Vene Draamateater getost välja?

Margot Visnap

 

Kaua tehtud kaunikene:  pärast poolteist aastat kestnud ja 138 miljonit krooni maksma läinud renoveerimistöid on Vene Draamateatri uuenenud teatrimaja jälle lahti.PIIA RUBER

 

 

Eile avati pidulikult A. H. Tammsaare “Kuningal on külm” uuslavastusega Vene Draamateatri vastrenoveeritud teatrimaja. 1948. aastast aadressil Vabaduse väljak 5 (tookord Võidu väljak) tegutsenud ainus riiklik venekeelne teater Eestis, toona Moskva kultuuriministeeriumi käskkirjaga asutatud Eesti NSV Riiklik Vene Draamateater, nüüdseks Vene Draamateater jõuab seega 2008. aasta detsembris oma 60. sünnipäeva künnisele. Selle 58 aasta jooksul on vene teater näinud rohkem vett ja vilet, oma kõige kurvematel perioodidel võidelnud tühjade teatrisaalide, ebakompetentsete juhtide, majasiseste intriigide, sisemise rahulolematusega. Nõukogude Eestis oli vene teatri rohketest kriisiperioodidest avalikult kõnelemine peaaegu et tabu. Moskvast eraldatud rahavoog ei katkenud ega vähenenud ka kõige suuremate madalseisude aegu. Hoolimata vähesest publikuhuvist, nõrkadest lavastustest, oli vene teater Eestis puutumatu teater teatris: tänu Moskva hoolekandele võidi mugavalt omaenese mahlas vegeteerida. Kuigi, ei saa salata, teatril oli ka helgemaid päevi ja perioode. Ent kui ma 1980ndate keskel vene teatris käima hakkasin, näis, et publikut (sh eestlasi) ahvatles rohkem endise lokaali Gloria ruumes asuv teatri baar kui see, mida näidati teatrilaval. Nüüd pole teatril kuulsat baarigi, mille ruumid 1990ndate alguses pehmelt öeldes valgustkartvate tehingutega rajatava kasiino tarvis maha müüdi. Ikka sama mentaliteediga, mis teatrit aastakümneid saatnud: teeme, mis ise tahame!

Kui 1948. aastal saabus uue teatri tarbeks Moskvast GITISe värske näitlejalend, professor Belokurovi kursus, siis edaspidi jäi Tallinnasse tulijaid üha vähemaks. Kes tahtnuks ennast matta provintsi, “väikese oblasti” pealinna, kus polnud teenimisvõimalusi, austajate horde ega loomingulisi väljakutseid? Rääkimata teatrist enesest, mis asetses justkui suletud sarkofaagis, mis ümbritsetud ennastõigustavast rahulolust ja eestikeelse ühiskonna võõristavast ja leigest, kui mitte jahedast suhtumisest.

Ent jäägu lohutu minevik selja taha. Eile avatud uuenenud teatrimajaga terendab Vene Draamateatri ees helgem lootuskiir, aga ka kohustus ja vastutus: integreeruda eesti teatriellu, täita saalid publikuga ja pakkuda kunstiliselt väärtuslikku teatrielamust. Eeldusi nende ülesannete täitmiseks näikse olevat piisavalt: lahedamad loometingimused; uus, Moskvast imporditud peanäitejuht Mihhail Tšumatšenko; värske ja juba esmalavastusega “Täna me ei mängi” oma andekust tõestanud näitlejalend (samuti Moskvast); suurele saalile lisandunud black-box, mis võimaldab eksperimenteerida ja tõsisemat repertuaari mängida. Üsna lootusrikas seis getost väljumiseks, millele on aluse pannud Eduard Tomani ja Marek Demjanovi viimaste aastate koostöö. Võtmeküsimus liikumisel varjust valguse kätte on loomulikult publik. Arvestades sellega, et vene kogukond Eestis pigem väheneb kui kasvab ja noore, eestikeelse potentsiaalse vaataja vene keele oskus on rohkem kui nigel, tuleb publikut hoolikalt hoida ja kasvatada. Ilma vaatajata pole teatavasti ka teatrit. Ja iseendale teatri tegemise ajad on Vene Draamateatris ilmselgelt minevik.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming