Gnostiline rahvas

Peeter Helme

Eestis pole mingit õiget kristlust  

Nagu Prantsusmaa või Itaalia on Eesti riik rahvusliku vaimustuse, rahvusliikumise saavutus. Eesti on romantilis-revolutsiooniline riik. Erinevalt Prantsusmaast või Itaaliast ei ole Eesti rahvusrevolutsioonide teravik küll kunagi olnud otseselt suunatud kiriku või religiooni vastu, ent eesti rahvuslus on sõnastanud oma sihid siiski alati väga areligioosselt ? kirik ja usuelu on eesti rahvusluse loomisel täitnud vaid kõrvalrolli, kui sedagi. Selline vaimne orientatsioon on vorminud kogu eesti rahvast suunas, mida võiks Saksa-Ameerika politoloogi Eric Voegelini terminoloogiat kasutades nimetada immanentseks või gnostiliseks ehk materiaalse maailma siseseks ja ilmalikele asjadele üleloomulikke ja igavikulisi tähendusi andvateks.

 

Immanentsuse kiituseks

 

Iseenesest võiks tõstatada hüpoteetilise küsimuse, miks ei kerkinud XIX sajandi ärkamisaja üheks keskseks teemaks näiteks kiriku eestistamise nõue? Sellise nõude olemasolu võib vaid kaudselt näha üleüldises omakeelse haritlaskonna loomise püüdluses, puhtteoreetiliselt oleks aga võinud näiteks Aleksandrikooli kampaania asemel olla mingi ?eesti? kiriku kampaania. Midagi sellist aga ei juhtunud, sest saksa rahvusromantismi vahendusel Prantsuse kodanliku, rahvusliku ja ilmaliku revolutsiooni traditsioonis asuv eesti rahvuslik mõte oli toona, nagu ka teisel ärkamisajal ja praegu, oma põhiolemuselt ilmalik. Aegu ületav ja igavikku tõotav sisu omistati siis (Carl Robert Jakobson ja tema ?Kolm isamaa kõnet?) ja omistatakse praegu immanentsele nähtusele ? eesti rahvale. Nõnda mõjub vaid irooniliselt, et ennast ärkamisaja ja rahvusliku traditsiooni jätkajana nägev Isamaaliit kutsub end ?kristlikuks? erakonnaks. Siinkohal peegeldab see sõna paremal juhul vaid sooja sõprust Saksa CDU/CSUga, mitte aga igapäevapoliitikat juhtivat ideaali.

Eesti rahvas on endale ärkamisajast alates sisendanud iseenesest täiesti tervitatavat usku iseendasse, usku rahvusesse; kindlast rahvuslikust vaatenurgast on tõlgendatud nii meie poliitilist kui ka vaimset ajalugu. Selline ?maalähedus? on nõukogude võimu viljastaval toel aidanud muuta eesti rahva ülekaaluka enamuse äärmiselt skeptiliseks igasuguse mittematerialistliku maailmakäsitluse suhtes. Eestlus on nii poliitikute, ärimeeste, kultuuriinimeste kui ka ?väikese inimese? jaoks niivõrd immanentne nähtus, et ausalt öelda ei maksaks Ervin Õunapuul kristluse ohu tõttu küll kirjanduspõldu künda. Kui miski eestlust ohustab, siis kindlasti mitte kristlus. Selle proovikiviks võib nimetada 1980ndatel alanud 1990ndatel soikunud ristimislainet, mis ei osutunud mitte Eesti rekristianiseerimise alguseks vaid lihtsalt väikeseks intellektuaalseks vahepalaks teel ühest materialismist teise. Meenutatagu ka ?Rehepappi?.

Selliselt on eesti rahvas läbi ja lõhki äärmuslikust valgustusideoloogiast välja kasvanud nähtus ? sündinud Rousseau?de, Herderite, Robespierre?ide ja Napoleonide pärandi pinnalt. Usule kui transtsendentsele sideainele ajaloo raputuste vastu on eestlane jätnud alati vähe ruumi. Selles võib näha ka põhjust, miks eestlased on XX sajandi rohked võimuvahetused üsna kergelt üle elanud: kui elu on vaid siin ja praegu, tuleb seda ju elada; kui kõik on tõesti vaid ajalik, on seda ka väärtused, millest elus juhinduda ? seega tuleb muutuda, kohaneda oludega. Põhimõttelagedus on olnud see eestluse tuum, mis on suurt osa meist säästnud otsese füüsilise hävitamise eest. Siinkohal jääb vaid üle küsida: mis siis, kui nõukogude võim oleks kasutanud meie vastu bioloogilist argumenti nagu natsid juutide vastu? Juudid leidsid oma usus lohutust ja jõudu säilitada viimse hetkeni inimväärikus. Aga meie?

 

Võimetus mõelda Teisest

 

Vastust sellele küsimusele muidugi pole, küll aga on viisteist iseseisvusaastat tõestanud taas eestlaste hämmastavat muutumisvõimet: nõukogude materialistidest on saanud turumaterialistid. Kuuldes fakti, et kõikidest uutest ELi liikmesmaadest on just Eestis sotsiaalsed käärid suurimad, kehitab eestlane vaid tuimalt õlgu ja nendib, et igaüks peab ise hakkama saama. Harjumatus mõelda Teise kategoorias ? harjumus, mis on olemuslikult juudikristlik ja milles sai Euroopa kultuuri osa kontinendi ristiusustamise käigus ? iseloomustab eestluse immanentsust kõige paremini. See toetab tänapäevalgi aeg-ajalt kõlavat väidet meie olemuslikust eripärast, meie soomeugrilikust Sonderweg?ist. Olgu sellega, kuidas tahes, igatahes peegeldub eestlaste ? olgu siis pealegi mitte-euroopalik võimetus suhestuda kaasinimesega nii eestlaste individualistlikus (et mitte öelda, autistlikus) eluhoiakus, kui ka ühiselus.

Nõnda on seltside asutamisest alates viimased olnud kas kindlalt eesmärgipärased (nt põllumajandusühistud) või siis pakkunud võimalust selliseks ühistegevuseks, mille kestel on võimalik teineteist siiski veidi vältida (laulu- või pasunakoorid), teisele mitte silma vaadata. Olgu võrdluseks toodud tänagi elav Saksa jahiseltside traditsioon, mille põhitegevus ei seisne mitte niivõrd jahis kui vägevate külapidude korraldamises, mille ainsaks eesmärgiks on ühine lõbus Geselligkeit. Miks ei võtnud eestlased koos lugematu arvu teiste tavadega sakslastelt just selliseid üle?

 

Eestlane kui konformist

in stato missio

 

Eestlaste kujunemine natio?ks juhtus väga lühikese aja jooksul ning muutis traagilisel moel meie kultuuri pärisosaks tol ajal moes olnud edasipürgiva, kahe jalaga maas seisva valgustusest vaimustatud teaduslik-tehnilise maailmapildi. Selline pinnas on olemuselt üsna habras, sest hetkes elamine ei paku häid võimalusi ei edasi- ega tagasivaadeteks ning nõnda võibki nentida, et eestlase tüüpkuju on püsinud sama läbi ajaloo: alates keisrihärrale ?Elagu!? hüüdvast talumehest, üle Konstantin Pätsi ümber erutunult kogunenud külanäitsikute, ?Heil Hitler!? hõikuvate SS-laste, Võidu väljakul Karl Vaino tribüünist mööduvate pioneeride kuni turuseaduste geniaalsust ülistavate noorte pintsaklipslasteni on eestlane jäänud muutumatult samaks, sest konformist on alati ja kõikjal ühesugune. Konformist seisab ka alati seljaga transtsendentsuse ja vaimsuse suunas ? tema maailm on ajalik, maine.

Teiseks võib sedastada, et eestlaste usuelu ja sellega kaasneva eetilise hariduse mõttes on meie maa jätkuvalt nii protestantide, õigeusklike kui katoliiklaste jaoks in stato missio.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming