Vend vesternist – kaabuga, ilma silmadeta

Pille-Riin Purje

Rein Raua „Vend” kujutab endast totaalset, suisa totalitaarset lavastajateatrit, kus näitlejaid käideldakse hingetute marionettidena. Rakvere teatri „Vend”, autor ja lavastaja Rein Raud, kunstnik Dainius Liškevičius (Leedu), kostüümikunstnik Rosita Raud, liikumisjuht Olga Privis (Vene teater), videorežissöör ja -operaator Oksana Nakorchevska. Mängivad Üllar Saaremäe, Tiina Mälberg, Toomas Suuman, Mihkel Kabel, Alo Kurvits, Margus Grosnõi, Ülle Lichtfeldt, Silja Miks, Eduard Salmistu ja Natali Lohk. Esietendus 20. IX Rakvere teatri suures saalis.

„Kui arvustajal pole elamusi, siis ei tohiks ta arvustada, sest tal pole ju algelist eeldustki arvustamiseks. Sõna ja tegu saab elavaks elamuse kaudu, arvustuski peab andma elamuse” (A. H. Tammsaare, „Arvustaja oma arvustajaile”, Teater 1937, nr 3).
Ilmselt olen kohatu tüüp Rein Raua esmalavastuse „Vend” vaagimiseks. Esiteks ei kuulu ma vesternifännide kilda, mistõttu ei mõista lahti muukida žanrikoode, ei oska näiteks kärbsepirinas kuulda tähendustiinet tsitaati. Kusjuures, Rein Raua romaani lugedes see puue mind ei seganud. Teiseks, narr lugu küll, huvitavad mind teatrilaval näitlejad, pean oluliseks nende arengut. Mõne näitleja puhul tunnetan iseväärtusena tema omateema otsingurännakut rollist rolli liikudes. Ent Rein Raua „Vend” kujutab endast totaalset, suisa totalitaarset lavastajateatrit, kus näitlejaid käideldakse hingetute marionettidena, keda autor-lavastaja koos oma meeskonnaga nööridest sikutab või piljardikuulidena laiali paiskab ning kes alluvad stiilieksperimendile sama paindlikult kui sõnad-sõnad-sõnad kirjanikule. Seejuures huvitab kirjanikust lavastajat pigem vorm kui sisu, fookuses on „kuidas”, mitte „miks, millest, mille/kelle nimel”.
Jääb üksnes tunnustada Rakvere näitetrupi raugematut riskiuljust, isetut valmisolekut kohaneda mis tahes mängureeglitega. Samuti teatri hulljulgust tõlgendada lavastaja elukutset nõnda avatuna. Kujutlen, kuis stuudiolikult entusiastliku suhtumise tõttu saab debütantlavastajate tegemistest teatrile põnev hasartmäng. Kummatigi peaksid teatrijuhid hoolt kandma, et pendel kiiguks lavastajate valikul ka teise äärmusse, enne kui raugeb trupi mänguind: ku(n)i meil veel leidub andekaid ja ametioskustega professionaale …
Küllap pakkusid „Venna” proovid süvakohtumise erudeeritud isiksusega. Paraku on teatri eripära see, et protsess tuleb vormistada resultaadiks, kuna saali siseneb ühel päeval publik, kes ei ole prooviperioodi klaaspärlimängust osa saanud. Mina saalis võin ju nukrutseda ja igavleda, võin taas parafraseerida põhjatut repliiki Jean Anouilh’ näidendist „Becket ehk Jumala au”: „Mu Jumal, näitlejaid armastada oleks samuti võinud üks väljapääs olla”. Või ütleme, näitlejaid usaldada, kui „armastama” tundub liig lääge sõna. Aga vaadata tuleb ikka seda, mida näidatakse.
Tunnen, et olen kutsutud kaardilauda kaotajaks, kuna juba enne partii algust on minult kui teatrivaatlejalt-kirjeldajalt ära võetud ainus trump: mul puudub seekord õigus sõnastada silpigi näitlejate rolliloome teemadel. Märkasin „Venna” esietendusel kentsakat seaduspära: mida isiksuslikum, mida suveräänsema siseilmaga näitleja, seda ilmetum näib tema lavaelu, kui ta kuuletub etteantud skeemile, lahustades hoolega oma personaalsust. Paradoksaalne või loogiline? Olgu nii või naa, aga pärast seda äratundmist mul kahjuks ei ole enam võimalik kiita neid kolme-nelja näitlejat, keda siiralt kiita tahaks – see kukuks välja ülekohtuselt sardooniline.
Pean siiski pühendama leheruumi Üllar Saaremäe mängitud nimitegelase kaabule, kuna too peakate muundub lausa Venna ainupartneriks. Tingimata kuulub seegi vesterni süsteemi, et Venna staatiliseks tarduvais poosides on tähendusrikkaim žest kaabuserva nihutamine mõne millimeetri võrra üles- või allapoole: nii väljendab ta oma suhtumist sellesse, kellega vaevub või ei vaevu suhtlema.
Juhan Viidingul on luuleread: „Mu silma ette tõusid ühed silmad – / nad hingasid. / Lõin silmad maha. Noore mehe asi. / Näeb kingasid.” Teatripublikult on võetud võimalus näha Venna hingavaid silmi. Me näeme kaabut ja kas pole üsna ükskama, kes seal kaabu varjus poose võtab? Kui tahaks minna õelaks, võiks nentida, et seda laadi kohalolekuks pole ju ometi professionaalset näitlejat tarvis! Aga ei taha õelutseda, eks minagi igatsen tunda end Venna õena. Ei lubata, näidatakse koht kätte: oledki seesinane nina-ajalehes-lösutav ja käibefraase pillutav „jokk” linnakodanik, kelle ees üllas Vend kaabuserva nii sügavalt silmile tõmbab, et ei näe enam kingasidki.
Muide, see Viidingu luuletus algab nii: „Ma kuklas tunnen eluaegset kuuli …” – nimelt eluaegseid kuule-kuulikesi jagabki Vend. See süsteem on, vähemasti esimeses vaatuses, teravmeelselt cool, lõpupoole hakkab kuulimängu fantaasia raugema. Oo jaa, punase lõngakera mängutoomine on jultunud enesekindluse tipp: aga teisest küljest, kui lavastaja Raud ise end Mati Undiga kõrvutab, peavad sama tahes-tahtmata tegema needki vaatlejad, kes ei jõudnud nõnda ambitsioonika seoseni. Ei tea, kas Undi-rubriiki kuulub lisaks punasele valgusele, teatud tantsusammudele ja püssipaukudele ka Kalju Lepiku luuletuse ettekanne kui võõritus, aga tunnistan puhtsüdamlikult, et tollele finessile mu nõder aru pihta ei saanud.
Kui ei teaks, kes on „Venna” lavastaja, oleks seda hämmastavalt lihtne arvata hoopis Jaanika Juhansoni käekirjaks, niivõrd automaatselt tekib paralleele: hetkel, kui patja klammerduvate ohvrikätega Laila (Tiina Mälberg) oma avalauseid lausub, on analoogia „Jane Eyre’iga” peaaegu talumatu, samuti hiljem Dessa rolli kolmekordistamises. Aga mis siingi taunitavat, seegi näitab Rein Raua erksalt kikkis teatritundlaid. Kuigi, kui tegu on teatrisisese paroodiaga, kas poleks võinud seda serveerida uhkema sõge­groteskina? Samavõrd tuntav on Roman Baskini suvel lavastatud „Hamleti” mõjuväli, mis aga tuleb „Vennale” aiva kasuks: üks köitvamaid tekstiviive „Vennas” on „olla või mitte olla” motiividel hargnev monoloog, mille esmalt kannab tüünelt ette Eduard Salmistu Kirurg kui näitleja suvel mängitud Horatio väiksema kaliibriga sulist veli; hiljem kajab sama tekst tagasi Üllar Saaremäe Venna huulilt.
Venna silmade osas ma polnud kristalselt aus. Lavastuses on stseen, kui Dessa (Ülle Lichtfeldt) võrgutab Venda. Romaanis on nende sõrmede (anti)flirt üks kütkestavamaid tekstikohti, mis laval videoekraanile projitseerituna ei saavuta sama hõrku rafineeritust. Küll aga näeme ekraanil Dessa ja Venna silmade kahekõnet. Naise kassisilmades välkuv väljakutse, Venna maskitu pilk, tema ühtaegu nukrad ja hoiatavad silmad. Just neis üürikestes sekundites peitub vastus, miks nimirolli saab mängida ja peab mängima siiski üksnes Üllar Saaremäe. Korraks on tajutav nii näitleja isiksuslik teema kui ka Venna saladuse mõõde. Korraks langeb kaabust mask. Inimsilmad hingavad. Katkeb elukauge spagetivesterni kalk rekonstruktsioon. Ehkki silmad on ekraanil, viibin sellel viivul tõelises teatris. Olen toimuvaga vahetus osaduses, saan osa saatusest, hingevalust, tingimusteta vendlusest, kõrgemast õiglusest.
„Mis aga puutub sellesse, et ma olevat erapoolik, siis mina ei mõista, kuidas arvustaja üldse võiks olla erapooletu. Erapooletus tähendab ikka tundmuste puudumist, aga kas keegi saab kunsti maitsta, ilma et temas ei tõuseks tundmused?” (A. H. Tammsaare, „Arvustaja oma arvustajaile”).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming