Antoine Chalvini meistritöö

Jaan Undusk

Antoine Chalvin. Johannes Aavik et la rénovation de la langue estonienne.  (Bibliothèque finno-ougrienne, 19). L’Harmattan – ADÉFO, Pariis 2010. 334 lk.  Soomeugri uuringute liit Prantsusmaal (ADÉFO) annab välja „Soomeugri raamatukogu”-nimelist sarja, kus on siiani ilmunud peamiselt ungari ja soome kultuuri käsitlevaid uurimusi, kuid ka mõned Eesti-alased raamatud, nagu Fanny de Siversi „Rootsi laenud eesti kirjakeeles” (1974) ja Jean-Pierre Minaudier’ „Eesti maa ja rahva ajalugu” (2007).    Sarja viimase köitena ilmus hiljuti Antoine Chalvini (sünd 1966), Pariisi Ida Keelte ja Kultuuride  Instituudi õppejõu 1994. aastal kaitstud ja trükiversioonis täiendatud doktoritöö „Johannes Aavik ja eesti keeleuuendus”. Chalvin on meile prantsuse kultuuris saamas samaks meheks, mis Hasselblatt on saksa ja Salokannel soome omas: eestlaste tõlkija (Valton, Luik, Õnnepalu, Kross jt) ning nüüd ka alustrajav käsitleja, lisaks veel ise kirjanik. Tema rahvusvaheliste kaanonite kohaselt seni kaalukaim panus maailmakultuuri on „Kalevipoja”  tõlge prantsuse keelde (2004). 

Meie ees on esimene mõjuvat mahtu monograafiline uurimus XX sajandi kõige suurema keelelise provokatsiooni kohta Eestis. Et  teos ilmus prantslase sulest ja prantsuse keeles, on meeldiv, kuid mitte üllatav. Prantslastel on ju keeleharijarahva maine. Ka Aaviku esimeseks nõudlikuks eneseanalüüsivahendiks oli prantsuse keel, milles ta pidas päevikut aastail 1901–1909. Kümnetele keelelistele manifestidele vaatamata on tema loetuim tekst algselt prantsuse keeles sündinud androgüünse ideaalnaise portree „Ruth” (1909). Just Chalvin on teinud tähelepaneku, et niikaua, kuni Aavik  kirjeldas oma päevikuis täiuslikku naist, kirjutas ta prantsuse keeles. Süüvimine naise tegelikku seksuaalsusse tõi kaasa emakeelse eneseväljenduse ning ühtlasi ehk äratundmise selle piisamatusest galantsemate ja pikantsemate seikade käsitelul – kui ei tahetud just takerduda võõrsõnade rägastikku. Keeleuuenduse üks algtõukureid oli vajadus peenema (erootilise?) eneserefleksiooni järele emakeeles. 

Raamat jaguneb kolmeks osaks. Esimeses  antakse ajalooline ülevaade eesti keelekorralduse varasemast käekäigust, keeleuuenduse kõrgajast (1912–25) ja langusest (1926–44), samuti Teise maailmasõja järgsest olukorrast, mil nii-öelda pidev mahe keeleuuendus sai kodueesti keelekorralduse lahutamatuks üldrahvalikuks osaks. Chalvin huvitub sellest, mida saab üldse käsitleda kui keelelist uuendust (s.t kui keele üldilme olulist teadlikku muutmist) ja mis on lihtsalt esiletõste või  standardiseering. Omamoodi pahupidiseks keeleuuendamiseks võib pidada isegi vaegkeelsete saksa pastorite eesti grammatikaid. Eesti keeleuuenduse tuiksoon on olnud sõnavara moderniseerimine, seda alates juba F. G. Arveliuse saksakeelsest „Eesti keele kultuurist” (1792). XIX sajandi jooksul kinnistus Eestis arusaam, et keel on teadlikult kujundatav tööriist ning Aavikul on seega eelkäijaid.       

Avamata jääb Aaviku kaasvõitlejate ning kirjanduse rolli vaatlus keeleuuenduses. Näiteks mainib Chalvin küll F. Tuglase esseed Aaviku toetuseks, kuid mitte tema „Marginaaliat” (1921), mis on ilmselt väljapaistvaim uuenduslikus keeles loodud algupärand. Lähemalt ei heideta pilku ka Aaviku tõlgitud teostele, mis olid keeleuuenduse manifestid niiöelda materjalis.       

Uurimuse keskmes seisab 150-leheküljeline teine osa, kus võetakse üksipulgi läbi kõik Aaviku tehtud foneetilised, graafilised, morfoloogilised, süntaktilised ja leksikaalsed ettepanekud, kirjeldades nende tausta, olemust ja juurdumust hilisemas keelekasutuses. Raamatu lõpus on selle kohta tabel ning 266 tehistüve loend. Chalvin esindab geomeetrilist vaimulaadi ning on hea klassifikaator parimate prantsuse traditsioonide kohaselt. Tema raamatu 

keskne osa on nüüd ja edaspidi tarvitatav keeleuuenduse grammatilise teatmikuna. Kõige raskem on muidugi hinnata ühe või teise ettepaneku tulemuslikkust ning Chalvini käsutuses olevad analüüsid ei ava täit tõtt. Kui näiteks teha üldistusi i-mitmuse leviku kohta ajakirjanduslike tekstide põhjal, siis on tulemus ilmselt tarvitust pisendav. Ajalehetoimetajad ei armasta ülemäära seda vormi ning autori keelepruuk (mis kõnekeeles ja ilukirjanduses  säilib) ei pruugi pääseda maksvusele. Samuti tuleb arvestada, et kui miski ei ole just standardina kehtiv, siis võib ta olla tegus stilistilise variandina (see käib nt instruktiivi ja lühikese osastava ning mõne uudissõna tarvituse kohta). Stilistiline kvaliteet võib üles kaaluda statistilise kvantiteedi.       

Nende küsimuste lähikonda jõuabki autor kolmandas peatükis, kus vaeb Aaviku uuenduste levikut. Siin tuuakse mõne uudissõna (veenma, jaunis, süüme, meede) omaksvõtu graafikud, räägitakse keeleelemendi juurutusviisidest (kasutus, kiitus, veenmine, survegrupid),  levikanaleist ja keeleuuenduse vastuvõttu mõjutanud tegureist. Chalvini üldarvamus on, et eesti keele enda seisund ei tinginud keeleuuenduse vajalikkust. Argi- ja ilukirjanduskeel rahuldas ka XX sajandi algul kõiki kaasaja nõudeid, puudujääke esines teadustermineis, kuid see on kestev peavalu. Alaväärsus ei peitunud mitte keeles, vaid pigem noortes haritlastes. Keeleuuendus oli Aaviku iha lähendada eesti keelt ta enda  konstrueeritud esteetilisele ideaalile. Niisiis oli keeleuuendus ikkagi lõppeks Ruth – ideaalne meesnaine, kellega võrreldes tegelik eesti keel tundus mõnele noorele äkki mannetu. Samas lisab Chalvin, et Aavik ei taotlenud olemasolevat keelt uuenduslikuga asendada. Uuenduslik keel oli mõeldud vanale konkurentsi pakkuma, tema rahu rikkuma, ning see pidi teatud aja jooksul kaasa tooma keelelise verevärskenduse, mis saigi teoks. Aaviku  mudelist imbus keelekasutusse 33 grammatilist uuendust, 300 tuletuslikku ja 57 kunstlikult loodud sõna ning 320 soome laenu, lisaks sellele noppeid murdeist ja teistest keeltest. Eestlasi on huvitanud eeskätt keeleuuenduse sotsiaalkultuuriline lugu, milles on kuraasi ja koomikatki. Chalvin näeb selles XX sajandi algusele iseloomulikku avangardistlikku liikumist, mis on võrreldav kas või dadaismiga: puhtal kujul vähe tarvitatav, katalüsaatorina  vajalik. Kui Aavik hõlmati ametlikesse struktuuridesse (ülikool, abielu), käis ka keeleuuendus alla. 

Edaspidiseks ülesandeks jääb keeleuuenduse laiema ideedeloolise tausta avamine. Chalvin asetab nähtuse pigem romantilisindividualistlikku pärimusritta (keel kui subjektiivne maailmavaade) ning ei usu eriti Aaviku retoorilisi väljendusi keelest kui riistast, kui masinast. Mina näen küll Aavikus masinaehitajat. Tema konfliktid kirjanikega põhinesid just asjaolul, et nood kippusid Aaviku meelest  enne sõitma, kui temal masin valmis. See keele teadliku tegemise printsiip, mis Aavikus kulmineerus, samuti tema usk sellesse, et on võimalik eristada täiuslikke ja vähem täiuslikke keelevorme, et kunstlik sõna võib olla parem (sealjuures esteetiline) vahend kui ajalooline, et selgus ja ühemõttelisus on keele kuninglikud kvaliteedid – kõik see viitab pigem valgustuslikule mõtteviisile ja juhib meid neisse ratsionaalsetesse aegadesse, mil prantsuse mõtleja  La Mettrie avaldas oma teose „Inimene kui masin” (1748).       

Chalvini kirjutuslaad on rahulik ja sümpaatne. Aavikut ja tema tööd ning kogu eesti kirjakultuuri võetakse tõsiselt, ilma kaitse või kiituseta. Tulemus on ilmselt pika kasutuseaga.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming