Antiigi alustoonid eesti keeles

Janika Päll, TÜ klassikalise filoloogia õppejõud

Minu usk eesti keele püsimajäämisse tuleneb Eesti Vabariigi põhiseadusest. Kui vaadata Eestit Euroopa osana, saavad meist kui soomeugrilastest ka vanakreeka ja rooma kultuuri pärijad. XIX sajandi haritlastele oli see loomulik, sest nende haridus põhines klassikalisel mudelil, kus antiikkeeltel ja -kultuuril oli suur roll. Tänapäeval on vanakreeka ja ladina keele oskus haruldane ning meie seos antiigiga varjatum. Mis siin vanadest keeltest, kui eesti keelgi tundub tarbetu luksusena! Meie rahvusülikool püüdleb järjest kõrgemale rahvusvahelises pingereas, kus edenemiseks on aga tarvis suurendada võõrkeelsete õppekavade hulka. Kuidas tagada niimoodi võimalus rääkida ja kirjutada eesti keeles kõigest uuest, mis juhtub maailmas või mida on saanud teada teadlased? Kuidas vabaneda hirmust, et meie keel kaob või muutub niivõrd, et lakkab olemast ta ise? Minu usk eesti keele püsimajäämisse tuleneb Eesti Vabariigi põhiseaduse1 lugemisest. Selle hoolega viimistletud tekst näitab õnnestunud tasakaalu emakeelse iseolemise ja Euroopa kultuuritraditsiooni osa olemise vahel: võõrast päritolu sõnadest esinevad seal vaid hädavajalikud terminid ja needki on enamasti keeles kodunenud. Teadvustamisi või mitte, ent need laensõnad hoiavad meid ka Euroopa juurte küljes. Nende sõnade algupära viib meid ajaloos üle paari tuhande aasta tagasi ning toob põlluharijate ning suurepärase kammkeraamika tootjate kõrvale ka muistse kreeka teaduse ja kultuuri ning Rooma riikluse edasiviijad. Millised on nende seoste edasikandjad meie põhiseaduse tekstis?

Veebruar (ld februaris)2 oli Rooma kalendris rituaalse pühitsuse ja puhastuse kuu, siis valmistuti uue aasta alguseks (see saabus märtsis) – juhuse tahtel paneb meid ka Eesti Vabariigi sünnipäev veebruari lõpus sedasama tegema, kui president (praesidens) täidab oma eesistuja rolli. Kohalike omavalitsuste valimiste eel aga meenutagem, et kandidaat (candidatus) oli Roomas ametikoha taotleja, kes selle märkimiseks kandis säravvalget plekitut rüüd; ka kõlbeliselt rikkumatu loomuga inimest iseloomustas omadussõna candidus. Mandaat (mandatum) tähistab ka tänapäeval kätteantud korraldust, ent fraktsioon (fractio) tähistab ladina keeles ennekõike murdumist ja murdmist (õigusrikkumiseni välja), tsensuur (censura) oli aga roomlastel amet, mille pidaja kontrollis peamiselt kodanike registrit ja rahaasju ja alles seejärel valvas ka moraali üle, ning – palju korratud, aga ikka ununema kippuv – minister tähendas algselt teenijat, hoolitsejat (selle kreeka vaste therapōn tähistab ka haigete eest hoolitsejat, selle tüve leiame – mitte küll põhiseadusest – sõnades terapeut ja teraapia).

Terve rea terminite puhul oleks ju võimalik ladina päritolu sõnast loobuda ja vahetada näiteks juriidiline, sotsiaalne, kriminaalne, moraalne, materiaalne, konfidentsiaalne ja proportsionaalne omatüveliste õigusliku, ühiskondliku, kuritegeliku, kõlbelise, ainelise, usaldusel põhineva ja võrdelisi suhteid silmaspidava vastu. Kas nende esinemine põhiseaduses tuleb juristide täpsusetaotlusest või on need sisse lipsanud seetõttu, et eestipärane tuletusliide -ne, -line sõna lõpus teeb need meile omasemaks (kuigi pikk sõnalõpuvokaal viitab algkeele rõhule ja laenatud algupärale)?

Lõpu -ioon tõttu mõjuvad võõrapärastena emissioon (emissio’väljalase’),3 informatsioon(teave), deklaratsioon (avalik teadaanne), agressioon (kallaletung, rünnak), nendegi puhul näib võõrsõnalise termini eelistamise põhjusena pigem soov hoida terminoloogiat teiste rahvaste omaga kooskõlas kui omasõna puudumine. Komisjon (vrd misjon) on aga juba niivõrd kodunenud, et sisse on tulnud j-täht, lõpurõhk ja pikk o kadunud – ning asendajatki on talle raske leida.

Põhiseadusest leiame teisigi võõrsõnu, millele omatüvelist asendajat pole, mis on aga tekkinud juba mõnes nooremas (enamasti prantsuse) keeles, kuigi ka siin on sõnatüved ladina keelest, näiteks mobilisatsioon ja demobilisatsioon (ld mobilis’liikuv’, de– ’ära, maha’), koordineerima (coordinatio), akrediteerima (accreditus’usaldatu’) ja motiveerima (motivus’liikumapaneja, ajendaja’).4 Mõned neist on ladina keeles küll olemas, aga teises tähenduses, näiteks verbide diskrimineerima (discrimino’eraldama’), denonsseerima (denuntiare’teada andma, katkestamisest teatama, sõda kuulutama’) ja ratifitseerima (ratificare, keskaja lõpul ’kinnitama, heaks kiitma’) puhul.5 Hiliskeskajast ja prantsuse keele kaudu on tulnud ka organisatsioon (kr organon’vahend, instrument’, vrd ld organum ja prantsuse organiser)6 ja diplomaat (uusajal, vrd kr diplōma, ’kaheks volditud paber ehk tunnistus’).

Kuigi saaksime neid termineid enamasti vältida ja need eestikeelsetega asendada, hoiavad laensõnad lisaks täpsusele alal ka tähenduse küllust, mille annab nende kahe tuhande aasta pikkune või pikemgi kujunemisaeg.

Eespool toodud loetelust näeme, et riikluse ja riigiõigusega seotud terminid ja mõisted on enamasti ladina või (ladina baasil) prantsuse algupära, ükskõik, mis teed (prantsuse, saksa, vene, inglise keele kaudu) need eesti keelde ka jõudnud poleks. See on ka loomulik, arvestades meie kuulumist Rooma õiguse traditsiooni. Ladina keelest on tulnud ka üldisemad elukorraldusele viitavad sõnad: kultuur (cultūra), norm (norma), akt (actum, acta’tehtu’), territoorium (territōrium), meditsiin (medicīna), arhiiv (archivum).

Mõned terminid on ka kreeka algupära, nt riiklusele viitav poliitiline (politikós), juba mainitud organ (organon’vahend’), süsteem (systēma’koosseis’), autonoomne ja autonoomia (auto-’ise’, nomos’seadus’) ning muidugi demokraatlik (dēmos ’rahvas’, kratos ’võim’).7 Vanakreeka päritolu on ka tekstide korrastusele viitavad paragrahv (algselt ’kirjalik süüdistus’, vt para– ja graphē) ja kategooria(katēgoría). Ja muidugi katastroof (katastrophē’ümberpööramine’) ning idee – aluseks olev mõttenägemus (cf.indoeuroopa wid– ’nägema’) või juhtprintsiip. Kreeka keelt näeme peale vanade ja üldiste kultuursõnade ka mõistetes, mille on kaasa toonud tehnoloogia ja teaduse areng. Kuna põhiseaduses on sõnastatud üldised printsiibid, ei esine neid siin palju. XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse leiutajate klassikalisest haridusest ning kreekalembusest kõnelevad telefon (tēlē’kaugele’, phōnē ’kõne’) ja praeguseks unustusse vajuma hakkav telegraaf (gráphein’kirjutama’), sama eesliide on võtnud endale ladinatüvelise lõpu sõnas televisioon (visio’nägemine’).

Ent kreeka või ladina keelest võivad pärit olla ka liited:8 näiteks –icus (kr –ikos) alkeemikute araabia keelest ladina keelde võetud tüve järel alkoholi mõju all inimeste, alkohoolikute märkimiseks (vrd melanhoolik, kelle elu mõjutab must sapp). Samuti käitub iseseisva liitena tänapäeval teisele kreeka tüvele liidetud -maan sõnas narkomaan (narko– ’uimastav’, manēs’hull’, vrd maania, kleptomaan etc.). Ning ka kool on ju pärit kreeka (scholē) keelest, viidates algselt viljakale jõudeajale (vrd ladina otium reficit vires, mida saab lugeda Inglisillalt).

Kuigi kõigil võõrsõnadel põhiseaduses pole antiikkeelte põhja, jäävad need (germaani keeltest pärit pant, riik, vapp, trükk, trahv) ülekaalukalt vähemusse.9

Küllap korraldatakse peatselt taas mõni sõnade loomise võistlus, et vabaneda koledast kantseliidist. Mõned sõnad kõlavad selliste võistluste tulemusel ehk tõesti mahedamalt, aga kas see teeb kantseliidist läbi imbunud süsteemi paremaks? Äkki maskeerime niimoodi hoopis euroaparaati (ld adparatus ’varustus, valmispandu’) – kauget, võõrast, abstraktset – ning selle emakeelseks, pealtnäha lähedasemaks tegemisega võõrandame end lisaks riigile ka oma keelest?10 Siiski, kui tahame kuuluda Euroopasse, siis kas ei kinnita eurokantseliit meie seost tänapäeva Euroopa kultuuriga paremini kui miski muu?

Kuigi tõin näiteid Eesti põhiseadusest, on antiikkeeltel põhinevaid termineid enim kasutuses siiski teaduses. Teaduskeele terminoloogiakomisjoni töö vilju näeb hästi kaitsmisele tulevate doktoritööde eestikeelsetes lühikirjeldustes, mis on viimastel aastatel üha eestikeelsemad ja ka valdkonna mittetundjale arusaadavamad. See analüüs jäägu aga mõneks teiseks korraks.


1 https://www.riigiteataja.ee/akt/12846827.

2 Siin ja edaspidi R. Kleis, Ü. Torpats, L. Gross, H. Freymann, Ladina-Eesti sõnaraamat. Teine, täiendatud ja parandatud trükk. Valgus, 2002.

3 Ka teiste loetelus järgnevate sõnade puhul esineb ladinakeelse sõna lõpus liide – io ; eesti keeles esineb nende lõpus -n, mis näitab, et need on laenatud teiste euroopa keelte vahendusel. Tavaliselt on üle võetud selliste sõnade genitiivi (vrd eesti keele omastav kääne) tüved, näiteks nominatiiv (nimetav) emissio, gen. emissiōnis > emissiōn ; kui käändelõpp – is kaob, jääb alles n-lõpuga tüvi, pikk tüvevokaal säilib nt saksa keeles.

4 Siin ja edaspidi: Le Nouveau Petit Robert, Paris 1993.

5 J. F. Niermeyer, Mediae Latinitatis Lexicon minus. Leiden, New York, Köln 1993.

6 Hiliskeskajal tähistas organizare esmalt orelimängu (ld organum).

7 Siin (nagu paljude samalõpuliste mõistete juures) näeme taas esmavahendajaks olnud ladina keele rolli: kreeka sõna autonomía võtab ladina rõhu autonómia ning edasistes vahendajakeeltes või eesti keeles pikeneb rõhuline vokaal autonoomia. Kuigi selles mõistes laenatud tervikuna, on auto- ja sellest tulnud automaat paljudes keeltes ka iseseisvalt produktiivne eesliide, nt automobiil, jne.

8 Keelepuhtust näitab, et tegemist on ainsa seda tüüpi liite esinemiskorraga põhiseaduses, ning näiteks kreeka päritolu liited -ism (- ismos), -ist (-istes) puuduvad täiesti.

9 Romaani keeltest pärit post -i ja kontroll -i puhul on võimalik otsida ka ladina algupära.

10 Seda, kuidas võõrandumine keelest toimus natsi-Saksamaal, vt V. Klemperer, LTI. Notizbuch eines Philologen. Stuttgart 2010 (24. trükk); kantseliidist üldisemalt: Christian Delporte, Une histoire de la langue de bois. Paris 2009.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming