Elavaid keeli õpitakse ühiskonnas

Maris Johannes

Ilse Lehiste on rahvusvaheliselt tunnustatud lingvist, kelle uurimisteema on foneetika ja fonoloogia. Hamburgi ülikoolis on ta saanud filoloogiadoktori kraadi ja Michigani ülikoolis kaitsnud doktoriväitekirja lingvistika ja eksperimentaalfoneetika alal, Essexi, Lundi, Ohio ja Tartu ülikooli audoktor.        Kuidas hindate Wiedemanni keeleauhinna laureaadina selle keelemehe rolli meie emakeele kujunemisloos? Ilse Lehiste : Auhind oli mulle suureks üllatuseks. Eesti keele seisukohalt on suurepärane, et Wiedemanni auhind on loodud. See on märk traditsioonist. Las ma lähen natuke filosoofiliseks. On teadusi, kus järgmine põlvkond saab alustada sealt, kus eelmine lõpetas. Tänu kumuleerumisele teaduse tase tõuseb. Keeleteadus on just seda sorti. (Palun vabandust, eesti keeles jääb mul oskussõnadest vajaka!) Wiedemanni töö on hea alusmüür meie keeleteadusele, me ei pea kõike nullist alustama. Aga näiteks kirjandus – see on ala, kus iga generatsioon peab  selle uuesti looma. Võtame Shakespeare’i. Kui temast alates oleks kirjandus olnud samamoodi kumulatiivne kui füüsika, ei tea, kui kaugele oleksime jõudnud. Kirjanduse peab iga põlvkond endale uuesti looma, keeleteaduses saab uus generatsioon seista eelmise õlgadel ja seetõttu on iga järgmine põlvkond eelkäijatest kaugemale jõudnud.     

Kas nii ratsionaalne oligi põhjus, miks jätsite kirjanduse ja võtsite keele? Olite ju Eestis koolitüdrukuna luulet harrastanud.

See oli põhjustatud keelevahetusest. Peab olema keelega elavas kontaktis, et luuletada. Paguluses kuivas mu luulesoon kinni. Olen küll tõlkinud inglise keelde eesti luulet ja ühe  romaani, Arved Viirlaiu „Ristideta hauad”. Mõndagi on avaldatud. Nii et side kirjandusega on säilinud. Minu esimene doktorikraad Hamburgi ülikoolist oli filoloogia alalt. Filoloog uurib keele eelmisi staadiume keeleteaduse ja kirjanduse seisukohalt. Mina aga spetsialiseerusin akustilisele foneetikale, millel on tihe side täppisteadustega. Seega olen peale kirjanduse maha jätnud ka filoloogia.       

Jätkame Wiedemanniga. On ta mineviku suurkuju või leiab temalt sõnumi ka tänapäeva tarbeks?

Imetlen tema võimekust, kuidas ta sedeldades, paberi-pliiatsiga koostas 50 000 sõnaga sõnaraamatu, kust saame täpseid andmeid  keelemuutuse kohta. Toon paralleeli serbohorvaadi keelest: mõne sealse keelemuutuse saab täpselt dateerida, sest säilinud on pikad ballaadid Kosovo lahingust 1389. aastal. Samamoodi fikseerib Wiedemanni sõnaraamat 1869. aasta keeleseisu.       

Kuidas jõudsite keelefüüsika juurde?

Teatud mõttes oli see juhus. Oma Saksa doktorikraadiga oleksin USA kolledžis saanud ainult saksa keelt lugeda, aga ma ei tahtnud jääda elu lõpuni saksa keele õpetajaks. Michigani ülikool oli ligidal. Mõtlesin, et proovin midagi uut. Juhuslikult tuli samal ajal sinna professor BellTelephone’i (kompanii) laboratooriumist. Ta tõi ülikooli esimese spektrograafi, millega sai teha helilaine akustilist analüüsi. See avas mu  silmad. Laboris tundsin ennast nagu bioloog, kes on maailma esimese mikroskoobi saanud. Ükskõik mida vaatad, keegi teine ei ole seda enne sind veel kunagi näinud! Esmakordselt maailmas saime helilainet analüüsida, selle komponentideks jagada. Meie laborist kujunes spektrograafilise analüüsi keskus maailmas. Hakkasin eesti keelt spektrograafiga uurima – enne mind polnud seda keegi teinud –, mismoodi keeleline informatsioon on kodeeritud  helilainesse. Olen uurinud vähemalt 20 keelt spektrograafilisel meetodil.     

Mida see uurimistöö on andnud tänapäeva keeletehnoloogidele?

Kõnetuvastuse programmid põhinevad meie töödel. Näiteks selle asemel et nuppu vajutada,  ütled uksele „avane”, helilaines sisalduv sõnum on arusaadav, uks avaneb. Samuti keelesüntees – seda ei saa enne teha, kui pole teada, milline sõnum peab välja nägema. Meie tegime baasuuringuid. Milliseid instrumente kasutada, see on umbes sama, mis füüsikapõhimõtete rakendamine inseneriteaduses. Arvuti on ainult meetod, meie tegime füüsika osa.       

Milline on olnud teie koostöö Eesti teadlastega?

Hea koostöö on olnud eesti keele instituudiga tajutestide tegemisel. Tuleb teha mitmeid  tajueksperimente, et aru saada, millest koosneb lingvistiline signaal. Olen neile väga tänulik. Viimased kuus-seitse aastat olen töötanud koos Tartu ülikooli foneetikute ja soome-ugri keeleteadlastega. Väärt koostööpartner on olnud Einar Meister küberneetika instituudist. Jaan Rossiga oleme uurinud regivärsilist rahvalaulu: mind huvitab muusika ja rütm, Jaan Ross on muusikapsühholoog. Eksperimentaalpsühholoogial on palju puutepunkte  minu tööga. Kirjandusteaduslikku terminit „prosoodilised süsteemid” kasutatakse ka foneetikas ja fonoloogias. Prosoodia eesti keeles on väldete süsteem, luule värsimõõt on samuti prosoodia. Mul on hüpotees, et keele prosoodia on kristalliseerunud rahvalaulude ja rahvaluule prosoodilises süsteemis. Eesti rahvalaulus on selleks kuulus neljajalgne trohheus, ladina ja kreeka keeles on heksameetriline süsteem. Rahvalaulus on kõrvuti kolm  prosoodilist süsteemi (välted, värsimõõt, laul). Mismoodi need kolm süsteemi üksteist mõjutavad ja võimu pärast võistlevad, mis jääb peale – see on küsimus. Eesti arhiivis on huvitavat materjali, kus folkloristid on sama teksti kirja pannud nii laulu kui pajatuse kujul, seega võime võrrelda sama laulja kõneldud ja lauldud teksti. See tähendab, et saame võrrelda muusikat, rahvalaulu värsimõõtu ja keele prosoodiat. Selle koeksistentsi tagajärg on intellektuaalselt  äärmiselt huvitav. 

Kui palju selles kontekstis mõjutab keelt muusika ja vastupidi ehk mis jääb peale?

Võistluses jääb muusika peale. Värsimõõt on sündinud keele prosoodiast, kui ta on juba olemas, kohandatakse uusi tekste olemasolevale  prosoodiale. Mõju on vastastikune. Muusika ei ole täiesti isoleeritud, teksti ja muusika vahel ei ole järske piire, üleminek on sujuv.   

Kas teaduses maksab intuitsioon, inspiratsioon või järjekindlus? 

Inspiratsiooni peab ikka olema! Ideed tulevad kusagilt, vanad kreeklased uskusid, et taevast. See on loov alge teadustöös. Archimedese kombel heureka hüüda avastuse puhul – see elamus on mulle tuttav. Vaatan fakte ja suudan nende põhjal kokku panna struktuuri. Täppisteaduse vaatepunkti olen ise rakendanud ja oma üliõpilastele seletanud. Teadlane ei pea hakkama hüpoteesi tõestama, nii võid oma eksperimendi kavandada niimoodi, et saadki  jaatava vastuse. Mul on alati hea meel, kui tagajärjed mind ennast üllatavad. See näitab, et ma isegi alateadlikult ei läinud otsima soovitud tagajärge. Läheme teadusfilosoofiasse – nähtuse mõistmiseks on tarvis intuitsiooni ja perspektiivi: mul on võib-olla eesti keele suhtes seestpoolt vaataja intuitsioon säilinud, ehk olen väljaspool Eestit elades saavutanud ka perspektiivi.   

Kui palju on keele uurimine seotud kodumaa ja emakeelega?

Läheme emotsionaalseks. Fakt, et ma eesti keelega tegelema hakkasin, näitab, kui oluline see  mulle on. Aeg oli selline – me olime maakaardilt kadunud. Leidsin, et mida rohkem meist teatakse, seda raskem on meid surnuks vaikida. Maakaardil meid ei olnud. Tahtsin kaasa aidata, et inimeste teadvuses säiliks teadmine eesti keelest, mis tähendab, et on olemas eesti rahvas. Minu jaoks oli teadlik samm eesti keelt uurida. Mul oli metsaistutaja perspektiiv: ma teadsin, et ma ise neid puid ei näe, mille seemneid ma külvan.   

Keelenorm versus elav keel, mis on teile olulisem?

Keeleteadlane ei pea olema kooliõpetaja. Kõik keeled muutuvad ja keeleteadlane kirjeldab, kuidas keel muutub. Kui oleksime seisukohal,  et keel ei tohi muutuda, reeglid peaksid seda takistama, siis võiksime väita, et itaallased kõnelevad kohutavalt halba ladina keelt.   

Mida ütleme kooliõpetajale? Meil on ÕS normikeele alus. Kas keele normimist on vaja? 

Normimine kuulub tsivilisatsiooni juurde nagu muudki käitumisreeglid. See annab inimesele kindlustunde, et ta kuulub gruppi. Kirjakeele kujunemisloos on näha, kuidas keel loob ühistunde: toimub pidev üleminek ühelt murdelt teisele, kujuneb kultuurikeskus, seal kõneldaval keele on suurem prestiiž, teised tahavad sellest kultuurist osa saada ja hakkavad seda keelt kasutama. Kui tahad olla selle kultuuri liige, siis kasuta keelt, mis iseloomustab ja  mõnikord sümboliseerib seda kultuuri. Selles mõttes olen ma reeglite poolt.   

Kas inglise keele mõjuväli on eesti keelele ohtlik?

Sõnavara muutumine mulle muret ei tee. Laensõnade uurimine näitab kultuuriliste  mõjude suunda, sest tavaliselt laenatakse uus mõiste ja sõna üheskoos. Mõni asi võib meeldida, mõni mitte, objektiivselt saab seda ainult vaadelda ja kirjeldada. Kui uued ja laenatud mõisted on kooskõlas eesti keele struktuuriga, on need lihtsalt uued sõnad. „Trükkimine” on ka laenatud sõna. Muretsemiseks on põhjust, kui võõrkeele mõjul oma keele struktuur muutuma hakkab. Igal keelel on oma võimalus varjundeid väljendada.  Eesti keeles on palju huvitavat, mis indoeuroopa keeltes puudub. Üks asi, mis mind on ikka lõbustanud – ja kahju, kui see kaob –, on seda tüüpi väljendid nagu „ta olevat” või „ollakse ja tullakse”. Kui me teise keele mõjul selliseid vorme enam ei oska kasutada, siis oleme küll vaesemaks jäänud. „Olevat” on niisugune ilus vorm, kus inimene ei võta vastutust enda peale, kas see on õige või mitte. Võib ka kahtlust väljendada. „Ta  olevat ülikooli lõpetanud” – mina ei vastuta selle eest, kas see on tõsi. Võiks näha näiteks hauakirja „See mees olevat aus inimene olnud ja taeva läinud”, eesti keel annab sellise võimaluse. Või umbisikuline tegumood. See ei ole passiiv. See tähendab, et tegevus toimub omaette. Meenub üks ilus eesti nali. On kaks talu kõrvuti, Pearu ja Andrese moodi püütakse teineteist üle trumbata. Ühes peres on parajasti matus, kuhu naabrit pole kutsutud. Tuleb uhke matuserong, naaber seisab oma ukselävel ja ütleb: „No küll meil ka surrakse!”.     

Keel ja mentaalsus. Kas soovime oma umbisikulise tegumoe ja kaudse kõneviisiga kõik otsustamise otsad lahti jätta? 

Mingi ühendus siin võiks ju olla, aga täppisteadus see enam ei ole. Ma arvan, et suured kirjanikud kasutavad selle keele võimalusi, milles nad kirjutavad. 

Kas olete eesti keelt õpetanud?

Õpetasin teise generatsiooni noori eestlasi Ann Arboris ja Columbuses, kus olen elanud. Umbes poole tosina ja tosina vahel on aastate kaupa õppijaid olnud: eks esimene põlvkond vaatab minevikku, teine jääb vahepeale ja kolmas juba assimileerub. Uurisime koos Juta Kitchingiga Kanadast eesti keele sihitise käänete kasutamist. Ülesanne oli lihtne: tõlkida laused inglise keelest eesti keelde. Sellised  näited: ma ostsin ajalehe, lugesin ajalehte, osta ajaleht. Kolm käänet – nimetav, omastav, osastav –, inglise keeles on selle asemel ainult üks vorm. Kõige vanem generatsioon, kes oli Eestis saanud vähemalt algkoolihariduse, ei teinud vigu. Keskmine põlvkond näis tegevat vahet täis- ja osasihitise vahel, aga ei tajunud, millal täissihitise puhul kasutada nimetavat, millal omastavat. Kõige nooremad ei teinud mingit vahet. 

See, kes keelt emakeelena kõneleb, ei pruugi reegleid teadagi, ta tuletab need keelest. Reeglite õpetamine võib inimesele pakkuda ahaa-elamuse, intellektuaalselt huvitav on teada sellise üldistuse olemasolust. Reeglitega õpetatakse surnud keeli, elavaid keeli õpitakse ühiskonnas, kus on vaja ennast arusaadavaks teha. Loen õhtuti eesti ajalehti Internetis. Iseäranis huvitavad mind lugejakirjad nii sisu kui  keele poolest. Internetis kirjutatu võrdub ju kõnekeelega. Teine asi, niisuguseid sõnu, mis kommentaarides valitsuse kohta kirjas, vaevalt võib ette kujutada mõnes teises situatsioonis. Nii et suur sõnavabadus on olemas. Keel ilmselt areneb – selle üle võiks rõõmu tunda. Tahaksin, et Eesti inimesed oskaksid hinnata seda vabadust.

Vestluse 24. II 2009, auhinna saamise järgsel päeval, üles kirjutanud Maris Johannes  Kuula ka „Keelekõrva” http://vikerraadio.err.ee/ helid?main_id=1099711 h t t p : / / v i k e r r a a d i o . e r r. e e / h e l i d ? m a i n _ id=1104261

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming