Vene teatri rulett Eesti moodi

Margot Visnap

Kõik algab justkui otsast peale: uued juhid, aga vanad probleemid.         Augustis kolm aastat tagasi (2006) avaldasin Sirbi esikaanel 138 miljonit krooni maksma läinud Vene Draamateatri renoveeritud maja avamisele pühendet kirjatöös lootust, et teatrit ootavad ees paremad ajad – integreerumaks eesti teatriellu, täitmaks saalid publikuga, pakkumaks kunstiliselt väärtuslikku teatrielamust. Eeldusi nende ülesannete täitmiseks näis olevat piisavalt: lahedamad loometingimused; uus, Moskvast imporditud peanäitejuht Mihhail  Tšumatšenko; värske ja juba esmalavastusega „Täna me ei mängi” oma andekust tõestanud näitlejalend (samuti Moskvast); suurele saalile lisandunud black-box, mis võimaldab eksperimenteerida ja tõsisemat repertuaari mängida. Getost väljumiseks oli suurepärane seis, millele oli aluse pannud Eduard Tomani ja Marek Demjanovi viimaste aastate koostöö.

Kolm aastat on lennates läinud, selle aja jooksul on vahetunud teatri kunstiline juht,  täna on selge, et ka kolm direkorit. Enamgi veel, ka Vene Draamateatri sihtasutuse nõukogu esimehe ametikoha teatepulka on jõutud kaks korda üle anda. Seega on kolme aasta jooksul teatri juhtkonnas vahetusi tehtud ei rohkem ega vähem kui kuuel korral! Omapärane rekord ühe teatri juhtimisstrateegias.  

Juhtkonnavahetuse ralli ja isiklikud põhjused

Võtame mäluvärskenduseks selle vahetuste jada igaks juhuks läbi. 2006. aastaks on direktor Marek Demjanov Vene teatrit juhtinud viis aastat. Pärast Aleksandr Iljini ametist lahkumist (Iljin juhtis teatrit 1982–2001), osutus seitsme kandideerija hulgast valituks Demjanov. Paar aastat hiljem ütleb pea kaks aastakümmet  teatrit juhtinud Iljin välja valusa tõe: „Kardan, et varem või hiljem, kuigi siiski mitte homme, võib juhtuda, et Vene Draamateater ei leia enam piisavalt venekeelset publikut” (13. XII 2003, SLÕhtuleht). Olgu mainitud, et 2005. aasta oktoobris pani ameti maha 12 aastat peanäitejuhi toolil istunud Eduard Toman – isiklikel põhjustel. Küll selgitab Toman oma peanäitejuhi tööle tagasi vaadates: „Et meist oleks vähe kuulda, seda ma küll ei julge väita,  vastupidi – arvan, et eestlased on hästi kursis sellega, mida me teeme. Need aastad, mil mina teatrit juhtisin, kulusidki suures osas kultuurisilla ehitamisele. Varasemad teatrijuhid olid nagu gastrolöörid ja nüüd läheb vist jälle nõnda” (29. X 2005, Postimees).

Pärast Tomani lahkumist hakatakse teatrile uut kunstilist juhti otsima ja see leitakse Moskvast, jaanuarist 2006 asub ametisse Mihhail Tšumatšenko, lavastaja ja Venemaa Teatrikunsti Akadeemia  (endine GITIS) režiifakulteedi dekaan, kellega sõlmitakse leping viie aasta peale. Kõik oleks nagu hästi: avatakse renoveeritud maja, teatril on toimiv juhtkond, näitlejapere on kümne särava noore näol loominguliselt värskenenud. Ent üheksa kuud pärast pidulikku ja suurejoonelist avapidu, mais 2007 paneb ameti maha direktor Marek Demjanov, et siirduda restoraniärisse – seega isiklikel põhjustel. Lahkudes rõõmustab Demjanov, et  riik on seni leidnud Vene teatri tegevuse toetamiseks ja hoone renoveerimiseks raha ja loodab, et toetus suureneb lähiaastatel veelgi. Ometi ei jäta Demjanov lahkumisel kibestunult märkimata: „Kõige piinlikumad hetked olen üle elanud siis, kui kollektiivi liikmed on mõtlematult käitunud ja kasutanud teineteise vastu vägivalda, mis vene temperamendi juures on kerge sündima. Kõige kurvemad on olnud hetked, kui avastad, et keegi püüab sind  ära kasutada või sinuga manipuleerida” (10.V 2007, SLÕhtuleht). Avalikkus ei aima või ei taha aimata, et Demjanov lahkub sisuliselt uppuvalt laevalt, põgenedes erinevatel andmetel 2006. aasta lõpuks 6–13,9 miljonini kasvanud teatri võlakoorma eest. Muuseas, restoraniäriga tegelema hakata lubanud Demjanov (harrastas seda ta ju ka Vene Draamateatri katuse all) maandub augustis 2007 hoopis Tallinna Linnateatri turundusjuhi ametikohale.  

Võlad kukil, Demjanovil mäluauk

Juunis 2007 hämmastab vähemalt teatriavalikkust uudis, et kolme kandidaadi hulgast valiti teatri uueks direktoriks Irina Ossinovskaja,  kes tuntud pigem äriringkondades (veelgi tuntum on ta abikaasa, raudteevedude- firma Spacecom juht Oleg Ossinovski). Ossinovskajal on siiski kokkupuude teatriga olemas: ta on olnud tegev teatrifestivali „Kuldne mask” siinsel korraldamisel. „Varasem töökogemus teatris tal puudub ja see meid natuke loksutas, sest ta on raudtee peal töötanud. Kas ta suudab aru saada, mis teatris nõutakse,”  tunnistas ajakirjandusele teatri sihtasutuse nõukogu esimees Ants Leemets. Väliselt on justkui kõik korras, teatrile on leitud uus direktor, ent kuluaarides liigub jutt, et Vene teatris on midagi väga korrast ära.

Hooaja alguses tuleb konflikt avalikuks: Vene teatri kunstiline juht Tšumatšenko ja direktor Ossinovskaja põrnitsevad nagu kahepealine kotkas teine teises suunas. Venemaa Teatrikunsti Akadeemia professor ja režissuurikateedri dekaan Tšumatšenko, kes tuli Eestisse kultuuriministeeriumi kutsel ja oli peatanud oma tegevuse Moskvas, et pühenduda täielikult  siinsele teatrile, ei saa enam oma kunstilist programmi ellu viia – sest teater on rahahädas ehk sisuliselt pankroti äärel. Ossinovskaja on teatri finantsdokumente läbi töötades pehmelt öeldes üllatunud, ent täpsetest võla- ja laenusummadest avalikkust ei teavita. Ilmselge, et kerge tal eelmisest direktorist jäänud pärandiga ei ole. Demjanovil on Eesti Ekspressile teatriseisu kommenteerides ilmselt mäluauk: „Ma ei mäleta, kui suur täpselt oli  võlasumma selleks hetkeks, kui ma teatrist ära läksin. Kuid see oli mõistlikkuse piires” (1. IX 2007).    

Uppuvalt laevalt põgeneb järgmine  kapten

Oktoobris 2007 lahkub uppuvalt laevalt järgmine kapten, 17. oktoobril rahuldab kultuuriminister Laine Jänes Ants Leemetsa palve astuda tagasi sihtasutuse Vene Teater nõukogu esimehe kohalt ja nimetab tema asemele Eesti Kontserdi direktori Aivar Mäe. Reformierakonda kuuluva Ants Leemetsa sõnul lahkus ta nõukogust suurenenud töökoormuse tõttu, seega – isiklikel põhjustel. „Mul oli õigus loobuda  sellest ühiskondlikust tööst,” jääb Leemets napisõnaliseks, kuigi tunnistab, et teater ei tulnud piisavalt ettevalmistunult remondist välja, mistõttu olid kulud veidi suuremad kui tulud. Ühe ehitusveana tõi ta välja Prantsuse allhankefirma ehitatud lava, mis üles ütles ja mistõttu pidi teater mitu etendust ära jätma.

Teiselt poolt tekitas Leemetsa arvates teatrile probleeme ka paljude näitlejate lahkumine. Tõsi, 2006. aastal Moskvast tulnud kümnest  noorest näitlejast on teatris alles kuus (tänaseks viis). Oktoobris 2007 paneb ameti maha ka peakunstnik Rosita Raud. Oktoobri keskel lahkumisavalduse andnud näitleja Julia Jablonskaja kurdab Postimehele: „Mina ei saa aru, kuidas saab mängida katkisel laval, mida keegi ei paranda, kuidas võib näitleja lavale mitte ilmuda ega saa selle eest noomitust. See käib professionaalses teatris üle mõistuse. Minu kui näitleja närvid ei pea vastu”. Näitleja avaldus  mõjub jahmatavalt selle 138 miljoni krooni valguses, mis kulutati teatri renoveerimisele. Meenutagem, kui palju läks maksma teiste teatrimajade renoveerimine: Vanalinna Stuudio teatrimaja (2001) – 38 miljonit (praegune No99), Eesti Riiklik Nukuteater (2002) – 35 miljonit, Rakvere teater (2005) – 55 miljonit.

Teatri päästab Aivar Mäe?

Järjekordselt üht teatrit päästma tõtanud Aivar Mäe esineb esialgu avalikkust rahustavate diplomaatiliste avaldustega: „Ma ei kasutaks teatri suhtes sõna „kriis”. /—/ Raha ja kunsti vahele on konflikt juba sisse  kodeeritud. Kuid Ossinovskaja ja Tšumatšenko vahel ma mingit erilist konflikti ei näe. Arvan, et 2008.-2009. hooaega läheme juba normaalselt” (1. IX 2007, Eesti Ekspress). Ometigi läheb teisiti. Sihtasutuse nõukogu esimees Mäe, kellel peaks olema teatris vaid järelevaatav roll, haarab teatrimajas ohja täielikult enese kätte: ükski arve ei lähe majast välja ilma kahe allkirjata, käe peab olema pannud alla nii Irina Ossinovskaja kui ka Mäe. Mäe juhib teatri majanduslikku, organisatsioonilist ja tegelikult ka kunstilist poolt. Mihhail  Tšumatšenko loomingulised plaanid on määramatusse tulevikku edasi lükatud, mistõttu on loomulik, et end täielikult Vene teatrile pühendada otsustanud mees tunneb ennast teatri loomeprotsessist kõrvale tõrjutuna.

Aasta lõpus levib Delfis Tšumatšenko avalik kiri, kus ta süüdistab nõukogu esimeest Aivar Mäed kunstilise juhi töösse sekkumises, mida Mäe osavalt pareerib: „Moskvast tulnud kunstiline juht tegutseb 400 000 elanikuga  Tallinnas nii, nagu oleks see miljonite linn Moskva” (10. XII 2007, ETV uudised). Tšumatšenko kirja üheks põhjuseks on aga asjaolu, et väidetavalt lõpeb 2008. aasta 22. jaanuaril tema elamisluba Eestis. Päris omapärane viis ühe teatri kunstilisest juhist lahtisaamiseks? Seega ei võtnud kaua aega, kui Mäel tuli hakata oma sõnu sööma Ossinovskaja ja Tšumatšenko koostöövalmidusest. Enamgi veel, 2008. aasta 16. jaanuaril kinnitatakse teatri  direktoriks hoopis eelmise aasta novembris Vanemuisest Vene teatrisse turundusjuhiks tulnud Jaanus Kukk. Ebaõnnestunud katseajale viidates lõpetatakse kolmeaastane leping Ossinovskajaga, veebruaris 2009 leiavad lõpu ka Mihhail Tšumatšenko loomingulised „eksirännakud” Eestis. Tšumatšenkoga oli kultuuriministeerium sõlminud lepingu 2011. aastani, 156 000 krooni suuruse lahkumishüvitisega tuleb mehel Eestimaa tolm jalgelt pühkida.  

Päästemeeskonna uued liidrid

Nagu tänaseks teada, pole vangerdustel Vene teatri juhtkonnas ikka veel lõppu. Jaanuaris 2009 asub Aivar Mäe asemel teatri sihtasutuse nõukogu juhtima Marika Valk. Uue kunstilise  juhi otsingud päädivad otsusega, kutsuda teatrisse tööle 29aastane Peterburi teatriharidusega Natalja Lapina, kes asub tööle märtsis 2009. Kuigi, vaevalt pool aastat varem, kui Lapina teatriga käed lõi, osanuks ta aimata, mis teda märtsis 2009 Tallinnas ees ootab (majanduskriis, piletite käibemaksutõus, kärbitud eelarve ja võlad). Ometigi tundub, et uueks, rahulikumaks alguseks oleks justkui kõik tingimused jälle loodud. Veel tänavu juulis kinnitab  direktor Jaanus Kukk ajakirjandusele, et teatris valitseb mõnus, töine õhkkond, ja unistab uute noorte näitlejate väljakoolitamisest. Üllatusena tabab avalikkust eelmise nädala 13. augustil tehtud Kuke avaldus, millega ta soovib ametist loobuda – isiklikel põhjustel. Nõukogu esimees Marika Valk ei venita pikalt ja Kuke avaldus rahuldatakse selle nädala teisipäeval ning 1. septembrist istub Vene teatri direktoritoolile Estonia kauaaegne juht Paul  Himma.

Mõeldes kolme aasta jooksul toimunud närvilisele sebimisele ja juhtkonnavangerdustele Vabaduse platsi ääres asuvas teatrimajas, ei julge küll tänaseks ennustada, kas Vene teatri rulett on selleks korraks läbi. Marika Valk kinnitas pärast teisipäevast koosolekut, et usub Paul Himma juhivõimetesse: „Teater vajab stabiilsust. Ei saa enam noorte meestega riskida”. Küsimuse peale, kas endisele Estonia  direktorile oli vaja soe koht tekitada, naerab Valk, et seda arvavad kõik, kuid tegelikult otsiti teatri etteotsa kogenud juhti. Millises majanduslikus seisus Himma teatri üle võtab, seda ei soostunud Valk kommenteerima: „Majanduslikud näitajad selguvad alles järgmise aasta alguses”. Jaanus Kukk kinnitab pärast teisipäevast koosolekut üle, et tema lahkumismotiivid olid tõesti isiklikud. „Teater pole just roosilises seisus.  Tundsin, et ei enda ega teatri suhtes poleks aus, kui ma ei suuda 100protsendiliselt teatrile pühenduda”. Kas see tähendab, et Kukelt nõuti rohkem kui 100% pühendumist või jäi lihtsalt mõni protsent puudu, sellest asjaosalised vaikivad. Küsimuse peale, millised on hetkel Vene teatri ees seisvad tõsisemad probleemid, millega uuel direktoril tuleb rinda pista, toob Kukk välja olulisematena tõsised finantsprobleemid, näitetrupi koosseisu (vajaks verevahetust)  ja Vene teatri publiku identiteediprobleemi. Loomingulisest programmist on praegu ilmselt üldse raske rääkida, eelkõige tuleb muretseda majandusliku toimetuleku pärast.  

Vene Draamateater projektiteatriks? 

Pole just vähe probleeme, aga paraku tuleb nentida: ei midagi uut, millega uuel juhtkonnal tegelema hakata tuleb. Kõik algab justkui otsast peale: uued juhid, aga vanad probleemid. Himma esialgu siiski mingeid muudatusi ei luba, tahab sisse elada. Ometigi, just muudatusi teater vajaks. Ja mitte ainult teatri juhtkonna ettevõtmisel, vaid ka riigi, seega kultuuriministeeriumi toel ja initsiatiivil. Olgugi et võimalikud ja radikaalsemad muudatused  Vene teatris võivad kujuneda poliitiliselt tundlikuks ettevõtmiseks, poleks enam tark jaanalinnuna pea liiva alla peita ja oodata, millal rulett uusi pöördeid võtma hakkab. Olukorras, kus Tallinna linn hiiliva taktikaga üht teist, väga väärikat teatrikollektiivi, Tallinna Linnateatrit vaat et välja suretama on hakanud (mida ministeerium kalasilmselt pealt vaatab), ei tohiks kultuuriministeeriumis ju raske olla ühe teise teatri vegeteerimine lõpetada. Irooniline,  eks! Et Vene teater vajab sisulist ja radikaalset reformi, on ammu selge.

Ühe, kuigi valusa variandina tuleks kõne alla Vene Draamateatri tegevuse viimine projektiteatri põhimõtete alustele. Arvestades teatri potentsiaalset ja tegelikku publikuhulka, on Vene teatri 33 liikmega trupp ilmselgelt suur (vrd Eesti Draamateatris 38, Tallinna Linnateatris 26 näitlejat). Projektipõhine teatritegemine tähendaks väikesearvulist  püsikoosseisu (nii näitlejate kui tehniliste töötajate osas), võimaldaks hirmkalleid tegevuskulusid kokku hoida, vajadusel kutsuda projektidesse mängima staare või lihtsalt väga häid näitlejaid Venemaalt. Ja mis peaasi, annaks tegijaile loomingulise motivatsiooni ning kohustaks mõtlema publikule – olgu see siis vene või eesti keelt kõnelev vaataja. Vaikselt, olgu või näljapajukil, aga turvaliselt riigi ehk maksumaksja raha toel edasi  tuksuda ei tundu enam mõttekas – pärast nii mitmeid jõulisi katseid Vene teatrit vee peal hoida. Kuidas korraldada Vabaduse platsi ääres asuva uhke teatrihoone toimimist, oleks juba omaette teema. Ettepanek on valus, ent vääriks järelemõtlemist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming