Varvaskingad minevikku viival trepil

Koreograaf Kaja Lindal on pannud traditsioonilises lavastuses „Kehameel“ loojutustuse teenistusse tantsu-, sõna- ja nukuteatri.

IIRIS VIIRPALU

Insightout Company „Kehameel“, lavastaja-koreograaf Kaja Lindal, kunstnik Kristel Maamägi, helikujundaja Argo Vals, valguskujundaja Raivo Parrik. Tantsivad Anu Ruusmaa ja Triinu Leppik-Upkin. Esietendus 11. IV teatri- ja muusikamuuseumis.

Ratastoolil lebav baleriin (Triinu Leppik-Upkin) on juba iseenesest niivõrd mõjus ja kõnekas vaatepilt, et sõnad on üleliigsed.

Ratastoolil lebav baleriin (Triinu Leppik-Upkin) on juba iseenesest niivõrd mõjus ja kõnekas vaatepilt, et sõnad on üleliigsed.

Mart Laul

Koreograaf Kaja Lindal on pannud traditsioonilises võtmes lavastuses „Kehameel“, mida võib žanride liitmise tõttu mööndustega nimetada ehk multimeediumlikuks, loojutustuse teenistusse tantsu-, sõna- ja nukuteatri.

Teatri- ja muusikamuuseumi ruumi spetsiifika domineerib etendussituatsiooni, igas publikut ümbritsevas nurgas võib aduda ajaloo väärikust ja mälujälgi. Ruumi ja mäletamise aspekt, etenduspaiga enese eelkodeeritus tingib häälestuse. Just sellest museaalsusest on kantud lavastuse idee, nagu viidatud kavalehelgi. Milline õnn, et lisaks piiri tagant tulnud sõnale „autobiograafiline“ saame kasutada omakeelset väljendit „elulooline“. Lavastuses reastuvad pildid elu lugudest, üksikisiku kogetu elustub lavapiltides, liikumises. Minevikku ja olevikku ühendav järjepidevus, tantsu­traditsiooni kestvus ilmneb ka kahe tantsijate põlvkonna üheaegses lavalolekus, nende omavahelises suhtluses ja kujund­likus teineteisesse sulandumises.

Argo Valsi helikujundus harmoneerub õnnestunult balleti esteetika, liigutuste õrnuse ja õhulisusega, jäädes noodikaupa mälestuste keele lükituna ruumi hõljuma. Ruumi, kus valitseb intiimne õhkkond: istekohti on vähe, ruum ise eksponaate täis. Tekib tunne, et publik on saanud loa astuda kollektsionääri elutuppa.

Estonia teatrimaja makett toob teatrivälisesse etenduspaika kujundliku teatriruumi. Nõnda tekkiv ruum ruumis situatsioon aitab veelgi tugevdada tagasivaatelisust, tunnet, et lavastuse eesmärk on kajastada minevikusündmusi kunstiliste kujundite toel, ent siiski võimalikult tõe- ja elutruult. Suur osa narratiivist antaksegi edasi markeerituna, aja kulgu demonstreerivad rollitäitmised pisikese rahvusteatri maketi lavalaudadel.

Lavastust kannavad retrospektiivsus ja hõllandus, mõtlik tunnetus, aga kindlasti mitte tagasivaateline kahetsus: kõik, mida kirjeldatakse, on saanud tegelaskujude loomulikuks osaks, vorminud nad isiksusteks. Minevikule vaadatakse tagasi pigem helgetes toonides. Lavastuse üldises tonaalsuses ilmutab end midagi pehmet, delikaatset ja habrast.

Stseenide vaheldumine mõjub aga veidi kiirustavana: uksest sisse-välja käimine tekitab kohati järsud katkestused, mis teeb lavastuse koe hüplikuks. Eriti järsult lõikas sisse üleminek pärast lavastuse moto kõlamist, selle mõte ja poeetika oleks pisut kauem ruumis resoneerudes saanud võimaluse rohkem mõjule pääseda. Mõni koht lavastuse struktuuris mõjubki justkui filmis, kus loodetakse sündmustiku kiire edasikerimisega anda tegelase arengust vaatajaile täielik pilt.

Narratiiv joonistub memuaaride vormis aga selgelt välja ning süžee seisukohast arenevad sündmused kindlalt oma loogilises järjestuses. Säärases selguses ei pakuta publikule ka kuigi palju võimalusi lugu mitmeti mõista: sisu on pigem klaar kui kujundlik ning lavastus mõjub läbitöötatud ja väljapuhastatud vormina, kus rõhk on sõnumil, mitte vaataja teadvuses tekkivatel individuaalsetel seostel.

Tee unistuse täitumiseni – praegusel juhul tee tantsijaks saamiseni – on alati individuaalne, nagu kõik inimlikud valikud. Mõnel hetkel võib inimest tabada silmitsiseis paratamatusega ning lavastus pöörab tähelepanu ka sellele, kuidas liikuda edasi raskuste kiuste. Kõige teravamalt avaldub see stseenis, kus kujutatakse otseselt murdumist: ratastoolil lebav baleriin on juba iseenesest niivõrd mõjus ja kõnekas vaatepilt, et sõnad on üleliigsed.

Anu Ruusmaast õhkub elukogemusest tulenevat rahulikku tarkust, tema liigutused on graatsilised, delikaatsed, ent täpselt mõõdetud. Triinu Leppik-Upkini esitus annab etenduse alguses edasi nooruslikku ootust, närvikõdi, mis saabub ammu oodatud sündmuse kättejõudmisel. Lõpuosas on aga toimunud teatav rahunemine. Hetkes, kus justkui ajast välja astunult kohtuvad kaks tantsijat, kaks unistust ja elukäiku, on jõutud tasakaalupunktini. Teineteise liikumist peegeldav koreograafia, mis tõuseb esile terve etenduse vältel, loob ühendavad niidid, millega seotakse kaks tegelaskuju ning mälestused eri ajakihtidest üheks universaalseks Tantsijaks, elukutse sümboliks.

Lavastus pakub suhestumisvõimalusi kõige tõenäolisemalt neile, kes on ise kas professionaalsed tantsijad-koreograafid-lavastajad või tantsumaailmaga tihedamalt seotud. Kuivõrd suure üldistusjõu ja kandepinna leiab üksiku tantsija tagasivaade oma kogemusele, sõltub ilmselt just tegijate ja vaatajate tausta ja teadmiste ühisosa määrast. Oma unistuse poole püüdlemise, teele sattuvate takistuste ja saatuse keerdkäikudega toimetulemise lugu sisaldab aga parajas annuses üldinimlikkust ning on arusaadav kõigile.

Tantsuga vähem kokku puutunud publik ehk ei adu lõpuni, milline meeletu treening, distsipliin ja töö peitub lavalt paistva lendleva-hõljuva kerguse taga. Balletiartisti kutse nõuab teataval hulgal perfektsionismi, pühendumist, soovi ja oskust endaga iga päev vaeva näha. Sellel rajal poolele teele jäämist ei ole. Ja kui kord jõutakse lavale, jõutakse koju. „Laval lendleb hing ringi, täites keha magusa ekstaasiga.“ Kas saabki olla liiga kõrget hinda tõelise õnnehetke eest?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar