Eesti keelte paabel

Peep Ilmet

On ütlematagi selge, et kuna ma olen eesti keeles kirjutav kirjanik, seda enam, et luuletaja, siis on eesti keele käekäik mulle eluliselt tähtis. Keele ja selle sõnade varal mu looming tekibki. Heliloojale helid, kunstnikule värvid, minule sõnad, ehk Juhan Liivi sõnadega: minu erakond on eesti keel. Ja kohe alguses pean rõhutatult kordama kahte põhitõde, mis kehtivad kõikide keelte kohta.  1. IGA SÕNA ON VAID MINGIL MÄÄRAL KOKKULEPITUD MÄRK , TUNNUS ehk SÜMBOL!  2. Kirjutatud sõna on ajaliselt jääv, kuid kustutatav, lausutud sõna on ajaliselt hetkeline, kuid kustutamatu.   

Viimati öeldud lausungis ongi kokku võetud kirjutatud keele ja kõneldud keele kõige suurem erinevus. Kirjutatud sõna võib seista me silme ees kui tahes kaua ja vajadusel võib selle maha kustutada ning sobivamaga asendada. Lausutud sõna kestab hetke, aga kord juba välja öelduna ei saa me seda tagasi võtta, võime vaid uue sõna lausumisega seda korrata või selle uuega asendada.   

Esimese lausungi sisu olulisus seisneb selles, et iga sõna tähendus on vaid inimestevahelise kokkuleppe küsimus, see ei ole teps mitte see asi ise. Meie ütleme „laud”, venelased „stol”, inglased „table”, aga see laud siin on ikka üks ja seesama. Kui keegi ütleb selle neljajalgse  kohta, et see on hoopis kits, siis eksib ta vaid eestikeelse kokkuleppe vastu. Laud sellest kitseks ei muutu. Seda, et iga sõna tähendus on kokku lepitud vaid mingil määral, näitab ka asjaolu, et isegi eesti keele sees võivad eri inimesed erinevalt ette kujutada sellesama lihtsa sõna „laud” tähendust. Kellele seostub see kõigepealt söögilauaga, kellele kirjutuslauga, aga pikalt saekaatris töötanule hoopis saelauaga. (Nii et sõna tähenduse mõistmine sõltub  inimese elulaadist, elukutsest, sellest, mis seoses on see sõna tema mällu jäädvustunud.) Tõsiasi on ka see, et see mingil määral kokkulepe aja jooksul muutub. Kui Koidula ajal kallis isamaa „lehkas”, siis mingil ajal hakkas seesama kallis isamaa „lõhnama”. Ei ole võimalik, et isamaa kuskil vahepeal nii põhjalikult muutus, kui sõnade „lehkama” ja „lõhnama” praeguse tähenduse järgi peaks arvama. Tuleb välja, et need sõnakiud, millest me punume  oma kirja või kõne üha pikenevat vööd, muudavad kogu aeg oma värvi ja kuju ehk tähendust.       

Tuleb välja, et rikkalik, ilmekas ja samas täpne keel on üks keeruline kunst. Kirjas on seda kergem lihvida, sest meil on aega sõnade ja väljendite üle järele mõelda, on võimalus sõnu maha kustutada ja sobivamaga asendada. Just sellepärast põlastan ma neid, kes on nii enesekindlad või hoolimatud, et paiskavad kiirustades esimese hooga meelde tulnud sõnade voo otse trükki. Sellised kirjutised  kubisevad äraleierdatud sõnadest ja väljenditest. Sõnadest, mille tähendus on kõikvõimalikes seostes lõputu korrutamise tulemusena muutunud nii hägusaks, et need võivad tähendada mida tahes ja samal ajal mitte kui midagi. Mida kõike võib juba näiteks „ahistamise” alla mahutada? Täitesõnadeks kulunud sõnu ei kasutata siis mitte mõtte edastamiseks, vaid selle hägustamiseks ja varjamiseks. Tihti lihtsalt mõtte puudumise varjamiseks. Seda  teevad ajanappuses vaevlevad ajakirjanikud, sundolukorras poliitikud, nn arvamusliidrid, lihtsalt logorröa ehk sõnalise kõhulahtisuse all kannatavad inimesed.   

Kirjutame me ikka üldiselt vähem kui kõneleme. Vaatamata sellele, et kõik me hommikust õhtuni räägime, vahel isegi unes, on kaunilt ja mõtteselgelt kõnelemine palju keerulisem kui kirjutamine. Ikka selle hääldatud sõna hetkelisuse pärast. Kõige põhjalikumalt õpetatakse  kõnekunsti näitlejatele ja selles nad täiustavad end pidevalt edasi. Kuid kui näitlejal on proovide käigus võimalik teksti esitus täiuslikuks harjutada, siis paljud kõned, ka tavalised vestlused, tuleb pidada nii-öelda käigu pealt. Mõtte kiirusel tuleb mõte meeles sõnastada ja siis veatult välja hääldada. Vaat selle järgi, kuidas see välja kukub, tunneb suure ande kohe ära. Näiteks Heinz Valgu sujuv, selge, isikupärane, ilmekas keel tema esinemistel.  Kadestamisväärselt suurepärane oli Linnart Mälli kõnekeel. Fred Jüssit kuulates on kohe selge, et ta kogu aeg mõtleb ja annab endale aru, mida ta välja ütleb. Nemad pole õnneks ainsad. Selliseid andeid on siiski sama vähe kui täiusliku kuulmisega muusikuid. Kõnetehnika on paljuski õpitav, aga kui peakeses valitseb segadus või on see poolluupäine, siis kuuleme küll soravat kõnet, kuid teksti sisu on justkui varem salvestatu ettekanne. Vajutad klahvi  „tööpuudus” ja kohe hakkab kostma: „Peab tähelepanu pöörama … Peab tarvitusele võtma … Tuleb uurida … Tuleb aru pidada …” Kui vastus suvalisele küsimusele algab alati väljendiga „hea küsimus”, siis pole see midagi muud kui mõtlemiseks ajavõitmise nipp. Kui seda nippi kasutatakse juba iga vastuse eel, siis ei tähenda see enam mitte kui midagi.         

Kui tulla nüüd eesti keele praeguse olukorra juurde, siis oleneb see sellest, kustpoolt vaadata, kas seest või väljast. Väljast vaadatuna pole eesti keel, rääkimata sellele eelnenud maarahva keeltest, mitte kunagi olnud nii heas seisus. Esiteks tunnustavad seda riigikeelena kõik teised riigid.  Seda õpetatakse järjest rohkemates välismaa koolides ja seda peavad õppima ka need, kelle eluunistus pole võimalikult paljude keelte selgekssaamine. Olgu või diplomaadid. Ja olgu Euroopa Liidu töökeeltega kuidas on, aga ka eesti keel on üks Euroopa Liidu keeltest. Niisugust tunnustust pole eesti keelel kunagi olnud. Sellist seisu ei osanud vist Kristjan Jaakki loota. Unistada ta võis.     

Ka Eesti maa piires paraneb olukord iga hetkega. Muude kodukeeltega Eesti elanike eesti keele oskus on vangipõlvest vabanemisega üha kiirenevas tempos kasvanud, vaid viimasel viiel aastal üle kahe korra. Nii et ma ei saa aru nendest hädapasunatest, kes kisavad,  et lõimumine on läbi kukkunud. Kas siis aina laienev eesti keele oskus pole üks lõimumise osa? Ja millisest hetkest peale saab öelda, et nüüd on lõimumine lõppenud? Et kas siis seda pole üldse toimunud või et see on valmis, on küps mis küps. Mis hetkest?   

(Mina ütlen, et ka sellesama ettekande aja jooksul laieneb eesti keele oskus terves maailmas  rohkem, kui see unustamise ja surmade tõttu väheneb.) 

Eesti keelt seestpoolt vaadates pole põhjust ainult hõisata. 

Küllap teravdas Nõo kooli füüsikaklassis õppimine minu loomulikke eeldusi selles vallas, et ma kaldun paljusid asju nägema ruumiliselt. See kehtib ka keele kohta. Ma näen suurt eesti keele sfääri, kuhu sisse mahuvad kõik erialakeeled, kõik kohalikud keeled, kõik tutvuskondade  keeled kuni igaühe isikliku keeleni välja. Osaliselt need põimuvad. On selge, et kogu selle keelesfääri sõnavara ei valda mitte keegi. Kirjakeeles umbkaudselt 1 miljon + umbes 200 000 murdesõna. Selleks, et üksteisest aru saada, ongi olemas üldkeel, mis peaks vahendama ka erinevate eesti keelte kõnelejaid. Kujutlen seda keelte põimealana suure eesti keele keskmes. Me nimetame seda kirjakeeleks ja vähemalt keskastme kooli lõpuks peaks see meil piisaval  määral selge olema. Edaspidi peaks see üldkeel meil aina täienema, aina rikkalikumaks muutuma ja eks see muutu ka, aga kõrgkoolides või juba varem, kui inimesed valivad omale eriala, saab nende jaoks esmatähtsaks just oma erialakeele valdamine. Igaüks teab omast käest, et talle meeldib rääkida oma erialast. Sellele on ta ju ennast pühendanud. Kuid erialakeele ja üldkeele vahel on üks oluline vahe. Erialakeele sõnad on kitsalt piiritletud terminid. Kui need  oleksid mitmeti mõistetavad, siis oleksid need tööks kõlbmatud. Ega ilmaasjata ei käi kõikidel erialadel kogu aeg tulised vaidlused terminite tähenduse üle. Erialaterminid nõuavad eriti täpset kokkulepet. Vaidluste käigus seda täpsustataksegi. Seevastu üldkeele sõnade kokkuleppelisus on suuresti suhteline ja muutuv. (Kellele otsmoreen, kellele lihtsalt mägi.) Erialainimesele selline sõnade tähenduse „ujumine” muidugi ei meeldi. Seepärast püüavad paljude  erialade esindajad oma kitsaid termineid üldkeelele just kitsas tähenduses peale suruda.   

Kõik me kujutame enam-vähem ette, mis on  kantseliit. Selle aluseks on muidugi juristide täpsust nõudev keel. Aga tänapäeval püüavad ka paljud teised erialakeeled oma kitsaid mõisteid üldkeelele peale suruda. Võime rääkida nii sotsioliidist kui psühholiidist. Sotsioloogid ja psühholoogid, õnneks mitte kõik, paistavad minu meelest silma erilise pealetükkivuse ning enesekindlusega. Viimse instantsi tõetundmist hoovab nende artiklitest ja avalikult esinedes on nende nägudel selline ilme, et rääkige mis  te räägite, aga vaat mina tean seda salajast lõplikku tõde inimese ja ühiskonna kohta. (Motivatsioon – emotsioon – positiivne – negatiivne. Vahest peaks nüüd iga end harituks pidav inimene väljenduma: „Mul on kohvi joomiseks suur motivatsioon. See tekitab minus positiivseid emotsioone”. Kui harimatult labane tundub selle kõrval: „Ma tahaks kohvi. See maitseb mulle.”) Et mainitud erialadel tegeldakse just inimese ja inimühiskonnaga, siis on loomulik,  et vastav sõnavara moodustab suuresti ka poliitikute põhisõnavara. See võimendab märkimisväärselt nende paari eriala sõnavara mõju kogu üldkeelele. Tagatipuks annab sellele tohutu tõuke kogu meedia.         

(Võiks ju küsida, et mis siis sellest – rahvast peabki harima. Peab küll, aga küsimus on selles, kuidas seda tehakse ja kuidas see välja  kukub! )       

Juba poliitikud ei kasuta erialasõnu enam kitsas tähenduses, sest nad tahavad ju end üldkeeles arusaadavaks teha, noh, et rahvas mõistaks. Ja tekibki suur keeleline paabel. Kui  erialainimene, hea tahtmise korral, suudab end ka üldkeeles arusaadavaks teha, oskab oma erialakeelt üldkeelde tõlkida, siis poliitikud ja muud avalikud esinejad ahmivad oma sõnavarra kõikvõimalike erialade termineid. Peab ju näitama, et ollakse kõigega kursis. Täpsemat tähendust teadmata, selle kohasust mõistmata, kasutavad nad neid, nii nagu sülg suhu toob. Meedia paljundab seda omakorda lõpmatult, sest ta peab ju poliitikutele ja muile  sõna andma. Segadus aina laieneb ja suureneb täielike tarbetuste või suisa tobeduste kinnistumise oht. Niigi mitmetähenduslikest sõnadest saab aga laialivalgunud löga.     

  Muidugi ei saa kõiki keelepatte ajada mõne piiratud inimgrupi kaela. Poliitikuid ja ajakirjanikke on lihtsalt kõige rohkem kuulda ja just nende keelekasutuse kaudu levivad Sosnovski karuputkena üksikud moesõnad, mis lämmatavad tuhandeid teisi eesti keele sõnu. Keel on meil kõigil siiski ühine ja ühised on ka  patud. See kehtib pätist presidendini. Minu silmis on eesti keele kandjad eranditult kõik selle rääkijad. Kui puudutada haritlaste osa eesti keele edendamisel, siis kõigepealt pean ütlema, et minule on sõna „haritlane” sama laialivalguva tähendusega nagu mõistatuslikud „lai avalikkus” või „lihtne inimene”. (Kõrvalepõikeks. „Laia avalikkust” kehalisel kujul olen ma laulupidudel küll näinud, aga need on üürikesed hetked. Peo lõppedes  laguneb see kibekiiresti üksikinimesteks laiali. Teiseks: ehkki ma olen terve Eesti idast läände ja lõunast põhja sõna otseses mõttes läbi elanud, pole ma veel kohanud ühtegi nn lihtsat inimest. Isegi need, kellel kombeks öelda: „Ah, mis nüüd mina! Mina olen lihtne inimene. Ah, mis mina oskan kosta!”, ka need pole suutnud mind oma lihtsuses veenda. Vaevalt on nad pead ära keerates oma lihtsust kinnitanud, kui pärast hetkelist pausi  tõuseb pea jälle püsti ja, kiirgav pilk silmis, järgneb lause algus: „Aga seda ma ütlen, et …” Ja siis järgnevat pole kuidagi võimalik lihtsaks nimetada.) 

Nii et kes on eesti keele koha pealt haritlased? Kunagi olid need juba kihelkonnakooli lõpetanud. Kas nüüd on mõõdulatiks kõrgkool? Aga kas kõrgkooli diplomiga tubli erialainimene, kes ujub oma terminites nagu  kala vees, kuid üldkeeles ei suuda seletada, millega ta tegeleb, on haritlane eesti üldkeele mõistes? Mille poolest on ta keele koha pealt rohkem haritlane kui keskharidusega inimene, kes on laia lugemusega, kelle sõnavara on rikas ja mitmekülgne ning kelle keelekasutus on kujundlik, ilmekas ja loominguline? Eesti keele suhtes pean mina haritlaseks seda viimast. Kõrgharidusega inimesi on Eestis kõikjal ja ei maksa ka unustada, et enamik  igapäevase keelepaabeli tekitajaid on kõrgharidusega. Ükskõik, keda me haritlaseks ka peame, just nemad peavadki eesti üldkeele eest hea seisma. Siinkohal ei saa kohe kuidagi märkimata jätta Tiit Kändleri väga suurt ja üldkeelele eluliselt vajalikku panust. Paljude erialade esindajad peaksid Tiidu oma tegemata töö ärategemise eest varbaist pealaeni üle kuldama.         

See, et mitmekülgne keele valdaja kohandab oma keele vastavalt sellele, kellega ta parajasti suhtleb, näitab aga ainult teisest lugupidamist ja mõistmissoovi. See on ju loomulik. Kui mul „tungi ja tormi” eas oli õnn vestelda eesti juriidilise sõnavara ühe autori  professor Elmar Ilusaga, ei puistanud ta mind kunagi üle juriidiliste terminitega, vaid rääkis ka õiguslikest küsimustest üldkeeles. Ja ma sain aru ja õppisin. Sama oli ka piiblitõlke uuendaja Uku Masinguga, keda ei saa kuidagi süüdistada selles, et ta ei vallanud väga mitmete erialade terminoloogiat. Või Matsalu linnuteadlase Valdur Paakspuuga, kes pidi mulle selgitama Matsalu looduse seoseid. Ükski neist ei eputanud võõrsõnadega või  „peente” sõnavormidega. Uku Masing näiteks pahandas ajakirjanike üle. („Väljalüps suurenes, sest lüpsja tunnetas oma lehmagruppi”). Masingu arvates piisanuks ka sellest: „Lüpsja tundis oma lehmi ja lüpsis neilt palju piima”. Uku Masing oli üliväga haritlane, aga ta oli ka talulaps. Teatud mõttes üllataval kombel paistavad just paljud loodusteadlased silma võimega end üldkeeles arusaadavalt väljendada, kuigi loodusterminoloogia põhineb  suuresti ladina keelel. Ehk just seetõttu, et see on üldkäibelt kadunud ja muutumatu, nii et ladinakeelset terminoloogiat peab elavatesse ja muutuvatesse keeltesse nagunii tõlkima. (Juba mainitud Fred Jüssi, Hendrik Relve, ka kahe kodukeelega Aleksei Turovski.) Samas ei saa ma üldse aru arstidest, kes riputavad oma ustele kehaosade kreeka-ladina segakeelsete nimetustega silte. Mis ses olgu? Kas arsti juures käivad vaid arstid? Või on see haigete  peletamiseks? „Gastroenteroloog” kõlab tõesti tähtsalt ja heidutavalt. Aga kui mul kõht valutab, siis lepin ma väga hästi ka kõhuarstiga. Ka kõige hullema valu käes piineldes ei hakka ma oma magu gaster’iks nimetama. Kõik see terminitega eputamine just nimelt lehkab kõige vastikuma saksluse järele. Kuna ma olen välja jõudnud ühe, mind jätkuvalt kummitava teemani, nimelt tarbetute laenudeni, siis võtan kätte ja osundan  täitsa riivatul kombel ühele oma kunagisele kirjutisele Postimehes. „Laen – tõlge – looming” on kõigile kättesaadav ka netis. Niisiis: „Ükski rahvuskultuur ei saa läbi ilma laenudeta, ei saa läbi ilma tõlkimata, ammugi siis ilma loominguta.” See kehtib täiel määral ka eesti keele kohta. Laene ei tohi karta, aga need tuleb kodustada. Pikema aja vältel kodustuvad need nagunii. Näiteks „Kartoffel” lagunes üsna pea lausa kaheks, „kartuliks” ja  „tuhliks”. Kuid mõistuslike olenditena võiksime laene kodustada ka teadlikult, sest igasugune ühesuunaline otselaenude tulv lühikese ajavahemiku vältel viib nii keele kui kogu rahvuskultuuri tasakaalust välja. Alates ihatud vabaduse kättevõitmisest on võõrkeelte, eelkõige inglise keele mõju eesti keelele tohutult kasvanud. Need mõjud pole õnneks enam käsu korras pealesurumine ja nende omaksvõtt sõltub ainult meist endist.       

„Kuis siis olla, kuis siis ella”?       

Kui vastata rahvaluule küsimisele: „Oleks minu olemine, teiseks minu tegemine …”,  siis esiteks võtaks ma mõne tarbetutest laenudest kubiseva kirjutise ja sodiks selle neoonpunase pliiatsiga võõrsõnade leksikoni kaasabil eesti keelde. See jääb võrdluseks. Teiseks pistaksin ma autori koos tema teksti ja võõrsõnade leksikoniga luku taha ja enne välja ei laseks, kui ka see autor on oma kirjutise talutavasse eesti keelde tõlkinud. Minu toimetamise tasu maksaks kinni muidugi see autor. Ka majutamise. Söögi eest ei  tuleks tal maksta, sest süüa ma talle mingil juhul ei annaks. Karm, aga õiglane. Kahjuks pole see võimalik ja kuna keeletoimetajate raske, aga üllas amet kiratseb, mitte mõistliku kokkuhoiu, vaid vastutustundetu koonerdamise pärast, siis jääb see kõik igaühe südametunnistusele.   

Nii et ettepanek. Võtke igaüks välja, no kas või prooviks, võõrsõnade leksikon, mis  on äärmiselt tähtis sellel põhjusel, et seal on ühele võõrsõnale toodud tihti mitmed eesti keele vasted, võtke kätte esimese ettejuhtuva ajalehe mõni artikkel, ärge unustage punast pliiatsit ja katsetage, kui punaseks te selle artikli eesti keelele mõeldes saate. Mida punasemaks saab artikkel, seda palavam on teie armastus eesti keele vastu. No kui punane pliiats kohe kuidagi ei meeldi, siis võib ka sinine olla. Ongi vist õigem. Eesti  keele sinine ja must tekst valgel paberil. Eriti hinnatav ja hariv oleks see juhul, kui seda teha iseenda juba ilmunud kirjutisega. Teine lühike ettepanek, mis hõlbustab eelmise ettepaneku kulgu, on see, kui koostame liigtarvitatud sõnade nimestiku. Omalt poolt tegin ennist juba algust: emotsioon, motivatsioon, negatiivne, positiivne. Üldkeeles on need täiesti tarbetud.         

Kuid eesti üldkeele kõige, kõige, kõige tähtsam alus, õppematerjal ja kindlustuspoliis tulevikuks on ilukirjandus. Ilukirjanduses esineb kõiki eri eesti keeli, aga ilukirjanduse  keele kese ongi üldkeele keskmeks. Kõik sõnaraamatud on hindamatud abilised, aga vaid ilukirjanduses on sõnad oma loomulikus keskkonnas, ja seal tekibki nende kokkuleppeline tähendus. Ilukirjandus on ühiskeele sõnade tähenduste looja, nende seletaja, nende kandja. Vaid ilukirjanduse pinnal saab üldkeelest rääkida kui ühiskeelest. Ilukirjandus pole Kellegi maa, pole eikellegi maa, see on kõigi ühismaa.       

 (Lõpuks ka palve. Kui sügavmõttelise luulerea, „…kui unustad kirja ja keele, kas mäletad iseend …” autor on vanast peast otsustanud iseennast unustama hakata, siis  ärge jumala pärast võtke temast eeskuju sel moel, et eesti keele edendamiseks loobute eesti keeles kirjutamisest. Selline eesti keele edendamise moodus mulle nüüd küll viljakas ei tundu.)     

Räägime, loeme, kirjutame ikka edasi! Sodime, vaidleme, parandame – pääasi et teeme seda jätkuvasti!     

(Nagu Uku Masing soovis lahkumistel  mulle, soovin ka mina teile kõigile HÄÄD EDENEMIST!)     

Rahvusraamatukogu emakeelepäeval 14. märtsil peetud ettekanne.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming