Kümme inimest astuvad hanereas.

Yasuo Fujitomi

Yasuo Fujitomi. Mu sõber õissilm.

Kümme inimest

astuvad hanereas. Kohe kümnenda taga paterdab hane asemel pelikan. Esimesel inimesel on suitsujutt taga. Kui ka kümnes põlema sütib, asub pelikan neid kõiki ükshaaval kustutama veega, mis  tal seni suures ja laias nokalotis tallel oli. Pärast tulekustutamist polnud keset teed midagi muud peale kümne kivi ühekaupa ülestikku.

 

Kolme nurkpeegliga tualettlaud

 

Naisterahvas vahtis ennast kolmest nurkpeeglist ja  itsitas, kui ta selja taha peituv meesterahvas sealt korraks välja piilus. Naine nägi seda piilujat peeglist. “Kuripatt, seda poleks ta tohtinud teha,” mõtles naisterahvas end kammides. “Kuripatt, seda poleks ma tohtinud teha,” mõtles meesterahvas ja kavatses naisterahvast selja tagant mööda minna.

Aga meesterahvas ei saanud uudishimust võitu, heitis peeglisse veel ühe pilgu ja nägi, et naisterahva selja taga paistab peeglis veel üks meesterahvas, kes tema jälgedes käib. Naisterahvas aga tegi endale make-up’i  nii tulise kiiruga, et ei teadnud enam, kas peeglis on ta ise või keegi teine. Mis te arvate, kui palju meeste- ja naisterahvaid oli peegelpildi peegelduse peegelduses?

 

Jaanalind 

 

“Minust on saanud jaanalind, tule mind vaatama,” teatas mulle äsja munakoore seestpoolt purustanud sõber. Ma panin ühe ämbri sülti ja teise ämbri kaaviari täis, seejärel seadsin pähe liivakaitsevesiiriga kübara ja asusin pikale teele – külla oma sõbrale.

Kõrbes hõigati mulle ühtäkki jaanalinnu keeles: “Ole täitsa ja roni sisse!” Mu kael venis pikaks, mu suu jäigastus nokaks ja mu puusadki paisusid laiemaks.

Katkise munakoore sees lõime algul tibukeeles lärmi, aga seejärel hakkasime oma näruse saatuse otsas pisaraid valama.

Sel päeval puhus tuul ikkagi mu silmad liiva täis.

 

Liivarand 

 

Liivaranda jõudmiseni läks kõik kenasti. Seal olid lained pisut liiga julmad ja ulgumerelt peksis näkku soolane tuul. Kuna mulle tuli vastu hulk inimesi, igaühel kümme lippu peent varrast pidi läbi pealuu torgatud, siis küsisin ma nende käest: “Kas siin peetaksegi paadipeiesid?” Kõik nad kiskusid ühekorraga lipud pealuust välja ja hakkasid lippe käes hoides mind taga ajama. Veepiiri pidi joostes pääsesin nende käest pakku. Kahjuks unustasin oma mõlemad koivad rannaliivale.

 

Uks

 

Panin välisukse kinni, seejärel ka toaukse. Siis keerasin oma häälegi lukku ja lasin end lõdvaks – nüüdsama olin mingi vastiku tüübi haardest välja rabelnud. Igaks juhuks puistasin endale pähe pulbrit ja muutusin nii tillukeseks, et sain omaenda urruaugust sisse pugeda. See vastik tüüp vehkis vasaraga ja röökis mu peale. Mina vaatasin ise oma suumulgust välja ja nägin ta kuju toas akna all, talvetaeva taustal.

Lai laup 

Ühe firma presidendil on nii lai laup, et see on muutunud lausa lauaks. Täna õhtul pidasid kaastöötajad selle laua ümber konverentsi. Pärast konverentsi katkestamist olid lapsukesed otsekohe platsis ja otsaesisest sai mänguväljak, kus lapsed hakkasid palli taga ajama.

 

Sai selgeks 

 

Ma mõtlen

  et  siis kui maailm muutub eredaks

ma loodan

  et  siis kui see saab

  otsekui sädelevaks banaanikooreks

et siis  rääkimata numbritest üks kuni kümme

tõusevad tähedki ja putukadki ja kividki ja (  )ki  ja (  )ki

püsti ja naeratavad ja kastavad kurku ja löövad laulu lahti

 

Aga kuskohas see Kui

meie maamuna peal elab

Aga kuskohta see Kui

on ometi peitu pugenud

See Kui muudkui hüüab:

“Siin ma ju olengi!”,

aga keegi ei kuule ta hüüdu

 

see Kui pole

vana mees kelle kiilaspea

hiilgab otsekui oleks ta

luminestsentsvärviga üle valatud

 

seda Kuid

ei leia te aukude põhjast

ega tarvitamiskõlbmatute

praepannide seest 

 

see Kui pole armastajapaar

kes juunikuul puudevilus elu naudib

 

seda Kuid ei leia te Yasuo Fujitomi luulestki

 

aga kui see Kui vilistades

mööda meie tänavat sammus

puhkesid päevalilled meie maja ees õitsele

 

kui see Kui

oleks mulle tere öelnud

oleksin võtnud ta

oma jalgratta pakiraami peale

 

Aga see Kui

pole siitilmast

Pärast  äsja öeldut

ja äsja kirjapandut

jäävad maailm ja argipäev

niisama rusuvaks nagu nad on alati olnud

ja niisama raskeks nagu vettinud rogusk

 

tegelikult on Kuist mõtlemine

väga iseiseise värkivärkivärki

tegevus

 

Saladus 

 

Ega see vihm

parki kuigi märjaks  teinudki.

Ega istunud pargipingile

ninasarvikut meenutav mees.

Ega suutnud ka selle mehe vihmakindel kübar 

tervet parki pealt kinni katta.

Ega istunud selle mehe kõrvale

Aurulaeva-kujuline naine.

Ega sadanud seal vihma

otsekui oavarrest.

Ega kukkunud parki

taeva jaoks ülearused tähed

ega veeeeeeninud see meeski välja

nagu mõni mõõdulint

ega laiunud ta üle ulgumere

ega lahustunud tasapisi lainetes.

Ühesõnaga poleks selles vihmamärjas pargis

justkui midagi juhtunudki,

aga juhtus ometi.

Nimelt tegin mina

sealt minekut.

 

Täna 

 

täna peaks sabatäht

taevasse ilmuma

seepärast vahivad

peni preester

ja tuulelohe

ammulisui taevasse

ja ootavad

 

Sest 

 

üheks hiirvaikseks

viivuks

 

ujub pilv

veinipeekri kohale

 

ujub kuu

minu pea kohale

 

ennäe  see koer on  käpad kokku voltinud

 

Eest  ära!

 

“Sind püütakse kinni, kui sa eest ära ei jookse.”

Aga tagaajaja on juba päris kannule jõudnud.  Ja nüüd – ons ta telefoniposti varjus? Ja nüüd – kes kukkus kanalisatsiooniauku. See olin mina. Oi, ma palun seda paksmagu, et ta mu välja aitaks. Tema lükkab kübara kuklasse ja näitab oma kella-poole-neljast laupäevanägu. Ma sean sihiks ta kübara keskpunkti, kalpsangi kübara peale ja poen siis kübara alla peitu.

Hääletult libisen tagumiku peal ta kiilaspead pidi alla, kohe-kohe langen sügavikku. Aga enne saan ta viimastest juuksekarvadest kinni kahmata. Kanalisatsiooniaugust olen igatahes väljas.

 

Pikk  ritv

Pika ridva külge kinnitasin nööri ja konksu. Ise mõtlesin: “Ümberringi pole ainustki hinge. Paras aeg on käes. Küllap saan selle nüüd konksu otsa. Ma sihtisin hoolega ja heitsin seda konksu nii kõrges kaares kui võimalik. Võttis viivu aega, kuni see läbi õhu lendas, aga siis jäi konks tähe taha kinni ja tõmbas selle alla. Kartsin, et see asi võib suure kella külge minna, ja pistsin tähe igaks juhuks kähku taskusse. Seejärel ajasin keele viie ja poole sentimeetri pikkuselt suust välja ja sihtisin uuesti.

Nüüd jäid konksu otsa laiad punase ja kollase triibulised aluspüksid, mis keerdusid ümber ridva.

 

Tõepoolest

 

Täna sajab ju, eks ole?

Jah,  üks neiu, avatud vihmavari käes, sadas täna taevast alla.

Luuletaja enda abiga tõlkinud

 

Andres Ehin

letaja enda abiga tõlkinud

 

 

Yasuo Fujitomi (sünd 1928) puhul on vaieldamatult tegu ühe kõige humoorikama jaapani luuletajaga, kelle loometegevus on harukordselt mitmekesine. Lisaks luulele on ta viimasel kahel aastakümnel aktiivselt tegelenud ka kunstiga, esinedes näitustega mitmel pool Jaapanis, Ameerikas ja Prantsusmaal. Fujitomi on kirjutanud ka lasteraamatuid ning sugugi vähem populaarsed pole olnud tema vaimukad loengud  Jaapanis, Ameerikas, Prantsusmaal ja Rumeenias. Tema muusikaanne on klaverimängu kujul jäädvustatud John Cage’i plaadile “Winter Music” ja  tema joonistusi on kasutanud Tōkyō Filharmooniaorkester oma kavade kujundamisel. Lisaks kõigele muule on Fujitomi ka jalgpallikohtunik ning innukas linnuvaatleja.

Fujitomile meeldib jätkuvalt katsetada uute vormidega. Ta on iroonia, sõnamängude ja paradokside meister, kelle kujutlusmaailm on nii elastne, et lugeja peab iga hetk olema valmis järjest uuteks üllatusteks.

Valiku Fujitomi litograafias ja siiditrükis vormistatud töödest aitas välja panna Tartu kunstnik Oleg Mellov. Fujitomi tööde näitus on avatud Galeriis 36 (Lühike jalg 8) 9. IX – 10. X.

Taimi Paves

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming