Vene elu hõng Pilistvere rehealuses

Margot Visnap

Rasputin – armastusse ja jumalasse uskuv idealist, kes üritab hinge vaakuvat Venemaad päästa. Rasputin – Indrek Saar. LAIDO VALDVEE

Pilistvere surnuaia kõrval vanas rehehoones esietendunud augusti alguses „Rasputin”, mida mängiti vaid mõned korrad, on saanud ajakirjanduses üllatavalt palju vastukaja. Rohkem kui nii mõnigi teine suvelavastus. Paraku mitte kahes suuremas päevalehes, aga teistes väljaannetes see-eest küll (Sakala, Virumaa Teataja, Pärnu Postimees, Maaleht jt). „Rasputini” tegijad end häälekalt suvemeelelahutamisega ei reklaaminud, ajasid oma asja ja tegid lihtsalt lavastuse valmis. Seda oma asja ajamist, pühendumist ja süüvimist oli tunda ka „Rasputini” etendusel, mida toetasid vana rehehoone võimsad seinad, luues veenva, ülimalt sobiva aegruumi mängimaks Vene impeeriumi languselugu. Õigemini siis lavastaja Ain Saviaugu nägemust Rasputinist, Rasputini-aegsest Venemaast.

See on lugu ühest luhtunud lootusest päästa Venemaa. Rasputin (Indrek Saar) pole selles tõlgenduses ainult joodikust ja liiderdajast kaalutlev aferist. Pigem on ta armastusse ja jumalasse uskuv idealist, kes üritab hinge vaakuvat Venemaad päästa. Ent korrumpeerunud ja pehkinud võimuladvik, kirik ja aadelkond ei taha päästetud saada. Võimuladvik ei talu kibedat tõde, mida otsekohene ja siiras Rasputin Venemaal ja õukonnas kuulutab. Mis tõerääkijatega Venemaal juhtuda võib, seda teame kaugemast ajaloost, aga lähiminevikustki (Aleksandr Litvinenko, Anna Politkovskaja). 

Üks kriitikust kolleeg (ja poliitik) esitas mulle hiljem tummaks võtva küsimuse: miks oli vaja üldse seda lugu lavastada? Võib-olla pidas ta siiski silmas lavaloo aluseks olnud Saviaugu dramatiseeringu teatavat hektilisust, kus aktiivsemad, tempokad, mängulised dialoogid vaheldusid pikemate (seletavate) monoloogide või dialoogidega. Ometigi ei seganud see lavastuse peajoont, mis võib, jah, olla vaieldav, aga samas ju veenvalt isikupärane nägemus Venemaale nii raskest ajaloohetkest. Kuigi lavastuse peategelane on Rasputin, ei räägi see mitte niivõrd Siberist, Tobolski kubermangust pärit palverändurist, kes saavutas tsaar Nikolai II perekonnas mõjuka positsiooni. Pigem kõneleb lavastus võimuvõitlusest, kus enese alalhoiu instinkt võib riigi ladvikus sebijaid sedavõrd pimestada, et mängitakse maha nii riik kui rahvas.

Saviaugu tõlgenduse oluline märk on seegi, et tsaari ennast, Nikolai II lavale ei ilmu. Määravaks jõuks riigis on telgitagused niiditõmbajad, aadelkond ja kirik, kes näevad Rasputinis võistlejat. Selmet tegeleda riigi hoidmise, valitsemisega, maadleb võimuladvik ühe palveränduriga, suutmata välja lugeda Rasputini ennustuste iva: kui riik ei hooli rahvast, hukkub tsaariperekond ja ühtaegu ka Vene impeerium.

Ain Saviaugule pole see esimene üritamine kokku sulatada elukutselised näitlejad ja harrastajad (eelmine ühistöö sai teoks möödunud suvel Jõgevamaal Kassinurmel, kus mängiti Marina Carri „Kassirabal”). „Rasputin„ tõestab lavastaja oskust panna harrastusnäitlejad mängima profinäitlejate tasemel ja lähendada profid rohujuure tasandile. Niisugune ettevõtmine lisab suveteatri tegemisele erilise väärtuse. Tegu pole palehigis suvise teatrimüügiga, vaid kokkusaamisega – profid, harrastajad, publik. Teatriarmastajad kõik. Ja „Rasputinis” mänginud harrastajaid saab ainult kiita – vene hing oma lihtsuses, siiruses, süüdimatus rumaluseski avanes just harrastusnäitlejate sooritustes. Vene elu ja rahva enese hõng  ja olemus lehvis Pilistvere rehehoone seinte vahel. „Rasputini” võlu ongi kokkusaamises, mitte pelgalt etendamises. 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming