XIX sajandi teatriuuendus

Piret Kuub

Frank Wedekind pole Eesti teatrilavadel just tihe külaline. Tartu Üliõpilasteatri „Kevade ärkamine”, autor Frank Wedekind, lavastaja Enor Niinemägi, koreograaf Helen Solovjev, kunstnik An-Liis Amur, helikujundajad Enor Niinemägi ja Helen Solovjev. Mängivad Jari Matsi, Christopher Rajaveer, Richard Naar, Lauli Otsar, Vootele Mäevere, Triinu Lukas, Anu Sildnik, Kristina Mändul, Egle Adams, Karl-Joosep Ilves, Sven Paulus, Peeter Piiri, Mihkel Vinogradov, Karl Laumets, Kristin Uusna, Kristi Simenson, Deivi Tuppits ja Kätlin Armei. Esietendus 28. III Tartus Athena keskuse pööningusaalis. Omaaegse skandaalse saksa näitekirjaniku Frank Wedekindi (1864–1918) sajanditetaguse näidendi „Kevade ärkamine” lavaleseadmine Tartu Üliõpilasteatris on kokkuvõttes igati tänuväärt ettevõtmine. Eeskätt juba omanäolise autori enda pärast. Millegipärast on Wedekindi loomingu lavastamisel Eesti teatripildis olnud siiani teenimatult väike osatähtsus (viimastest kümnenditest meenub tema näidendi „Lulu” Mati Undi lavastus 1994. aastal Eesti Draamateatris), millele vastukaaluks pakubki seekordne lavastus Tartu Üliõpilasteatris eesti vaatajale kõigepealt ainulaadse võimaluse teha lähemat tutvust XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse mõistes nii uuendusliku autoriga. On ju Wedekind XX sajandi näitekirjanduse ja teatrikunsti olulise mõjutajana küllaltki kõnekas autor: temast on inspiratsiooni ammutanud mitmedki hilisemad ekspressionistliku draama, absurditeatri kui ka eepilise teatri (eesotsas Brechtiga) viljelejad. Teatrikülastaja, kellel juhtumisi on mõningaid taustateadmisi Wedekindi teoste retseptsioonist kirjaniku kaasajal (kas või fakti, et Wedekindi mitmed kirjutised tituleeriti omal ajal pornograafilisteks, sest need sisaldasid paljude tabuteemade avameelset käsitlust, ja et tema näidendeid lavastati lõpuks vaid tugevasti tsenseeritud kujul, ning sedagi mitte enne XX sajandi algust), leiab end enne etenduse vaatamist tõenäoliselt skeptiliselt küsimas: kas tolleaegsed tabuteemad mõjuvad tänapäeva inimesele sama šokeerivalt ja väljakutsuvalt kui kirjaniku kaasaegsele? Ja põhiline: kas nüüdisaegset vaatajat on üleüldse võimalik sajanditetaguste teoste probleemistiku abil argiunest üles raputada või mõjub tolleaegne moraal praegusele inimesele ammuilma ammendunu ja aegununa, lausa naeruväärsena?

Kui vaadata lavastust ühiskonnakriitilisest aspektist ja läbi eksistentsiaalse prisma, võib märgata, et 120 aasta taguse aja ja tänapäeva vahel ei haigutagi nii üüratu kuristik. „Kevade ärkamine” on noore elluastuva inimese (seksuaalse) kujunemise lugu, mille põhiprobleemistiku moodustab rikkumata noore esmane kokkupuude ühiskonna võltsmoraaliga, inimese loomulike, bioloogiliste vajaduste kokkupõrge sotsiaalse keskkonna peale surutud normide ja üldiselt aktsepteeritud „väärtustega”. Õigupoolest on selline teemakäsitlus kõlanud aktuaalsena igal ajastul ja vaevalt jätab see tulevikuinimesegi puudutamata.

Kõigi kolme loo keskmes puberteediikka jõudnud noore inimese (Melchiori, Wendla ja Moritza) probleemid ja sisekriisid saavad alguse hetkest, kui ühiskonna autoriteedid (lapsevanemad, õpetajad) püüavad noori iga hinna eest seksuaalelust eemal hoida, koheldes neid endiselt lastena. Ent paraku ei tunne freudilikud tungid ühtegi keeldu ja just keelatud vili näib magus. Kas ei teki just siinkohal ilmne paralleel tänapäevaga, kui lapsevanemad (muidugi mitte kõik) püüavad kõigest hingest oma täiskasvanuks sirguvaid lapsi otsekui vati sees hoida, võideldes kangekaelselt oma teismeliste seksuaalsete huvide tärkamise vastu? Sellegipoolest ei tohiks mõista lavastuse ja selle algmaterjali eesmärgina propageerida teismeliste seksi, vastupidi, pigem üritatakse rõhuda inimese teadvusele, sihiga panna vaataja mõtlema, mida saaks ühiskond omalt poolt teha selleks, et täiskasvanuks saamine ei lõpeks nii traagiliselt kui kõnealuses lavastuses. Sotsiaalsed probleemid, ühiskonnakriitika, ratsionaalse kaasamõtlemise ootamine publikult on, muuseas, aspektid, millele rõhus ka üks Wedekindi järeltulija – Brechti eepiline teater.

Midagi brechtilikku on ka tegelaste kujutamises, näitlejate distantseerituses oma rollidest, viimaste näitamises sisseelamise asemel. Lavastus on kõike muud kui puhas psühholoogiline läbielamisteater. Kui mainitud kolme peategelase puhul võib veel täheldada näitleja ühtesulamist rolliga, püüdu oma tegelasse psühholoogiliselt sisse elada ning seda orgaaniliselt kujutada, siis kogu moraalijüngritest koosnevat kõrvaltegelaste armeed näidatakse klišeelike tüüpidena. Enamik karaktereid on edasi antud suurte, rohmakate, jõuliste pintslitõmmetega. Oma plakatlikkuse ja mustvalge tonaalsusega vastanduvad nood „normaalsuse” ühiskonna esindajad eredalt „pahelistele” noortele, nende loomulikele impulssidele ja inimlikele vajadustele. Teatraalseid elemente kasutatakse peategelastegi läbielamishetkede kujutamisel. Mitmed tundepuhangud väljenduvad tantsukeeles: lavastusse on põimitud üksikuid nüüdistantsu ja kontaktimprovisatsiooni võtteid. Seevastu Wendla (Lauli Otsar) vägistamisjärgsed emotsioonid kajastuvad hoopis tegelase hingematvas viiulikääksutamises. Hetkiti kaovad piirid ka näitleja-vaataja vahel: kui Moritz (Christopher Rajaveer) pihib kõik hingelt, otsib ta toetust otse publikult.

„Kevade ärkamine” on Tartu Üliõpilasteatri trupile kahtlemata igati sobilik ja tänuväärne materjal, pakkudes noortele näitlejatele hulganisti värvikaid rolle ja mitmekesiseid mänguvõimalusi. Eriti väärib tähelepanu asjaolu, et selle näidendi on lavale seadnud just teatri noor näitleja Enor Niinemägi, kes tegi sellega ühtlasi oma esimese suurema lavastuse (enamik lavastusi on Tartu Üliõpilasteatris sündinud kunstilise juhi Kalev Kudu eestvedamisel). Loodetavasti ei jää selline ettevõtmine viimaseks ning Tartu Üliõpilasteatri repertuaaripilt saab tulevikus sellevõrra eriilmelisem ja rikkam.