Viis aprillipäeva kuldset maskeraadi

Maris Johannes

Venemaa teatris pulbitseb elu, poliitiline ärevus on sealsele teatrile hästi mõjunud. Moskva poliitika- ja teatrielus on kirglik aeg. Teatriinimesed on kahel pool barrikaade: pragmaatikudteatrijuhid on avaldanud toetust Putinile, liberaalid-lavastajad võitlevad uue ja parema maailma eest. Vene teatrifestivali „Kuldne mask” hõlma all toimunud minifestival „Vene juhtum” („Russian Case”) kutsus viieks aprillipäevaks kokku karvaseid ja sulelisi väljastpoolt Venemaa piire. Tänu festivalile nägin ära Vene praegused parimad lavastused, nende seas kaks, mis tuuakse sügisel „Kuldse maski” sügisgastrolli aegu Tallinna: Rimas Tuminase lavastatud „Maskeraadi” ning Mindaugas Karbauskise „Talendid ja austajad”. „Vene juhtumi” kava põhjal otsustades oli tegu väärt hooajaga, programm sai mitmekülgne. Nimekiri draamalavastajatest, kes kandideerisid Kuldse Maski auhinnale, oli seekord aukartustäratavalt pikk: kokku 15 nime. Nähtud lavastuste seast hoidsin pöialt Andrei Mogutši lavastusele „Õnn”, mis tunnistatigi 2010.-2011. hooaja parimaks suurvormiks ja sai kunstniku Kuldse Maski. Mogutši võimas õnn. Kahju, et „Õnn”* ei mahu Eestis lavale ära. Selle Maurice Maeterlincki „Sinilinnu” ainetel tehtud lastelavastuse pealt pole kokku hoitud ei fantaasiat ega raha. Kaasa lööb Peterburi Aleksandri teatri kogu trupp, on nukud, näitlejad üleelusuurustes kostüümides, animatsiooni, lendamist lae all ja videot, trall käib laval ning unustatud asjade pimedad hinged kolavad ka saalis. See lavastus on nagu arvutimäng, kus liigud ühelt tasandilt teisele. Näidendi on kokku pannud lavastaja koos oma mõttekaaslaste dramaturg Konstantin Filippovi ja kunstnik Aleksandr Šiškiniga. „Õnne” on raske ratsionaalselt analüüsida, lava pillerkaar ergutab fantaasiat ja koputab alateadvuse väravale. Pinnale kerkib kõiksugu lapsepõlve hirme: õudusunenäod ja kinnismõtted asjadest, mis ellu ärkavad, lähedastest, kes võivad surra, lapse vastutuse määra ja süütunde küsimus.

Mogutši on natuke Jaan Toominga moodi, iseloomustas teda üks eesti teatraal. Jumala tõsi! Võimsat kasvu ja jõulise kujundliku käekirjaga lavastaja, vene teatriavangardist, kes alustas oma teatriteed Harmsi lavastades. Küsimusele, kuidas sobib kokku avangard ja lastelavastus, vastab Mogutši, et ülihästi, sest avangard on oma loomult naiivne ja lapselik kunst. Ja Harmsi peab ta üheks paremaks lastekirjanikuks. Mogutšil on praegu edukas aeg, eelmisel aastal võitis Kuldse Maski tema lavastus „Izotov”. „Õnn” on sündinud tänu Mogutši üheksa-aastastele kaksikutele, kaasa on löönud ka kunstniku, dramaturgi ja näitlejate lapsed. Kui eesti suurmeestel tuleb ette suhtlemisprobleeme, siis vene teatrimehel ei ole mingeid geeniuse kannatusi, ta räägib rõõmuga.

Andrei Mogutši: „Olen uinunud Maeterlincki teksti peale, kui mu naine lastele „Sinilindu” ette luges. Lavastust ette valmistades lugesin lastele dramatiseeringu teksti ette, mõne loo pakkusid nemad ise välja, seejärel hakkas materjaliga tegelema kunstnik Šaša Šiškin koos oma lastega. Me ei loonud lavastust lastele, vaid kasutasime aktiivselt nende elukogemust ja maailmapilti, nad olid meie õpetajad. 9–10aastaselt hakkavad lapsed esitama küsimusi surma kohta, selles vanuses on mõtet rääkida nendega elu ja surma teemal. Aga isegi psühhoterapeut, kes osales proovides, hoiatas meid ootamatute reaktsioonide eest, kuna puudutame valusaid teemasid. Esietendust vaatasin ärevusega, ikkagi tuhat inimest saalis, aga laste esimesi reaktsioone nähes rahunesin maha. Nii nagu õudukad vabastavad jutustaja hirmust, mõjub ka meie lavastus lapsele teraapiliselt.”

„Kajakas” kui lõikan-kleebin stiilis teatriantoloogia. Parima lavastaja Kuldse Maski sai Juri Butussov oma Tšehhovi „Kajaka” eest Satirikoni teatris. Etendus kestab üle nelja tunni, Butussov ise on laval, esitab piltide vahele rokivormis ekstaatilisi vokaalpartiisid. Esialgu on raske sotti saada, kes keda mängib: kord on kõik naised Nina Zaretšnajad, siis jälle Arkadinad, kõik mehed kannatavad järgemööda kui Treplevid. Visuaalselt on pilt huvitav ja mõningase vaatamise järel tabad ka lavastuse süsteemi. Võtmestseene esitatakse mitu korda: kord psühholoogilise teatri võtmes, siis klounaadina, paroodiana, kord kannatades, kord naerdes. Nii kolm-neli korda järjest. Kohati meenutavad stseenid lausa „Dekameroni”: noored ilusad inimesed ümber suure laua aega veetmas ja üksteisele lugusid jutustamas. Lavastust meenutada on kergem kui seda neli tundi järgemööda vaadata (lavastust mängitakse kolme vaheajaga). Parem, kui seda Eestisse ei tooda, arvas üks meie teatraal garderoobijärjekorras.

„Lear” Kremli müüride vahel. Vene teatris pulbitseb praegu elu, poliitiline ärevus on sealsele teatrile hästi mõjunud. Üks mängulisemaid ja karmimaid Moskvas nähtud lavastusi on Konstantin Bogomolovi „Lear. Komöödia”. Esietendus oli 2011. aasta septembris, seega ei kuulunud lavastus sellel aastal veel „Kuldse maski” programmi, ent festivalikutseid on „Lear” saanud juba nii Edinburghist kui ka Poolast. Vene kontekstis on tegu skandaalse lavastusega. Suurelt pühalt Isamaasõjalt on võetud igasugune heroilisus, vene vaatajale antakse tõsine löök allapoole vööd. Tegevus toimub 1940. aastate Moskvas, otse Kremli müüride vahel. Kõik laval on lurjused, sest kuuluvad võimuringi, võimu sees läheb aga inimene hapuks ja roiskuma. Mehed mängivad naisi ja naised mehi, ebanormaalsus ruudus. Fantaasia hakkab tööle: aga kes on Lear – kas Stalin? On ja ei ole ka: Lear on naine, kes mängib meest, kes kaotab oma võimu. Võim on nagu seks kumminukuga. Kui oled tüüri juures, on sul potentsi, jagad maid ja varasid. Aga mis juhtub, kui võimust ilma jääd? Ei sa puhastu ega kirgastu. Rafineeritud laudkond kohaneb oma inimsööjalikus apluses kiiresti uue olukorraga. Bogomolovi lavastajakäekiri on eesti vaatajale tuttav, meenutagem möödunud sügisel Tallinna „Kuldsel maskil” nähtud Ostrovski „Hunte ja lambaid”. Bogomolov ise on vihane võimukriitik.

„Kuldse maski” klassika Tallinnas. Gastroll on oktoobris, näeme viit lavastust. Neist kaks tuuakse kohale Permist, teatrist U Mosta (‘silla juures’), lavastajaks Sergei Fedotov, kes meie Vene teatris on teinud „Mängurid”. Permi pakett sisaldab kahte Martin McDonaghi näitemängu: „Üksik lääs” ja „Inishmaani igerik”. Fedotov on välismaal tuntud kui Gogoli lavastaja ning Venemaal on tema kaubamärk McDonagh oma provintsiängidega. Peterburist tuuakse Lev Dodini lavastajakäe alt „Kolm õde”, Moskvast aga kaks lavastust: Lermontovi „Maskeraad” Vahtangovi teatrilt (lavastaja Rimas Tuminas) ning Ostrovski „Talendid ja austajad” Majakovski teatrilt (lavastaja Mindaugas Karbauskis). Tallinna „Kuldne mask” tuleb oktoobris vene klassika lembene ja konservatiivsem kui varasemail kordadel.

Lermontovi „Maskeraadi” on Rimas Tuminas 1997. aastal Vilniuses juba lavastanud ja saanud selle eest 1998. aasta parima välislavastaja Kuldse Maski. Vahtangovi teatris on ta sama ideega edasi töötanud: ikka langeb lund, ikka on inimesed troppis koos, liiguvad poeetiliste rühmadena või närviliselt joostes üle lava, ainult tekst kõlab vene keeles. Poeetiline ja kohati isegi magusalt melodramaatiline. Teatraalil on hea võimalus võrrelda „Maskeraadi” Tuminase „Onu Vanjaga”, mida Vahtangovi teater mängis kaks aastat tagasi Estonia laval. Räägime garderoobijuttu Arbenini osatäitja Jevgeni Knjazeviga.

Jevgeni Knjazev: „Leedu „Maskeraadi” olen omal ajal näinud Moskva gastrollil, see meeldis mulle oma ebatavalisuse ja lavalise lihtsusega väga. Kuidas kellegi juhuslikult pillatud sõna võib viia tragöödiani. Mõtteke nagu lumepall aina kasvab ja lõpuks hävitab inimese. „Maskeraadi” mõte oli väga selgelt välja toodud, mis sest, et keegi ei kandnud maske ega olnud kostümeeritud. Laval olid inimesed meie igapäevaelust, kus kõik kannavadki maski. Tööl on sul üks mask ees, kodus teine. Tööl on inimene väga eeskujulik, kodus muutub koletiseks – või vastupidi. Milleks veel maske ette kleepida, kanname neid niigi. Kuidas üks tühine tegu, mõni intriigike võib hävitada inimese, kes on soovinud oma elu muuta. Arbenini tragöödia on selles, et ta tahab muuta oma elu, aga saatus ütleb – hilja! Sul pole selleks õigust, sa olid mängur ja selleks pead sa jääma. Sul pole õigust muutuda. Saatusega ei mängita. Aga tänapäeval – mis on teisiti tunnete ja inimestega? Mitte miski ei ole muutunud. Inimesed ikka armukadetsevad, armastavad, vihkavad, reedavad, petavad. Ainult vorm on muutunud: televisooni kaudu on tulnud alasti keha kultus, keelatud teemasid on vähemaks jäänud. Inimesed armuvad ja kannatavad aga ikka tõeliselt. Kui keegi ütleb, et talle „Maskeraad” ei meeldinud, no mis teha, see pole dollar, mis kõigile meeldib. See on lavastus, millel on oma esteetika, näitlejatööd. Seisan laval, kõlab valss, tantsivad paruness Strahl ja vürst Zvezditš. Kui ilus võib olla seda saalist vaadata!”

Rimas Tuminas ei ole ainus leedu lavastaja, kes juhib Moskvas teatrit, nüüd on oma teater ka Mindaugas Karbauskisel. Veel möödunud kevadel oli Majakovski teater enampakkumisel, Karbauskis võttis pakkumise vastu ning tema esimene töö sealse trupiga oli „Talendid ja austajad”. Karbauskise Tallinnas nähtud väikese saali lavastused „Õnnelik Moskva” ja „Viik kestab silmapilgu” olid dramaturgiliselt pingelisemad. „Talendid ja austajad” pakub teatritrupile võimaluse sisekaemuseks ja publikule vaatemängu, kujundus ja pöördlava on kõnekad. Lavastaja Karbauskis ise hoiab tagaplaanile, käib etenduse vaheajal näitlejaid juhendamas. Kohtume temaga põgusalt Irina Pegova garderoobis, aga suhelda lavastaja ei soovi. Pegova on Karbauskise kursusekaaslane, mänginud tema „Onu Vanjas” ja „Õnnelikus Moskvas”. Ta mängib seda talenti, keda Ostrovski näitemängus kõik austavad.

Irina Pegova: „Tahtsime teha lugu tänapäevast, kostüümid pole võib-olla kõige paremini õnnestunud, aga peaks olema arusaadav küll, et kõik toimub praegu. Loomulikult oli mul siia teatrisse mängima tulles hunnik komplekse. Siinsed näitlejad olid vaadanud Karbauskise eelmisi lavastusi, kus ma mängin. Nad hakkasid mind kohe komplimentidega üle külvama. Sulasin üles, loobusin kõikidest filmipakkumistest, tundsin pool aastat sellest tööst rõõmu. Mõtlesin, et kui miski ebaõnnestub, pean süüdistama ennast, et olen jooksnud tühiste asjade järele ja ajanud raha taga. Targem on endale seda tunnistada, kui ei saa rolliga hakkama.”

Kui Irina Pegova on uus täht Moskva teatritaevas, siis Igor Kostolevski võitis oma kuulsate filmirollidega südameid juba 1980. aastatel. Mäletan teda 1990. aastate lõpul Tallinna gastrollil mängimas Jazmina Reza „Kunstis”. Ise meenutab ta hea sõnaga oma sõpra Mikk Mikiveri. Mida arvab aga Igor Kostolevski Karbauskisest ning „Talentidest ja austajatest”, kus ta ise kaasa teeb?

Igor Kostolevski: „Olen näinud mitmeid Karbauskise lavastusi, tal on lavastajatarkust ja oma filosoofia. Karbauskis on saanud hea kooli, tal on lavastajaväärikust. Tema teemad on armastus, surm, südametunnistus, teemad, mis on kohased tõelisele kunstnikule ega ole argised. Kuigi ta teeb paljutki argise kaudu, on ometi tema lavastustes kõik veidi tõstetud. See annab õhku, vabadust, lendu. Meie lavastus oma pöördlava ja kujundusega tõstab selle maise loo kõrgemale tasemele. See on lugu meie elust, talendist, valikutest. Ikka peab olema sild lavalt saali, nagu ütles minu õpetaja Andrei Gontšarov, telegramm lavalt saali. Vaatajate järgi otsustades on meid kuulda võetud.”

* Vt ka Gerda Kordemets, Mis on roheline ja ripub laes? – Sirp 6. V 2011.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming