Ebakompetentsus lokkab

Kaalu Kirme

Olen juba mõnda aega märganud, et päris head tõlkijad (ja mitte ainult tõlkijad, vaid ka toimetuskolleegiumi liikmed ja teised teoste sünniga seotud isikud) ei vaevu erialaste terminite puhul haarama raamaturiiulilt entsüklopeediaid, leksikone, sõnaraamatuid või teisi teatmeteoseid, vaid loodavad oma tarkusele, mis nende erialast kaugemate küsimuste osas ei pruugi paraku eksimatu olla. Kahtluste puhul poleks ju kuigi raske konsulteerida ka erialainimestega. Militaarsetes küsimustes, kus on eriti sagedasti fopaasid, võiks ju pöörduda meie piisava arvukusega sõjaajaloolaste poole. Näiteks Mati Õun võib kiirelt need küsimused selgeks rääkida. Juba igiammu meil linastunud dokumentaalfilmi „Pearl Harbor” puhul märkasin, et Jaapani lennukite poolt rünnatavaid USA lahingulaevu nimetati eestikeelses autoritekstis ristlejateks, olgugi et tegelikult ei saatnud ameeriklased ühtki seda suhteliselt väiksemat, relvastuselt ja soomuse poolest nõrgemat sõjalaeva nii kaugesse laevastikubaasi. Filmimehed on teinud tõsiseid apse ka hiljem. Hiljuti linastunud filmis, kus käsitletud esimese detsembri mässukatset, andsid nad mässajate kätte raskekuulipilduja Maksim. Tegelikult ei suutnud mässajad sellist kobakat riistapuud kuidagi Tallinna toimetada ning ainukesteks automaatrelvadeks oli neil kaks kerget automaatpüssi. Juhtisin sellele tähelepanu ka väljaandes Teater. Muusika. Kino lisades, et sellise tegusa surmariista olemasolu juhul mässuliste kätes oleks võinud mässukatse ka korda minna. Samas lisasin ka seda, et ühes teises, 1940. aastat kujutavas filmis sõidavad rikkurid 1920. aastail kasutatud vanaaegse sõiduautoga, mis Eestis oli seks ajaks olustikust täiesti kadunud. Kuid näib, et asjaolud ei parane ega parane.

Tõelise šoki sain ma 2005. aastal, kui ilmus „Eesti kunsti ajaloo” teine köide. Selle loo algtõukeks oli tekstilõik parima tolleaegse kullassepakunsti asjatundja Ella Vende kapitaalses uurimuses „Väärismetalltööd Eestis 15.–19. sajandini”, mis ilmus 1967. aastal. Ella Vende käsitleb seal esmakordselt üht kaunimat renessansiaegset sõlge, millele on graveeritud „HANNS TALV POICK”, mille Vende transkribeeris „Hans talupojaks”. Ma oleksin ehk Ella Vende tõlgitsust oma uurimustes korranudki, kui jumalik juhus poleks minu tookordsesse töökohta ajaloo Instituudis toonud eesti nimede suurimat spetsialisti Edgar Rajandit. Ja veel sellisel ajal, mil koostasin raamatut „Eesti sõled”. Vanahärra terav pilk tabas ära, mille kallal ma töötasin ja ta ütles mulle hoiatavalt, et tegelikult tähendab see tekst hoopis „Hans Taalu poeg”. Kui aastal 1986 ilmus „Eesti sõled”, siis seal ma ka selle E. Vende eksliku tõlgitsuse parandasin. E. Rajandi seisukohta kinnitasid ka teistel tolleaegsetel sõlgedel leiduvad tekstid, kus oli ainuvalitsev (ilmselt kinkija) nimi ja mitte kordagi tema tegevusala. Seda tõlgitsust kordasin veel üsna hiljuti, 2002. aastal ilmunud monograafias „Eesti rahvapärased ehted” ja kindlalt ka „Eesti kunsti ajaloole” kirjutatud peatüki „Tarbekunst linnakultuuris” käsikirjas. Ülimalt ebameeldivaks osutus päev, mil lõin lahti trükist ilmunud EKA vastava lehekülje ja avastasin, et minu allkirjaga peatükki oli jälle ilmunud E. Vende ekslik tõlgitsus. Hiljem vabandas köite peatoimetaja minu ees ja ütles, et see „parandus” viidi sisse toimetuskolleegiumi liikme Enn Tarveli ettepanekul. Mind aga sellest muudatusest ei informeeritud. Näib, et ajaloodoktori kraad ei garanteeri veel kompetentsi kunstiajaloo alal! Ja kui keegi selle vea avastab, vaatab ta sisukorrast, kes selle osa on kirjutanud ja leiab sealt Kaalu Kirme nime. Nii et juriidiliselt oleksin nagu mina selle vea teinud.

Ja neid piinlikke eksitusi jätkub ikka veel. Kirjastus Tänapäev on kaheldamatult teinud eesti lugejaile suure teene, üllitades eesti keeles silmapaistva soome poliitiku Max Jakobsoni raamatu „Talvesõja diplomaatia”, mis on väga ilmekalt kirjutatud süvaanalüüs Talvesõja poliitilisest taustast. Ma ei ole filoloog, aga mulle tundub Olavi Teppani tõlge olevat ilmekas ja täpne. Ometi on siingi sõjaväelistes terminites eksitavaid tõlkevigu. Vähemalt kolmes kohas on kasutatud terminit „lahingulaev” täiesti valesti. Leheküljel 309 on kirjutatud Poolast läände põgenenud kolmest lahingulaevast ja kahest allveelaevast. Tegemist ei olnud lahingulaevadega, sest neid polnud Poola mereväes ühtki. Ilmselt on arvanud tõlkija, et „lahingulaev” on üldtermin sõjalise otstarbega pealveelaevade kohta. Tegelikult on kõiki lahingutegevuseks kasutatavaid laevu nimetatud sõjalaevadeks. Nii on eksitav ka tekst leheküljel 314, kus on mainitud, et Inglismaa ja Prantsusmaa poolt määrati Põhjalasse saadetavaid sõja „väeüksusi saatma 40 lahinglaeva ja kuus ja pool lennuväeeskadroni”. Esiteks polnud kogu Euroopas neljakümmet Teise maailmasõja suurimat ja tugevaimat sõjalaeva nagu seda lahingulaev on. Inglismaal oli neid näiteks sõja algul 16 ja Prantsusmaal ainult kaks-kolm. Teiseks pole eskadron mitte lennuväe, vaid ratsaväe üksus. Ja lennuväes on ikkagi eskadrillid, mitte eskadronid. Veel on üks eksitus sõjaväeterminoloogias leheküljel 341, kus on räägitud Saksa laeva Altmark rünnanud lahingulaevast Cossack. Viimane polnud kindlasti mitte lahingulaev, vaid minu mälestuse järgi hävitaja. Olgu asja piltlikustamiseks öeldud, et lahingulaev on veeväljasurvega ca 30 000 tonni, varustatud 16-tollise kaliibriga suurtükkidega ja tugevasti soomustatud, ristleja veeväljasurve on 3000 kuni 9000 tonni, varustatud kuue- või kaheksatolliste kahuritega ja ainult kergelt soomustatud, hävitaja aga veeväljasurvega 1500–2000 tonni, neljatolliste suurtükkidega ja praktiliselt soomustamata. Nii et kui hävitajat nimetada lahingulaevaks, võrdub see umbes maastikuauto nimetamisega tankiks. Ometi on meil piisav hulk sõjaajaloolasi, kes alati on valmis neid asju seletama.

On siiski kaunis arvukalt inimesi, kes nendes küsimustes orienteeruvad ja kelle üldhinnang tekstile kujuneb selliste vigade tõttu negatiivseks. See ei ole kõrvaline küsimus, vaid seetõttu on kõigi selliste vigaste raamatute või filmide üldilme lausa naeruväärne. Taotletud mõju, mis kõige muu alusel võiks olla väga muljetavaldav, on nende prohmakate tõttu nullitud. Ja ebakompetentsus lokkab edasi …

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming