvalt piire ületava mehetüübiga (nn huliviliveikko), kellest pole ei lõpliku vastuse andjat ega vastutajat. Päriselt kandvat ingeri asja on vedanud ja ülal hoidnud ikka eeskätt naised. Ent Kuntu kõhutundega sõnastatut võib sedakorda siiski usaldada. Tema näol on tegu geeniusega. Midagi nii täpset on muul juhul raske välja öelda. Kuntu vaatepunkt on korraga kurbirooniline, enesekriitiline ja kultuurilises mõttes vahe. Sesse on segatud pealispindset vormimängu, lüürilisust ning eksistentsiaalset ängi. Lõpuks on see aga nii eneseküllane, et keegi muu kui ingerlasest mees sellest võib-olla aru ei saa. Kuna neid aga peaaegu enam pole ja Svengi juba parematel jahimaadel, siis ei saa sellest aru keegi. Kuntu kunst oli viimse üksiklase kunst. Argipoeesia.

Enam-vähem Sveni lauludega samal ajal puhkes ka väike veeklaasitorm, mille põhjustas ingerisoomlane Helmi Tüvi. Ta oli kolinud 1990. aasta „tagasipöördumise“ klausli alusel Soome, kus hakkas valjusti protestima selle vastu, et ingerisoomlasi nimetatakse igal pool ka ametlikult ingerlasteks (sm inkeriläinen). See nimetus pole aga „pärisingerisoomlaste“ seas käibel ning on vanemale põlvele suisa solvav. Asi läks kohtuni. Kohus ei saanud asjast päriselt aru. Avalikkus ei saanud ka, ajakirjandusest rääkimata. Tüvi ise aga sai, ja vägagi hästi. Küsimus on iseenesest täiesti põhimõtteline: kelleks sa end ise pead erinevalt sellest, kelleks sind väljastpoolt peetakse, s.t kelleks sind end pidama sunnitakse. (Tüvi ei pidanud teadma, et Ingeris oli sõnal „soomlane“ tugev kõrvaltähendus – luterlane.) Kas oled olemas sellena, keda sa enese arvates esindad, või mitte? Selline terav hamletlik küsimus lausa … Ometi kõlab ühe ingerisoome tausta ja nimega end eestlaseks pidava pensioniealise inimese seisukoht antud asjas hoopis ennastkohitsevalt: „Kui palju minus seda soomlast on? Minu esivanemad on küll etnilised soomlased, aga mina olen kogu elu ju Eestis elanud ja olen eestlane. Mina olen siin harjunud, mina ei taha kuhugi ära minna. Ma ei taha minna Soome, kuna ma ei ole soomlane! Mind ei saa siis ka nimetusega solvata …“ – Kõik õige! Vanaemad olid soomlased, kuked ja kanadki rääkisid kunagi soome keelt, ent mina ise olen eestlane! Niisiis rahvast polegi, on vaid põlvnevad „järeltulijad“. Aga kõik võib muutuda siis, kui üks eestlane ütleb teisele südamest, et mis eestlane sa oled? Kotipoiste sigidik, kodumaatu rahvarämps! Need juhuslikud ja küllap mitte eriti iseloomulikud nopped Eesti arvamusmaastikult sisaldavad korraga nii teadmatusest johtuvat hirmu kui ka üleolekuvajadust. Mitte põrmugi kaunim kui „tšuhnaa“ või „fašist“. Aga pagulaste suhtes ju ikka juhtub.

Nii Kuntu kui Tüvi puhul oli tegu jõuliste (enese)esitustega, kuivõrd nii enesenimetus (sic! – etno-, mitte eksonüüm!) kui kupleežanr kujutavad endast performanssi, piiritlevat ja omamoodi provotseerivat eneseavamist. „Ingerlane“ olemise üheks ausamaks avalduseks tänapäeval ongi Kuntu leiutatud feikfolklorism. Folklorism on „olema pandud“ tõesus. Kuna ta on juba olemas, siis on ta omal kombel ikka tõsi. Konstruktivistliku ajastu kujutamise ja kujundamise jõud! Selle nihilistlikuks vastukaaluks saab sunni- ja sünnipärane ebafolklorism, mis ankurdub (argi)olemisse.

Helmi jälle tahtnuks olla „aus luterlasest soome talupoeg“ ilma igasugu riugaste ja kõverusteta. Nii nagu ta esivanemad. Ta polnud nõus olema lihtlabane „ingerlane“. Ometi satub ta just sellele vastu ajades ebamäärasuse sfääri. Mis mõttes soomlane? Venemaal? Jne. Tõdetagu, et nimetus „ingerlane“ peegeldab kõike seda, mida võimud sellele rühmale tegid ja mida ta pidi läbi elama. Neist tehti tahtevastaselt kohiloomad – võeti munad maha, kui nii võiks poolpoeetiliselt sõnastada meessoo hävitamise fakti. Sel rahvarühmal polnud ju pärast sõda ei isasid ega vanaisasid. See oli „memmede rahvas“, teisisõnu memmekad. Nagu Kuntu ütleb: enesekesksed, tahtejõuetud memmepojad, kellest pole muud tolku kui olla sugutajaks emastele. Kuna uhkest soomlasest tehti repressioonide käigus „ingerlane“ – nagu künnihärg, hall ruun või sõge oinas, pole temast sellekski. Nagu teisedki rahvarühmad, tahtsid nad kunagi, et neid saaks palju, ent seda nad kunagi enam olema ei saa. See kõik jääb ebatahteks, õõnsaks soovmõtlemiseks. Kuntu ütleb selle välja lapsiku otsesusega, talle omases performatiivses halastamatuses. Aga ruunatugi naerab ja tunneb omal kombel lõbu. Oinal on oma sõge armastus, mis avaldub vahel kohatus puskimises. Möödapääsmatult ka oma mihklipäev.

Kuntu enesekohane lugulaul sellest ju kõnelebki, et kõik, mida „ingerlane“ enesemääratlemiseks või -määramiseks ka ette ei võtaks, saab olla vaid feik(folklorism). Meil on ju kujutlusvõime ja seega kujutelmi, mida luua ning kellena end tunda. Ent on ka tegelikkus, mis ettekujutamist rangelt raamistab. Sellest kaaluka osa moodustavad kõrvalseisjate, „teiste“ arusaamad. Põhirahvuse peavoolu esindajad määratlevad sotsiaalse tegelikkuse, luues representatsiooninormi, kuidas midagi või kedagi sobib kujutada. Peale selle, et rahvus- või rahvarühm on teatava omakuvandi kandja, võtavad selle kujundamisest osa ju naaberrühmade kujutelmad nende kohta. See tõde hakkab kehtima, isegi kui on „tegelikkuse“ suhtes nii- või naapidi nihkes. Eksonüümid pannakse maksma. Niisiis ikkagi: „ingerlane“! Kas enesekuvandi, naaberrühmade ning avaliku arvamuse kujundatud representatsiooni sünteesina ei moodustugi uus ja adekvaatsem enesekuvand?

Ebafolklorism. Eriti kurva muusika ansambel. Arm Music, 2002.

Eesti kodanik nõuab politsei kaudu „ingerlaste“ nimetuse mittekasutamist. – EPL Online 21. II 2002.

Toivo Flink, Pois nöyrän panta. Inkerin Liitto 1922–1944. Siirtolaisinstituutti Turku 2012.

Eenok Kornel, Kuldset keskteed ei ole. Mälestusi, äratundmisi, pealtnägemisi. Olion, 2011.

Anniina Ljokkoi, Eesti ingerisoomlased on multikultuurne vähemus. Soome-ugri sõlmed. MTÜ Fenno-Ugria aastaraamat. Atlex, Tartu 2013, lk 56–64.

Taisto Raudalainen, Oma maa ubina äitsen. Ingerisoomlased 20. sajandil. Argo, 2014.

https://et.wikipedia.org/wiki/Esindamata_Rahvaste_Organisatsioon

Jüri Viikberg et al. Eesti Rahvaste Raamat. Rahvusvähemused, -rühmad ja -killud. (Koost J. Viikberg.) Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1999.

Jüri Viikberg, Ingrian Finns. Rmt: M. Kolga, I. Tõnurist, L. Vaba, J. Viikberg, The red Book of the Peoples of the Russian Empire. Estada, 2001. Vt www.eki.ee/books/redbook.shtml

* Vt http://pub.stat.ee/px-web.2001/Dialog/Saveshow.asp

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming