Aasta eesti keelega

Jane Järv, Ehte humanitaargümnaasiumi õpetaja

„Üks vastane peaks igale jõukohane olema – ta ise.” Arvo Valton        Tihtilugu on kuulda pahaseid hääli: „Aastakümneid elavad Eestis, aga keelt selgeks ei saa ...”. On arusaadav, et kui kellegi poole pöördutakse mingi küsimusega, siis loodetakse ka saada selget vastust, kui seda vastust aga eesti keeles ei tule, siis ollakse kindel, et vestluskaaslane ei oska üldse eesti keelt. Tegelikult see nii ei ole.  

Eelmisel aastal sain sellest projektist teada täiesti juhuslikult. Nii minul kui ka minu kolleegidel  oli seljataga kurb keeleõppe kogemus kõiksugu laadi kursustel. Olin sügavalt pettunud. Samas oli mul tunne, et minu probleem leiab kunagi lahenduse. Otsustavaks osutus projekti tutvustuses sõna „individuaalne”. Asi oli nimelt selles, et lugesin ja mõistsin loetut ja kuuldut täiesti vabalt, aga suulise väljendamisoskusega oli lausa katastroof. Kõnekeele praktika täielik puudumine tegi asja veelgi hullemaks. Sügaval alateadvuses  pesitsev kartus end vigaselt väljendada pole patoloogia, pigem käib pürgimine perfektsuse poole paratamatult õpetajaametiga kaasas. Minu peamiseks ülesandeks oli saada „keel suhu” ja et minu kõne poleks enam vigane. Projektis pakutav keeleõppeviis sobis mulle, seda enam et minu mentoriks osutus tähelepanelik, tark ja taktitundeline inimene, pealegi hariduselt filoloog. 

Esialgu pani mind imestama, et mentorite ettevalmistamise käigus ei seatud neile ülesandeks tegeleda keeleõppe metoodikaga.  Samuti ei vastanud projekti keelefoorumid, kus kõik mentorid ja mentiid üheks või kaheks päevaks kokku said, sisuliselt pealkirjale. Tänapäeval kannatavad kõik ajapuuduse all ja seepärast oli mul siiralt kahju, et keelefoorumitel ei tuldud oma ülesandega toime. Selle asemel, et ühiselt arutada keeleõppijate probleeme, jagada muljeid ja kogemusi ning leida vastus küsimustele, jäi suurem osa pakutud loenguid keeleõppest üpris kaugele. Eriti torkas silma teema „Väärtuslik avastamine”. Vääralt paigutatud aktsentide tõttu võis jõuda järeldusele, et ainult tänu eesti keele õppimisele on mitte-eestlastest elanikkonnal võimalik luua kontakte eesti kultuuriga. Minu arust on täiesti naiivne oletada, et muukeelsed Eesti elanikud, kes on aastaid siin elanud, pole seni üldse eestlastega suhelnud või eesti kultuuriga kas või mingil määral kokku puutunud.       

Kuid see ei olnud põhiküsimus. Iseenesest on individuaalse keeleõppe idee suurepärane ja annab reaalse tulemuse. Vahetu suhtlemine keelekandjaga, seda enam et iga mentor on juba loomu poolest väga sõbralik, annab suurepärase võimaluse oma artikulatsiooni harjutamiseks ja hääldamise parandamiseks, mille tagajärjel läheb passiivne sõnavara iseenesest käiku ning ei pea enam end üle pingutama, et leida sünonüüm, mida hääldad enda arust õigesti.       

Sõnavara nõuab pidevat täiendamist ja selleks on vaja lugeda. Kuid, tsiteerides Mihhail Bulgakovi teose kangelast: „Ei mingeid ajalehti! Ei enne lõunat ega ka pärast seda”. Eriti enne valimisi. Ainult ilukirjandus. 

Sõnavara kosutamist alustasin „Mees, kes teadis ussisõnu” lugemisest. Andrus Kivirähk oskab kaasaegse ja elava eesti keele paberile panna. Uudistega aga on kõige parem tutvuda „Aktuaalse kaamera” kaudu, sest saateaeg ei luba sinna poliitilist loba mahutada. Uudisteportaalides soovitan kategooriliselt vältida kommentaaride lugemist.       

Kõige tähtsam, mida mulle need kolmteist kuud andsid, on enesekindlus ja taasärganud huvi eesti keele vastu ning hoopiski mitte eksami sooritamise nimel, vaid keele enese pärast. Ja kõike seda tänu suurepärasele inimesele, minu mentorile, kes toetas ja juhatas mind kogu selle aja jooksul. Loodan siiralt, et jääme aastateks sõpradeks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming