Videvikuvaevused ja kehakaemused

Kairi Prints

Nüüdistantsulavastus „Penombre” („Videvik”), lavastaja, stsenarist, koreograaf ja esitaja Rosalba Torres Guerrero, video autor, stsenarist ja esitaja Lucas Racasse, esitaja videos Uiko Watanabe. Etendused 2. ja 3. VIII NO 99  Põhuteatris.        Esimene inimene, kellega etenduse lõppedes rääkisin, ütles: see oli selline piin, et esimene soov pärast saalist väljumist oli osta endale topeltdžinn toonikuga. Veidi eemal jagas muljeid salk välismaalasi, ning sõna, mida nende  mõminast korduvalt eristasin, oli „disturbing” (häiriv). Ise – kah mitte just maailma nauditavaima tunni veetnuna – mõtlesin, et miks see, mida praegu täissaalile esitati, siis oli nii häiriv.  

     

Üks põhjus oli kindlasti see, et lavastus on ehitatud otseselt ja agressiivselt sellistele  sugestiivsetele elementidele, mida ongi lihtsalt häiriv vaadata. Õnneks ma etendust vaadates veel vähemalt seda ei teadnud, et Guerrero kostüümid on tehtud päris inimjuustest … ökk! Aga ka ilma selle teadmiseta oli pidevalt tunne, et tahaks kõigest laval toimuvast kaugemale. Mida lähemale tuli lava- või videonaine, seda tahapoole vaataja oma kehaga naaldus. Otseselt polnudki ju lavastuses midagi nii hirmus koledat, aga õõvastavad olid need  videvikunaised küll. Koreograaf ja tantsija Rosalba Torres Guerrero ja jaapani näitlejanna Uiko Watanabe videos suutsid teha selliseid nägusid, võtta selliseid poose, et neid vaadates hakkas kohati lausa füüsiliselt halb. Tipp oli muidugi üks üsna läbiv videolõige, mis pööras jaapanlanna tagumiku ja kannad ettepoole, nii et lisaks niigi õõvastavale videopildile oli vaataja sunnitud jälgima ka freakshow’d. See viimane polnud minu arvates ka kuigi õnnestunud  sümbol, ükskõik kas vaatame seda isiksuse lõhestatuse, kultuuride konflikti, reaalsuse ja illusoorsuse või mingis muus kontekstis. Ettepoole keeratud tagumik on jõle vaatepilt, isegi kui see on ennekõike sümbol ja alles siis tagumik.     

Sümbolid olid just sellised, et nende abil saaks lavastuse tõlgendada just selliseks looks, mis parajasti oma südant vaevab. See võib olla armastusest, surmast, mina-otsingutest, Teise otsingutest. Potentsiaalne sisu jäi aga minu puhul kinni sellesse vormi, mis oma sakiliste servadega vajutas vaataja näole oma pitseri. See on see vorm, see esteetika, mida ma (võibolla ülekohtuselt) nimetan pseudodiibiks ja mida pigem väldin.     

Arvan ka, et see on just täpselt selline lavastus, mille pärast suur hulk inimesi nüüdistantsu pelgab. Eks NO99 Põhuteater tõi selle põrsa eesti vaatajani kotis – ilmselt ootasid nad ka ise hoopis üht teist põrsast. Nii Guerrero tööd kui ka Les Ballets C de la B lavastused enne „Penombre’t” on olnud hoopis teistsuguse esteetikaga; pealegi ei näita see, milline on tantsija teiste koreograafide töödes, seda, milline ta ise koreograafina võiks olla. C de la  B asutaja Alain Plateli viimane lavastus, kus ka Guerrero tantsijana osaleb, Pina Bauschile pühendatud „Out of Context – For Pina” („Kontekstist välja – Pinale”) on ilus ja helge, isegi sentimentaalne teos. Vaevalt et maaletoojad siis „Penombre’st” juustesse mähkunud videvikuvaevust ootasid.   

Aga kui vormist välja pugeda ja sisu ignoreerida,  jätta vaatevälja ainult tantsija keha, tema liikumine ja tehnika, tuleb rääkida hoopis teist juttu. Etenduse algus, kus tantsija mingist karvamättast (tõesti hea, et ma siis ei teadnud, et need on juuksed!) välja kasvama hakkas, oli haarav, lausa lummav. Aeglased, kaalutletud liigutused, täpsus ja ideaalne kontroll keha üle. Aga mida edasi, seda rohkem segas just see keha ja vaimu teksti dissonants. Uskusin tantsija keha, aga mitte inimest tervikuna.  Uskusin tantsijat, aga mitte koreograafi. Guerrero tegi Tallinnas tantsukunstnikele ka workshop’i. Uurisin tema liikumise tausta ja tähendusi oma ala professionaalilt Tiina Olleskilt, kes on Tallinna ülikooli kaasaegse tantsu dotsent ja tantsuteatri Fine5 koreograaf: „Guerrero loob oma mõttemaailma hoopis teistmoodi kui Les Ballets C de la B tavaliselt. Sellel kompaniil on väga kergeid ja mõnusaid töid, aga „Penombre” on hoopis teisest mastist, teise esteetikaga. See on loodud puhtalt liikumisele ja Guerrero on väga tugev etendaja, just selle poolest, et ta maksimeerib selle, mida keha suudab väljendada. Ka tema workshop’il oli hästi tunda, et keha on tark, et keha ise teab, mida teha. Tavaliselt töötame oma kehaga väga üle: Guerrero alustas workshop’i just sellega, et oma keha tuleb usaldada ja vabaks lasta. Ta rääkis veel, et talle on väga tähtis, et üks väike poos võib sisaldada väga erisuguseid tähendusi, oleneb, mis  tunne sinna sisse panna.       

Etenduses oli Guerrerol tantsijana väga keeruline roll: jaapani näitleja näomiimika oli niivõrd võimas ja Guerrero pidi energeetiliselt sellest veel üle olema. Video on alati suurem ja tugevam, tantsija peab end kõvasti kehtestama. Aga nemad tõesti eksisteerisid koos. Kuid eks see oli väga abstraktne lugu ja sellel, kes koreograafilist  käekirja pole nägema õppinud, läks ühtteist kaotsi. Tantsijana on Guerrero põhipluss, et ta suudab täpselt hetkes olla, mõte on täpselt liigutusega koos. Tavaliselt mõtleb tantsija oma kombinatsioonid juba ette. Guerrero koreograafia võib küll olla valmis, aga ta loob selle laval uuesti. Ta võtab valmis kirjutatud koreograafilise teksti ja loeb seda nagu esimest korda. Selles etenduses ei olnud midagi meelelahutuseks, ei mingit satiiri. Samuti ei kasuta Guerrero  publikule suunatud fookust, ta n-ö näeb läbi selja, on väga omaette. Balletitantsijatel on fookus kogu aeg suunatud kas partneri või publiku poole. Sellise esteetika puhul, mida esindab Guerrero, räägib keha. Kui ainult näo miimikaga teksti edasi anda, siis võib keha tühjaks joosta. Balletis pole meel ja mõte tihti üldse liigutusega seotud. Kaasaegne tants ei tähenda liigutuste teistmoodi tegemist, vaid teistsugust kehatunnetust. Keha on tark.”     

 Tuleb nentida, et lavastuslikult pole „Penombre” kuigi õnnestunud (ka välismaine kriitika pole seda lavastust just hellitanud), kuid Rosalba Torres Guerrero liikumistehnika oli vaatamist väärt ja eesti nüüdistantsu kontekstis tõeliselt eriilmeline ja tähelepanuväärne. Ainult et selle teistsugusus näitab end  ainult vaatajale, kellele nüüdistants on sama tavaline päeva osa kui hommikune ajaleht või öökapiraamat. Põhuteatri saali jagu selliseid arvatavasti kokku ei tule.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming