Kaplinski piinamise eelnõu

Kaarel Tarand

Ajalugu muidugi ei kordu. Kevadel meenutas Elsa Pajumaa Sirbis (24. IV) Eesti (tollal veel NSV) uue aja esimese keeleseaduse sünnilugu 1988. aastal. Toona oli tegu ühega tähtsamatest poliitiliste sündmuste-otsuste hulgas. Rahvaaruteludest asutustes ja ettevõtetes võtsid osa tuhanded inimesed. Ülemnõukogule läkitati rohkem kui 900 suurt ja väiksemat parandusettepanekut, poolt- või vastukirja. Juuli keskel pani haridus- ja teadusministeerium  osalusveebi kuuks ajaks (16. VII – 17. VIII ) rahvaarutelule keeleseaduse uue redaktsiooni eelnõu. Teisipäevase seisuga oli see kogunud ainult seitse napisõnalist arvamust, mida rahvaaruteluks pidada ei saa.

Tõsi, tulisem arutelu on käinud ajaleheveergudel ja Internetis. Ainuüksi päevalehtede arvamuskülgedel kolumni mahus sõna saanute hulk ületab osalusveebis häälitsenute oma. Aga sedagi on raske pidada konstruktiivseks arvamusvahetuseks, mida  eelnõu koostajad oma töö lihvimiseks kasutada saaksid. Kõige häälekamad, nagu ikka, on äärmuslased. Ühed eitavad keelevaldkonna õigusliku reguleerimise vajadust ülepea. See on turufundamentalismi erivorm, omamoodi ebaloogiline, sest selle esindajad küll jumaldavad oma keelt ning möönavad suurte keelte hävitavat mõju väiksematele maailma keelelise arengu ajaloos, kuid eitavad (näiteks riigi)  õigust väiksema kaitseks sekkuda ehk lepivad väiksema turusuhetes kaotsiminekuga. Äärmuslasteks tuleb neid pidada seetõttu, et nende seisukohal pole iial olnud laiemat kandepinda ega sellest johtuvalt ka poliitilist esindust parlamendis. Aprillis 2007 hääletas eesti keele kaitsmise põhiseaduse avalausesse sisse 93 riigikogu liiget 101st, erapooletu või vastu ei olnud keegi. Rahvaesindus astus keelekaitselise sammu, hoolimata sellest,  et põhiseaduses on eesti keel juba niikuinii riigikeelena fikseeritud. Kui aga midagi on põhiseaduses kirjas, tekib sellest avalikule võimule kohustus. Nii on keeleseadus otse põhiseaduslikku päritolu, mistõttu on täiesti põhjendamatu ametkondade süüdistamine selles, et nad põhiseaduses öeldut täpsustavaid norme välja töötavad. See on nende kohustus.

Kes on jäägitult keeleseaduse (uue redaktsiooni) jõustamise vastu, peaksid meeles pidama, et üks keeleseadus on meil juba jõus, nagu ka selle alusel töötav keeleinspektsioon. Kui uut seadust pole, kehtib vana, asjatundjate arvates lõpmatu parandamise käigus üpris lombakaks jäänud keeleseadus. Selle seaduse tühistamiseks ning keeleküsimustega tegelevate asutuste laialisaatmiseks peaks selle taotlejatel olema ka vastus küsimusele, kuidas siis ilma seaduse ja asutuseta tagatakse põhiseaduse  sissejuhatuse kehtivus. Mida siis riik teeb eesti keele läbi aegade säilimiseks, kui ta seadustki ei tee? Järgmine eelnõu kritiseerijate grupp väidab, et seadust kui sellist on vaja küll, kuid mitte mingil juhul praegu välja pakutud kujul. Paraku pole meie õpetatud keeleinimesedki inglid. Nende hulgas võivad käia võimuvõitlus ja omavahelised intriigid, koolkondlikest lahkhelidest rääkimata. Kui näiteks riigi keeleinstituudi  juht võtab ajalehes eelnõu suhtes kriitiliselt sõna, võib tausta mitte tundvale lugejaskonnale jääda mulje, justkui oleksid ametnikud instituudi asjatundjatest mööda minnes mingi salanõu valmis sepitsenud. Igatahes pole kuskilt kuulda, et arutelule pandud eelnõu kõrval oleks veel teine või kolmas, hoopis parem ja see õige, kõiki keeletundlikke rahuldav eelnõu liikumas. Keegi pole neid kirjutanud. Aga nad võiksid, kui usuvad, et  vabas konkurentsis sünnib parim lahendus. Mõistagi erutab igaüht see, mis kõige lähemal.

Pole seega üllatav, et ajakirjanduses on laiemat vastuseisu tekitanud just keeleseaduse eelnõu 19. § (ajakirjanduskeel) kaks lõiget: „(1) Üleriigilise levikuga ajakirjandusväljaannete, sh veebiväljaannete keelekasutus peab vastama kirjakeele normile. Kirjakeele normi nõuded ei kehti ajakirjandusväljaandes avaldatava kunstilise teksti suhtes. Piirkondliku levikuga ajakirjandusväljaannetes  võib kasutada eesti keele piirkondlikku erikuju. (2) Eestikeelsetes tele- ja raadiosaadetes kasutatakse korrektset eesti keelt”. Kas neis seaduse nõuetes on midagi valesti? Mitte üks raas. Ja kära polekski tõusnud, kui toimetustes väga hästi ei teataks, kui halb on ajakirjanike keeleoskus nii kõnes kui ka kirjas ning kuidas töö lõpptulemus sageli millekski enamaks kui keelekeskkonna reostuseks ei kvalifitseerugi. Teatakse, aga vastutust kanda ei taheta. Vastutust saab tõrjuda, näiteks leiutades jutte sellest, kuidas keelenõuete tõttu lämbub ajakirjandus uue kulukoorma all (ahistatakse ettevõtlust), või siis tsensuurist ja sõnavabadusest. Ajakirjandus on keeleseaduse kontekstis siiski väike kahju, hädavalede kasutamine näitab teadlikkust oma süüst ja puudustest – mis ju ikkagi annab lootust meeleparandusele. Hullem on lugu siis, kui tuntud kodaniku  konstruktiivne panus õigusloomesse osalusveebis avaldub järgmises: „Keelekorraldamine on läinud üle mõistliku piiri. Olen tüdinud vaidlemast keeletoimetajatega, kes arvavad, et võivad ka Jaan Kaplinski kirjutatut parandada. Ma ise arvan, et minu teksti võiks parandada keegi, kes kirjutab ilusamini ja paremini kui mina. Ja kellel on sinnajuurde ka keeleteadusest paremad teadmised. Pole sellist inimest kohanud”.

Selles Kaplinski mõttekäigus avalduv  ei jää muidugi keeleseaduse reguleerimisalasse. Küll peaks riigikogu kirjaniku avalduse valguses märkama, et aeg on küps „Seadustest kõrgemal seisvate Eesti kodanike täieliku ja lõpliku nimekirja” (keeletoimetajatel mitte kandideerida) kehtestamiseks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht