Venemaa eestlastest – elurõõmsalt!

„Jaanipäevas“ puudub läbiv tegevus ning kandev konflikt, see on „meie elulugude“ laadne lavajutustus, kus näitlejad toovad meie ette eriilmelisi karaktereid.

JAAK ALLIK

Eesti Draamateatri „Jaanipäev“, autorid Mari-Liis Lill ja Paavo Piik, lavastaja Tõnn Lamp, kunstnik Martin Mikson, kostüümikunstnik Anna-Liisa Pärt, muusikaline kujundaja Riina Roose, valguskujundaja Priidu Adlas. Mängivad Ester Pajusoo, Laine Mägi, Martin Veinmann, Markus Luik, Magdaleena Maasik ja Karmo Nigula. Esietendus 29. III Eesti Draamateatri väikeses saalis.

Lavastuses „Jaanipäev“ kohtuvad meiega kauge Siberi küla Ülem-Suetuki elanikud. „Venemaa eestlased“ tavatsetakse nende kohta öelda. See mõiste pole viimase sajandi eesti ajaloos olnud kuigi hea kõlaga. Vene kodusõjas ja Vabadussõjas olid paljud neist punaste poolel. Kes polnud, võinuks ju pärast Tartu rahulepingut opteeruda Eestisse. Miks nad siis sinna jäid?

Pärast 1940. aastat toodi neid Eestisse kodueestlasi juhtima ja õpetama. Välja vahetama põgenenud, küüditatud või muidu kahtlast rahvusintelligentsi. Kuna Venemaale jäänud eesti (punase) haritlaskonna tipud oli Stalin hävitanud, siis sai naftainstituudi vanemõpetajast Eesti ajakirjanduse üldjuht ning tublist naismehhanisaatorist kõrgkooli rektor. Isegi kodumaised kommunistid asendati ENSV riigitüüri juures Venemaa eestlastega kui ustavamatega. Ivan Käbin, Leonid Lentsman, Aleksei Müürisepp, Valter Klauson, Karl Vaino, Vladimir Käo, Artur Vader, Johan Eichfeld – keegi neist polnud iseseisvat Eesti Vabariiki kunagi näinudki. Loomulikult tundusid Vaino Väljas, Arnold Rüütel, Edgar Tõnurist ja Arnold Green nende kõrval valgete varestena andmaks alust müüdile mingist eestimeelsusest Eesti NSV tippjuhtkonnas.

Kunstnikkonna hulgast meenub selliseid tegelasi vähem: kirjanik Hans Leberecht, kunstiinstituudi direktor Friedrich Leht … Suureks erandiks oli Tartu ülikooli rektor Feodor Klement, kes mõistis oma vastutust eesti noore haritlaskonna kvaliteetse järelkasvu tagamisel ja kaotas seepärast lõpuks ka oma koha.

Ester Pajusoo (ema) ja Laine Mägi (tütre) duett vääriks inimlikkuse eriauhinda.

Siim Vahur

Seda teades on ju mõneti isegi mõistetav, miks pärast 1991. aastat pole Eesti riik teinud peaaegu mitte midagi, et arvuliselt närbuvat kodumaist eestlaskonda idapoolsete suguvendadega täiendada. Välja arvatud paar lennu­reisi Abhaa­siasse, et evakueerida sealse kodusõja keerisesse jäänuid. Sel­line suhtumine kestab praeguseni, mille viimasteks õiteks on riigikohtu lahend mitteopteerunute järglastele kodakondsusest keeldumisest, Krimmi-eestlaste riiklik hülgamine ning peaminister Jüri Ratase loobumine sõidust eesti kultuuripäevadele Krasnojarskis. Seejuures on läänepoolsete väliseestlaste koju meelitamiseks tehtud kõik ja enamgi veel. Omandireformi seadus taastas omandi ka kunagiste omanike kaugetel sugulastel, kes sellest poleks undki näinud, lääne poolt leiti kaitseväe juhataja ja presidentki.

Seejuures on aga idaeestlaste saatust võimalik näha ka teise rakursi alt. See kogukond tekkis XIX sajandil, kui pärisorjusest vabastatud, aga maata jäetud talupoegade ettevõtlikum osa rändas sinna, kus neile maad anti. Ka paljud Siberisse süüga või süütult karistust kandma saadetud isikud ja nende järglased jäid kaunile ja viljakale maale pidama isegi juhul, kui seadus lubas neil Eestisse tagasi pöörduda. Uudised iseseisvast Eestist ja sinna opteerumise tingimustest (ka ajalistest raamidest) ei pruukinud paljude Venemaa eestlasteni (õigeaegselt) jõudagi. Revolutsioonijärgseil esimestel aastakümnetel ei teinud Nõukogude võim ka takistusi omakeelse hariduse ja kultuurielu püsimisele nii Siberis kui ka mujal asuvais eesti külades.

1937. aastal kuulusid eestlased nende rahvuste hulka, kelle rahvusepõhiseks hävitamiseks kirjutas NKVD ette kvoodid. Lisaks hävitati muidugi majanduslikult edukamad (kulakud) ja poliitilised liidrid (kommunistidest „trotskistid“). Kuid ometi jäi rohujuure tasemel eestlus ida pool (nii Siberis, Abhaasias, Krimmis kui mujalgi) püsima. Sealsed poisid sattusid sõdima eesti rahvuskorpusesse, mida juhtis Kalmõkkias asunud Eesti-Haginski külast pärit kindralleitnant Lembit Pärn. Tulnud koos korpusega sõja lõpul Eestisse, jäi osa siia, kuid paljud pöördusid tagasi perede juurde Venemaale. Eestikeelne algharidus ja kultuurilelu jäid sealseis eesti külades kestma ka sõjajärgseil aastakümneil, osalt kindlasti ka vabama suhtlemisvõimaluse tõttu Eestiga.

Siis aga tuli 1991. aasta ning püstitas kahe riigi vahele taas piiri. Viisad ja passid (Venemaal on nõutav ka välispassi olemasolu) ning muidugi hoopis teised piletitariifid. Just viimastel aastakümnetel on hakanud neis külades eestlus hääbuma, millest valusalt räägivad lavastuse kavaraamatus toodud Jaanus Piirsalu olukirjeldused. Just selles valguses võib mõista nostalgitsemist Nõukogude aja suhtes, mis mõne lavategelase suust kõlab.

Kodueestlaste huvi ja abi kaugetele rahvuskaaslastele on olnud väike. Seda avastusrikkam on Mari-Liis Lille ja Paavo Piigi 2016. aastal toimunud Siberi-reisil tehtud intervjuude ning muude autentsete allikate põhjal loodud dokumentaalnäidend, mille Tõnn Lamp oma lavastajadebüüdina on nüüd toonud publiku ette.

„Jaanipäevas“ puudub läbiv tegevus ning kandev konflikt, see on „meie elulugude“ laadne lavajutustus, kus näitlejad toovad meie ette eriilmelisi karaktereid. Õnnestunud lavastajaleiuks on etenduse ülesehitus „kohtumisõhtu“ vormis, kus Markus Luige Pärimuse-Jüri tervitab vaatajaid saali sisenedes ja Martin Veinmanni Jaan on juba tüdinenud rääkimaks oma elust kõikvõimalikele uudishimutsejatele. Lugu läheb kohe hoogsalt käima ning meie silmade ette joonistub rida kurb-koomilisi pilte Siberi eesti küla argipäevast ning meenutusi kaugemast ja lähemast minevikust. On silmaga näha ja lausa füüsiliselt tunda, et näitlejad on rõõmsad meile oma kangelasi näidates ning tunnustusväärne Tõnn Lambi näitejuhi töö, aitamaks neil kujuneda erisugusteks ja eredaiks karaktereiks. Julgen arvata, et Mari-Liis Lillele ja Paavo Piigile omane missioonitunnetus oma lavastuste loomisel on seekord haaranud kaasa kogu väikesearvulise trupi.

Ester Pajusoo (ema) ja Laine Mägi (tütre) duett vääriks inimlikkuse eriauhinda. Karmo Nigula fizruk Asif Asifovitš, kes 1988. aastal Tallinnast Siberisse sugulaste juurde sõitis ja sinna jäigi, sisendab oma optimistliku enesekindlusega usku, et inimesed loovad olusid, mitte vastupidi. Martin Veinmanni humoorikad ja jõulised karakterid näitavad, et „Sarabandis“ toimunud murrang uuele näitlejakvaliteedile on jäänud temas püsima. Markus Luige kõige eestimeelsem eestlane, kes oma kehva keeleoskust häbenedes teistega (tõsi küll, ehk natuke pikalt) vaid vene keelt räägib, viib taas mõtted sellele, et keelt ja meelt ei tasu ettehindavalt ühte patta segada.

Lavastuse lõpu paneb lendama Magdaleena Maasika loodud mahlakas ja elurõõmus Liina, kes on pärast Coca-Cola Plaza, Tele 2 ja Swedbanki karjääri läinud Suetukki mehele ning püüab seal euroopalikku korraarmastust juurutada. Omal ajal VHK teatriklassi lõpetanud ja Theatrumi stuudios käinud praegune kõrgharitud keraamik võiks vajaduse korral tõsiselt mõelda elukutsevahetusele, see poleks talle kindlast nii raske kui Liinale Suetukki sõit.

Lavastajat võib kiita tempoka meeleolude ja teemade vaheldumise eest, milles kindlasti on oma osa Riina Roose delikaatsel ja südamlikul muusikalisel kujundusel. Martin Mikson on suutnud läbi mõelda väga funktsionaalse lava­kujunduse, mis võimaldab etendust alustada ja lõpetada täiesti tühjal laval, ning kostüümikunstnik Anna-Liisa Pärt on ilmselt Suetukis käinud.

Omaette väärtus on laval kõneldav eesti-vene segakeel, mille kuulamiseks ja fikseerimiseks on autoreil ja lavastajal olnud vägagi terav kõrv. Segunenud on mitte ainult sõnad, vaid ka lauseehitus ning meie näitlejate vene aktsendiski on selgelt kuulda Siberi vene keelele omast laulvust. Kõige enam hämmastab aga kogu loos soov kohalikest (venelastest) erineda, rahvuslik uhkus, mille Lill ja Piik on veel tänapäeval sellest kaugest kandist eest leidnud ning meieni toonud. Ning ka uhkus, mida ollakse valmis tundma esivanemate kauge kodumaa üle, kui selleks vaid põhjust antaks.

Seda valusam on Eesti riigi suhtumine neisse inimestesse ka nüüd, kui demograafilise vetsupoti põhi juba paistab. Mida küll võiks tegelikkuses tähendada põhiseaduses fikseeritud iga eestlase õigus asuda Eestisse elama? Viisa mangumist (ja maksmist), ajutist elamisluba ja seejärel keeleeksamit, kaheksat aastat elu Eestis Venemaa kodanikuna ning siis sellest sundloobumist, mis sisuliselt tähendab võimaluse võtmist Venemaale jäänud sugulasi ja sõpru vaatama sõita. Isegi topeltkodakondsuse lubamisest räägib Reformierakond juba ette idasuunda välistavalt. Seega ka sealseid eestlasi välistavalt.

Kivikeseks nii enesehävituslikult kilplasliku mõtteviisi vastu on kindlasti ka Eesti Draamateatri uus­lavastus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht