Von Krahli teatri pildirikastuslik kartuliestraad

Rait Avestik

Paar kommunikatsiooniprobleemi seoses lavastusega „Life is very hard”. Von Krahli teatri „Life is very hard” („Elu on väga raske”), lavastajad Robert M. Johanson, Marit Sirgmets ja Simona Biekšaitė, kunstnik Simona Biekšaitė, tekstide autorid Von Krahli teatri trupp ja lavastajad. Mängivad Tiina Tauraite, Erki Laur, Jim Ashilevi, Kait Kall, Ott Kartau, Liis Lindmaa, Loore Martma, Tõnis Niinemets, Ivo Reinok ja Ragne Veensalu. Esietendus 15. II Von Krahli teatris.

Järjest iseenesestmõistetavama tõsiasja valguses, et eesti teater on väga eriilmeline, tuleb tõdeda: lavastusega „Life is very hard” on Von Krahli teater saatnud just „pildirikastajana” korda eriti meeldejääva teo. Seejuures tuleb rõhutada, et meie teatripilti ei rikasta üksnes sellised postdramaatiliselt pretensioonikad vaatemängud, vaid samaväärselt, küll skaala teises ääres, lisab pildile rikkust kas või hiljuti Vanemuises esietendunud neljatunnine suure lava atmosfäärilavastus „Fanny ja Alexander”.
Raske hinnata, kui palju auru ja aega läks Von Krahli teatril viis või kümme aastat tagasi oma lavastuste reklaamimisele-turundamisele, ent viimasel paaril aastal on eelkõige nende endi esile tõstetud ettevõtmised äratanud tähelepanu juba enne, kui publik on jõudnud esietendusele. Ühest küljest on toote või teenuse (ei teagi, kumb see teatrilavastuse kohta paremini sobib) võimalikult efektne ja efektiivne müük infomüras lausa möödapääsmatu. Samuti poleks sellest midagi, kui kisa uue lavastuse ümber – olgu siis positiivne või negatiivne – saab tõelise hoo sisse alles pärast esietendust. Küsimus on niisiis ootushorisondis, õigemini selle kunstlikus kasvatamises ning selles, kas ja kuidas sellised eelhoiakud teatritööga ise suhestuvad, kas ja kuidas on selline „sissejuhatus teemasse” abiks kunstiakti vastuvõtmisel.
Seda viimast on keeruline mõõta, kuid kultuurilise teeninduse puhul kipub tihti nii olema, et entusiastlikud meediakajastused ja muud reklaamhüüatused, mis alati ei sünnigi teatri initsiatiivil, pigem õõnestavad kui tihendavad seda, mille pärast teatrisse mindi. Sest lubatut ei pruugigi seal olla või ei tunne seda ära. Siiski on inimestele mõtete päheistutamine (à la mida täna teha?) järjest keerulisem ning seega on just noore publiku ette aitamine, et ta näiteks teatrisse jõuaks, igati tervitatav.
Lavastuse eelreklaam oli külluslik ja kirev: rahvusvahelisse lavastusbrigaadi kuuluvad noored ja postdramaatilised Marit Sirgmets (Eesti), Simona Biekšaitė (Leedu) ning kogu ettevõtmise lipulaev Robert M. Johanson (USA) kuulsast segadust külvavast teatrist Nature Theater of Oklahoma. Lavastajad on intervjuudes kinnitanud, et nende üks eesmärke oligi korraldada midagi väga segast. Seejuures oli neil soov rääkida (seda sõna peaks siinses kontekstis võtma küll väga üldistades) lavastuses päris asjadest. Lavastaja Johanson on veendunud, et inimesel peab olema teatris ebamugav, kuna seal toimub ju „kommunikatsioon näitleja ja publiku vahel”. Kui see „ebamugavus” tähendab siiski „mitte laisk olema, ihu ja hingega kaasa mõtlema, kohal olema”, siis võib selle mõttekäigu või tõlkega nõustuda. Teater lubas „emotsionaalselt hullumeelset ja aju valutama panevalt absurdset tõsi­elujanti, kus „Twin Peaks” kohtub Anton Tšehhoviga”. Antakse mõista, et lavastus on ka näitlejatele suur katsumus, kuna lavastajad on „ikka sellise vindi peale keeranud, et karju appi”. Ning lõpuks rakendatakse esmakordselt eesti näitlejate peal „seniproovimata meetodit, mille käigus salvestatakse stuudios igapäevaloba koos kõikide selle konaruste ja vigadega ning monteeritakse kokku näidendiks, mida näitlejad laval vaatajate silme all kõrvaklappidest kuulavad ja samaaegselt ette kannavad”. Ka mõiste „näidend” mõjub siinkohal ballastina, kammitseb.
Tõesti, üldjoontes sai kõik lubatu ka teoks, kui suuresõnalisust pisut maha tõmmata. Aga kui kellegi aju hakkaski tuikama, siis mitte „ennekuulmatu ja uuendusliku teatrivormi” tõttu, vaid pigem ikka intensiivsest mõttetegevusest à la „mida nad seal teevad, mida mina siin teen?”. Lubatud absurdne tõsielujant leiab tõepõhja pigem siis, kui terminile läheneda metatasandilt ehk mitte mulle ei näidata kellegi kunstniku nägemust meie igapäevaelust, vaid olijana saalis tunnistangi tõsielujanti – on tõsi, et elan ja olen saalis ja olen jandist ümbritsetud, võib-olla osalinegi. Kindlasti ei taha ma end kuidagimoodi laval toimuvast distantseerida, vastupidi: lavastuses räägiti omal moel tõsistest ja olulistest jõududest inimese, veel enam, eestlase elus ning sellised äratundmishetked taltsutavad ka kõige küünilisema mõttekäigu. Aga just lavastuse näiline lohakus ja reality (iseenesest kõlab see sõna teatri kontekstis üsnagi tobedalt) soodustavad laiema vaate teket, mis on olnud ka üks Von Krahli teatri paljude lavastuste ühisjooni.
„Life is very hard” on nüansirikas ja selle poolest ka väga tänuväärt materjal igasuguseks tõlgenduseks. Sestap ei allu see kõik kirjalikule dokumenteerimisele sugugi lihtsalt. Selge on aga see, et tegevus käib laval: kuldsetes toonides ruumis korraldatakse hoogne estraadišõu, kus läbiv kujund on kartul ja sellega kaasnev atribuutika ning mingi eksistentsiaalne hulluski. Hoogsad muusikalised vahepalad vahetuvad verbaalsete lühistega, mida juhib justkui keegi maa- ja teadvuseväline suflöör, või miks mitte ka Descartes’i kuri deemon. Pärast pooleteisetunnist audiovisuaalset müra, milles kartulikarva kehakatetes poolpaljad kehad segavad kokku väikekodanliku revüü ja dionüüsia, vabastab seltskond inimesi laval end kurja suflööri köidikutest ning näitlejad astuvad omavahel ja publikule nii füüsiliselt kui ka vaimselt lähenedes justkui päris suhtlusesse. Ent ka see on petlik. Jne.
Ühesõnaga, on näha, et näitlejad peavad tõesti justkui rohkem vaeva nägema, kunstlikult tekitatud valmisolek nõuab valmisolekut, kakskeelne olek lisaks kõigele. Kuigi lavastuses on suurepäraseid kaadreid-stseene, mis kõik küll kahjuks ei salvestu vaataja mällu, hakkab selle ilutulestiku kiuste kerima üks mõte. Teater pole juba ammu leppinud sellega, et teatris peab huvitav olema ainult vaatajal – ideaalvariandis on osapooled võrdsed. Küllap see nii ongi, et kui ka näitleja on laval kirgastunud, siis on seda ka vaataja. Selle lavastuse puhul torkas aga eriti silma võimalus, et näitlejatele pakkus nende tegevus justkui rohkem meelelahutust, sellist kontsentreeritud meelelahutust. Mingis kontekstis on see võib-olla isegi positiivne nending, kuid seejuures räägib see ka mingist tühimikust vaataja ja näitleja vahel. Näen, kuidas näitleja möllab ja naudib seda möllamist, aga vaataja on oma arusaamatuses hangunud. Tekib retooriline küsimus: kas hindame seda, mida näitlejad teevad või räägivad, või hindame näitlejaid, kes seda (või ükskõik mida) teevad või räägivad.
Üks pisut lavastusväline tähelepanek veel, mis loodetavasti siiski kuidagi ilmestab ka kõnealust tööd. On ju teada, et sellised postdramaatilised revüüd pole näitlejale just kõige ideaalsem tööots, kus oma näitlejaspetsiifilist pagasit edukalt rakendada ja eksponeerida (kui see on üldse enam eesmärk). See, et noori kontseptualiste ei huvita (või nad ei oska, ei viitsi) näitlejaga töötada (olla näitejuht), on juba omaette teema. Üks ilmselt praegusele teatrisituatsioonile omane tõik ilmnes selle lavastuse arvustustest. Kuigi esmapilgul justkui pole võimalik, et kompaktsest trupist mõni näitleja millegi poolest eristuks, tõsteti mitmeski arvustuses esile just Erki Lauri intensiivset kohalolekut. Miks kerkis esile just Laur, kuigi nii sisuliselt kui ka vormiliselt olid kõigil esilekerkimiseks üsnagi ühesugused võimalused? Kas Lauri puhul saame rääkida näitlejatööst, aga teiste puhul mitte? Võimalik. Millest see tuleb: laval seisab kaks näitlejat, kes väliselt mitte midagi ei tee, kuid ühte on huvitav vaadata, teist aga mitte. Kas see on näitlejameisterlikkus, mis on olemas vanameister Lauril (nii teda Von Krahli teatri kontekstis juba nimetatakse), aga noorematel mitte? Võib-olla kõlab see kuidagi lootusetult konservatiivsena, aga kui vaataja võiks endale teatrist midagi koju kaasa saada, siis seda saab tekitada ikkagi peaasjalikult näitleja, olgu ta ükskõik kui suure vahu või müra sees. Ja mulle tundub, et see ei ole ei maitse- ega generatsiooniküsimus.
Kuigi see on pigem selline intiimsem tähelepanek või tõdemus ning üldjoontes oleks kultuursem jätta see enda teada, aga harva on mul ette tulnud, et arvustus tuleb n-ö hambad või jalad ristis välja imeda. Vaatamata sellele, et „välja­imetud arvustuse” negatiivne alatoon on kõige karmim kirjutaja enda vastu, tundub siiski, et selline väljaimetus kätkeb küllaltki adekvaatset hinnangut ka lavastuse „Life is very hard” kohta. See ei ole tingimata negatiivne hinnang, ent sellises tõdemuses on omajagu kimbatust küll sees.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht