Oi, seda küll tõlkida ei anna! ehk Tõlkida tuleb südamega

Aili Künstler

Aili Künstler: Tõlkimine ehk mõtte, emotsiooni ja vormi-rütmi ülekanne ühest mõttemaailmast ning keelesüsteemist teise on kompleksne ülesanne: arvesse tuleb võtta väga paljusid keelekihte, sealhulgas sõnade tähenduse muutumist ajas. Eriti keeruline on edasi anda mõtte- ja tundemaailma puutuvat, sest sõnavara on selles vallas vana. Kas miski on meeles, mõttes, hingel või südames/südamel? Kaevuda tuleb tõlketeose omaaegsesse maailmapilti ja leida oma keeles sellele vaste.

Südamega, mis Uurali tüvega sõna, on kohati lausa paha lugu. Vanad tähendused on ununenud või teisenenud: süda on täis tähendab siiamaani, et ollakse vihane, suure südamega inimene märkis aga varem kurja inimest. Eesti kõnekäändude ja fraseologismide andmebaasist leiab: „et nende südamed mitte suureks ei kasvaks, lapsed ei tohi looma südant süüa – kasvavad kangeks ja kurjaks”, „küll sool oo üks suur ja tige süda sees. Et sa änäm järele ei anna. Südä alati täis”, „Tal on suur süda [järelandmata iseloom]”, „Suur süda, jämme kops – vihastajale”, „suur süda, kade kops”, „suure südamega ’tige inimene’. Küll oli Piru Mari üks suure südamega inimene, tä hoidis sui küla lapsi kui emad töös olid. Ei tääl põln ühtegi hiad sõna lastel ütelda, äga haletsen”. Tõlkija, kes võtab ette vanema eesti kirjanduse, peab seda teadma, sest tänapäeva keelepruugis tähendab see ju risti vastupidist: tore, abivalmis, südamlik inimene. EKSS­iski on kirjas „suure südamega ’kaastundlik, hea südamega’ inimene”.

Üldjuhul reedab küll kontekst sõna tähenduse, siiski mitte alati. Kui lisandub sajandeid lihvitud kirjandustraditsioon nagu teie tõlgitud jaapani luulekogumiku „Sada luuletust, sada luuletajat”1 puhul, tundub, et tõlketegevus on pigem keeleajalooline uurimistöö ja adekvaatne luuleline vaste tegelikult võimatu. Kuidas on südamega lood jaapani keeles?

Alari Allik, EHI jaapani keele ja kultuuriloo lektor, tõlkija: Jaapani keeles on süda (kokoro) sõna, millele päris täpset vastet leida on tihtipeale väga keeruline. Vanal ajal oli see tuksuv organ. Kuna süda põksub ühes või teises seisundis kiiremini või aeglasemalt, hakati sama sõnaga tähistama vaimuseisundeid ja inimese meele- või hingelaadi. Oletati, et ka kõigel muul peab olema oma kokoro, mis võib küll peidus olla ega taha end kohe kätte anda. Igal asjal on oma varjatud olemus või tuum, mida saab sõnades esile tuua või sõnaga mõjutada – kokoro hakkas tähistama ka asjade tähendust ja sisu.

Kõik need kokoro tähendused (süda, meel, hing, sisu) on aktiivsed jaapani luules ja luuleteoorias. Ki no Tsurayuki ütleb esimese keiserliku luuleantoloogia „Vanema ja praeguse jaapani luule kogu”2 eessõnas: „Yamato luule seemneks on inimese süda (kokoro) ja sealt hargneb ta kümneks tuhandeks sõnaleheks. Palju mitmesugust on inimese ümber ning selle, mida ta oma südames mõtleb, ütleb ta (luules) välja sellistes seostes, nagu tema seda näeb ja kuuleb”.3 Sellega rõhutas ta, et jaapanlased ei saa kuidagi hiinakeelses luules (kanshi) oma tõelisi tundeid väljendada, emakeelsed luuletused on ainukesed, mis tõepoolest võrsuvad igaühe südamest. Sõnade tähendus ja mõju laulu kuulajale või luuletuse lugejale tuleneb seotusest inimsüdame ja selle rütmidega – võõras keeles hakkab ka süda lööke vahele jätma.

Tsurayuki sõnutsi võrsus jaapani luuletus (waka) iidsetest lauludest, mille vägi oli nii kange, et võis „liigutada taevast ja maad”.4 Vanas loodususundis olid sõnad tihedalt seotud iga olendi hinge ja olemusega (kokoro). Sõnaga sai hingeolendeid ja jumalusi suunata ühest kohast teise. Luuletajagi meel või hing võis rännata ja teinekord kartis mõni luuletaja, et luuletuse kirjutamise ajal kaunitele mäenõlvadele hulkuma läinud kokoro ei pruugi enam tagasi tulla. Erakmunk Saigyō kirjutas minu käsituses näiteks nii: „Ringirändav hing (kokoro) /
tulgu oma ihusse / ikka tagasi, / kui pudenevad õied / mägikirsside okstelt.”5

Rein Raud ja Uku Masing on jaapani luuletustes tõlkinud kokoro südameks ning see on väga hea valik, sest seda saab mõista ja tõlgendada väga avaralt. Saigyō luuletuses otsustasin seekord edasi anda tema sünkretistliku maailmapildi. Vanast hingedeusust lähtuvalt on kokoro tema luules püsitu irdhing, kes kipub kogu aeg rändama. Budistliku erakuna käsitas ta kokoro’t aga kui kõikvõimalike inimtunnetega seotud meelt, mille külge ei tohi klammerduda, kui püüeldakse minatuse poole. Järgmise luuletuse kirjutas ta näiteks palverännakul paika, kus askeedid puhastasid külma kosevee all seistes oma keha ja meelt: „Sõnade toimest / määritud inimkeha / pestakse puhtaks – // Sellal kui selgineb meel (kokoro) / Mikasane kose vees”.6

Budistil tuleb meelt kogu aega puhastada, et see saaks vabaks kõigist meeleplekkidest, selgeks ja kirkaks nagu peegel või kuu. Siin võiks ju tõlkida kokoro ka südameks, sest meilgi on kombeks rääkida puhtast südamest, kuigi siis peetakse silmas puhast südametunnistust. Siin on aga puhastumine psühhofüüsiline ja kehal on sama tähtis roll kui hingel. Budismis tähendab see vabanemist kolmest meelemürgist ehk ihast, vihast ja rumalusest ning selleni viib pühendumine askeetlikele harjutustele. Kuigi ka südame saaks laadida kõigi nende tähendusvarjunditega, siis tundub kohati otstarbekas varieerida sõnu süda, hing ja meel, et anda edasi autori olemisterviku lõhestumist mitme maailmapildi vahel.

Fujiwara Teika koostatud pisikest, aga mõjuvõimsat antoloogiat „Sada luuletust, sada luuletajat” tõlkides tõin eessõnas ära ühe tema kuulsa väite traktaadist „Luuletamise põhialused”: „[luuletuse] tähendus (kokoro) olgu värske, ärgu lähtutagu varasemast. Sõnastuse puhul kasutatagu vanu sõnu” (lk 23). Luuletuse süda on seega tähendus, mis tekib tekstiterviku kõigi elementide koosmõjul. Noorena eksperimenteeris ta vormiga, ent vananedes pidas järjest tähtsamaks sõnastuse konservatiivsust. Kogu tõlkijalgi tuleks ehk kasutada järeleproovitud sõnu ja mitte tegeleda keeleuuendusega, kuna sinna valitud tekstid on üsna traditsioonilised ja teemad kanoonilised. Pole mingi ime, et autorite hulka on valitud ka Ki no Tsurayuki: „Inimsüdame (kokoro) / kohta ei oska öelda, / aga tuttavas / maakohas õitsvad ploomid /
lõhnavad samamoodi” (tunded võivad muutuda, eriti pealinnas Heianis, kuid on kohti, kus kõik on vanamoodi: ploomipuud lõhnavad ja inimesed on südamlikud ja toredad, lk 103).

Teika valikus on suur hulk armastusluuletusi, kus südant otsesõnu ei mainita, aga ridade vahelt loeb selle välja. Sellistes kohtades oli hea selguse mõttes see sõna tõlkesse sisse poetada. Minamoto no Shigeyuki naise külmusest rääkivas luuletuses võiks selleta tegu olla lihtsalt romantilise looduspildiga: „Kibe tuulehoog / kihutab kõrgeid laineid / vastu kaljusid – // Külmal kivil mu süda / pihustub valgeks vahuks” (lk 129).

Ja veel üks luuletus, kus sõna süda ei esine, aga on selge, et erak ja mägikirsid kõnelevad südamest südamesse. Tõlkisin siin inimese (hito) hoopis hingeliseks, mis annab mõista, et ka kirssidel on oma kokoro: „Jagame tundeid / ainult teineteisega, / oh mägikirsid – // peale teie pole siin / ühtki mõistvat hingelist” (lk 165).

Endine suurülemmunk Gyōson kirjutas selle luuletuse Yoshino mäel. Jaapanis usuti, et mägiaskeedid, kes elavad aastaid eraldatuses, võivad lõpuks loomade, lindude ja nähtavasti ka taimede keeles kõnelda. See kunst oli kuuldavasti selge ka vanadel eestlastel ja küllap mõistaksime nende sõnade sisu ja hinge meiegi, kui me neid südamega kuulaksime.

1 Fujiwara Teika, Sada luuletust, sada luuletajat. Tlk Alari Allik, TLÜ kirjastus, 2014.

2 „Kokin waka shū”, 905.

3 Kogumik: Süda on ainuke lill. Tlk Rein Raud, Eesti Raamat, 1992, lk 259.

4 Samas.

5 Saigyō, Mägikodu. Tlk Alari Allik, TLÜ kirjastus, 2012, lk 76.

6 Samas, lk 149.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming