Veel üks elu pärast „Klassi”

Veiko Märka

Rakvere teatri „Nullpunkt” on romaani pealiskaudne emotsioonitu ümberjutustus.        Rakvere teatri „Nullpunkt”, teksti autorid Margus Karu, Jaanika Juhanson ja trupp, lavastaja Jaanika Juhanson, visuaali autor Taavi Varm, valguskunstnik Priidu Adlas. Mängivad TÜ Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti IX lennu üliõpilased Kristian Põldma, Maaja Hallik, Saara Kadak, Katrin Kalma, Vallo Kirs, Jaanus Tepomees, Imre Õunapuu ning näitlejad Silja Miks ja Rauno  Kaibiainen. Esietendus 23. IX Rakvere teatri suures saalis.        Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti IX lennu lavastus kahe kogenuma näitleja Silja Miksi ja Rauno Kaibiaineni tõhusal kaastegevusel tekitas eeltutvustuse põhjal kahtluse, et tegu on kultusfilmi „Klass” järjekordse jäljendusega. Üht-teist analoogilist seal ju leidubki, eelkõige peategelast Johannest jälitav oht saada uuest koolist välja visatud ning tema raske kodune elu. Teemad tõesti kattuvad, üldmulje on aga tunduvalt helgem. 

Lavastaja Jaanika Juhanson on Margus Karu samanimelises romaanis esinevaid vaimseid ja füüsilisi piinamisstseene pehmendanud, mistõttu kaldub lavastus teise äärmusse, olles pigem loo pealiskaudne emotsioonitu ümberjutustus ja mõjudes seeläbi ebadramaatiliselt. Mitmel korral tegi lavalt kõlav kommentaar süžee ülearuseks. Punased ketsid, mille kättesaamiseks trupp Viljandi poodides, kuluaarijutu põhjal, kõvasti aega ja vaeva kulutas, seda  ei kompenseeri. Aga parem oma loometeel veidi eksida kui käia mugavalt juba sissetallatud rada. Pealegi riivab „Nullpunkt” uusi põnevaid põhjusi, miks teismeliste elu on nii raske (kui ikka on) – näiteks (ilmselt) ühismeedia süül ülitundlikuks muutunud enesehinnang („Ma pean kohe kõigile meeldima, muidu tunnen ennast väärtusetuna”).       

Lavastuse kontseptsiooni märksa olulisem puudujääk on see, et pidevalt tuletatakse  meelde: laval pole mitte romaani peategelane Johannes, vaid Viljandi teatritudeng Kristian. Samuti on käitutud teiste tegelastega. Võõritusefekt on tore asi, aga kui sind kohe ette ära võõritatakse ja seda veel mitu korda meelde tuletatakse, kaob kogu teatrimaagia. Võib-olla sai komistuskiviks kultuuriakadeemia eelmise lennu „Idioodid”, kus mängiti ju samuti iseendid, aga seal tehti seda algusest lõpuni väljapeetult ja utreeritult. „Nullpunkt” andis teada vaid  noorte näitlejate nimed, mis kavalehelgi kirjas. Alustades Vallo Kirsist kui lennu seni tuntuimast, jäi mulje, nagu osaleks ta lavastuses vastu tahtmist või vähemalt ei hooli ta sellest eriti. Roll, muide, kattus osalt „Klassi” omaga, sest tema Kaspar kujutab endast ju samuti Joosepi „vanemat venda”. Aga arvestades, et tegelikult õpib Kirs hoopis lavastajaks ja on analoogilist rolli tunduvalt kõrgemal tasemel juba täitnud, pole põhjust nuriseda.       

Ülearu veenvalt ei mõjunud ka peategelane Johannes (Kristian Põldma), eriti arvestades fakti, et temal kui otsast lõpuni ühe tegelase kehastajal oli kõige lihtsam. (Või hoopis kõige raskem? Järsku on algajal kergem olla viis kui viiskümmend minutit psühholoogiliselt usutav?) See-eest pakkus „Nullpunkt” mitu kena episoodilist karakterilahendust: näiteks Jaanus Tepomees ja Imre Õunapuu sõbralike Lasnamäe  jõmmidena („Mis teed, ahv? Saada putsi see kool!”). Üldse olid Lasnamäe kambaga seotud stseenid lavastuses kõige loomulikumad ja nauditavamad. Ka pereteema pääses hästi esile, kool ja klass mõjusid aga tõesti „Klassi” kahvatu varjuna.   

Maaja Hallik tõi võimsa kunstilise üldistusena vaataja ette päris uut tüüpi tegelase: alaealise lesbi. Kui tõsta esile ka Silja Miksi väga tundesiiralt ja loogiliselt mõjunud hüsteerikust  Ema („Emad lähevad ikka varem või hiljem tavaliselt hulluks”), saab kokku üsna huvitava ja mitmepalgelise ansambli. „Nullpunkti” tutvustavat reklaamklippi täitev räuskamine, et kogu maailm on hiidperse, ei anna sellest lavastusest adekvaatset pilti. Teatrilaval jäävad kõlama hoopis püstipäi vastupidamise ja edasikestmise, eriti aga sõprade (nende seas ka õdede-vendade) vajalikkuse teema – seega maailma helgem külg. Lavastuse  hiidmänguklotsidest ja pappkastidest lavakujundus on leidlik, terviklik ja kontseptuaalne (visuaali autor Taavi Varm), andes edasi vähemalt sama selge sõnumi kui tekst ja liikumine. Ilmar Raagi „Klass” oli erakordse kunstilise mõjujõuga fenomen küllap igas eas publikule. Sellele järelehaagitud mitme tunni pikkune veniv „Klass: elu pärast” nämmutas teema küll madalal tasemel ära, aga õnneks nii madalal, et „Klassi” enda maine ei kannatanud. Öeldu  kehtib muidugi kunstilise vaatepunkti kohta, propagandafilmina võib seriaali isegi aktsepteerida. Pealegi andissee Eesti meediale järjekordse võimaluse palju vahtu üles kloppida. Parem klopitagu seda tõesti koolivägivalla teemal kui selle ümber, kes on Edgar Savisaare uus silmarõõm või kuidas Beatrice viiendat korda abiellub.       

Kui mainitud teostele lisada VAT-teatri „Kirjaklambritest vöö”, võib väita, et tänapäeva Eesti kodumaise teatri ja filmi teismeline sõber  on ülimalt traagiline, isegi suitsiidne persoon. („Ma ei taha seda kodu! Ma ei taha seda elu!” manifesteerib „Nullpunkt”.) Igatahes on tema põhiprobleem, kuidas üldse edasi elada – justnagu oleks elu mingi ränkraske ja ülekohtune kohustus. Ikka seisab keegi kusagil sillal või kõrghoone katusel ning koor peab manitsema: „Sinu jaoks on kõik lõpetatud, aga teiste jaoks ju ei ole”. Õnneks saab kõik kord otsa. Selle kinnituseks ja lohutuseks veel üks tore mõttetera  „Nullpunktist”: „Lapsepõlv lõpeb siis, kui sa näed, et sul polegi isaga nii suurt vahet”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming