Varjukõnd pimeduseriigis – ilma valguskiireta

Eeldades, et „Elava laiba“ probleemistik on aegunud, seab lavastaja sihiku näidendist distantseerumisele, muudab vägisi ja vihuti rõhke tegelaste motiivides ja suhtlemise süsteemis.

PILLE-RIIN PURJE

Ugala teatri „Elav laip“, autor Lev Tolstoi, tõlkija Otto Samma, lavastaja Kristo Viiding, kunstnik Maarja Viiding, valguskujundajad Mari-Riin Villemsoo ja Villu Konrad, maskikunstnik Merilin Sillastu. Mängivad Martin Mill, Ingrid Isotamm, Kata-Riina Luide, Terje Pennie, Janek Vadi, Vilma Luik, Andres Noormets, Kadri Lepp, Andres Tabun, Tanel Ingi jt. Esietendus 21. IV väikeses saalis.

Kristo Viidingu debüütlavastusest Ugalas jääb hinge nõutus. Seekord küll ei söanda algaja esimese katsekese põhjal ennustada, kas väga põnevas ja elusas arengufaasis näitlejast võiks kujuneda ka sama huvitav lavastaja. Lev Tolstoi näidendi valimine on paras julgustükk, eriti minuealiste vaatajate silmis, kellel eredalt meeles Adolf Šapiro lavastus „Elav laip“, Mikk Mikiveriga Fjodor Protassovi rollis (Draamateater 1980). Kalju Komissarovi 1998. aasta lavastust Ugalas ma ei näinud. Seejuures on võrdlus möödanikust üsna hõlpsasti kõrvalepühitav, kuna Viidingu režii ei ole psühholoogiline, vaid kandub ja kaldub etendamise kanti. Lavastust läbivas, valdavalt külmalt kõledas kujundirägastikus ei ole tähtis tegelaste tuum ega hingekesed, inimväärikusest rääkimata. Kas ei ole sellises käsitlusviisis terav vastuolu algmaterjaliga?

Ugala „Elava laiba“ kavalehel sedastab lavastaja, et on kolmekordselt riskinud: „Ja kolmandaks – materjali valik. Klassikaliste teostega juhtub tihti nii, et probleemistik aegub. Seega tuleb leida värske vaatepunkt. Materjal elustada. Elustada laip.“

Äkki siin ongi konks, see põhiline põhjus, miks lavastus ei puudutanud? Eeldades, et klassik Tolstoi „Elava laiba“ probleemistik on aegunud, seab lavastaja sihiku näidendist distantseerumisele, muudab vägisi ja vihuti rõhke tegelaste motiivides ja suhtlemise süsteemis. See taotlus viibki Fedja Protassovi taandamiseni tühipaljaks joodikuks ja luruks, sisuliselt lahtiütlemiseni vene klassikat läbivast teemast, üleliigsest inimesest, kes elab südametunnistusega. Fedja võtmemonoloog kolmest valikuteest on lavastatud ja esitatud isegi mitte haletsusväärsena, vaid sirgjoonelise üleolekuga väljanaerduks. Osa publikust esietendusel seda naeruvõimalust ka häälekalt kasutas, ilmselt on üks lisapõhjusi Martin Milli nakatav koomiline sarm. Stseeni hägustas veelgi Fedjale takka kiitev, samavõrd purjus kunstnik Petuškov – kuigi korraks tundus, et Oleg Titov püüab mängida siirast hingevalu.

Kohtu-uurija (Andres Tabun) sooritab oma ülekuulamissoolo vankuva rehvivirna kui kõnepuldi najale toetudes.

Gabriela Liivamägi

Martin Milli osalahenduse puhul ei pääse mööda ka tema Kossi rollist lavastuses „Krdi loll lind“, kahe peategelase ühisosast. Võrdlus ei toimi Fedja kasuks, kuna Taago Tubina lavastus on põhjatum, näitlejale antud ülesanne klaarim.

Veelgi julmem ja masendavam on „Elavas laibas“ mustlaste liini täielik diskrediteerimine. Mustlaste eluviisis ja lauludes Fedjat ahvatlev otsatu priius mandub laval, vaba hingega elurändurite asemel näeme hoopis ähvardavat mafioosode bandet. Ainuüksi mikrofonivõimendus nullib tahtlikult ära laulude ehtsuse. On lohutult loogiline, et karismaatiline juhtmuusik, Ruslan Trochynskyi mustlane osutub väljapressijaks. Maša isa (Andres Tabun) laseb Fedja läbi peksta, mustade autokummide alla matta ja kanistrist bensiiniga üle kallata – Maša ema (Terje Pennie) seekord millegipärast veel tikku ei tõmba … Nõnda saab ka Liisa lause mustlaste kohta „seda kirge ma kardan“ sootuks teise tähenduse: naisel on põhjendatud hirm, et tema mees kasti lüüakse. Kadri Lepp mängib mustlastüdrukut Mašat küll tuhiseva temperamendipuhanguga, aga ehedad tunded paraku ei kuulu selle mängu reeglistikku.

Mustade rehvide virnad kahel pool lavaservas mõjuvad räigelt, ehkki läbivalt on neid kasutatud ju leidlikult. Rehvidest torni sisse poeb Fedja end maha laskma. Kohtu-uurija (Andres Tabun) sooritab oma ülekuulamissoolo vankuva rehvivirna kui kõnepuldi najale toetudes.

Pehmelt öeldes üllatavaks kujuneb selles maffiavõrgustikus vürst Abrezkovi osakaal: temast on saanud kuldketiga ristiisake, keda Andres Noormets kehastab karikatuuri piiril. Kui sihuke vürst teeb Fedja rinnale demonstratiivselt lodeva ristimärgi, mõjub žest ülimalt küünilise märgistamisena. Vürst on muudetud üksiti arstiks, kes ravib Liisa haiget lapsukest, mis antud lahenduse puhul tundub üpris õõvastav.

Destruktiivse põhiheliga ansamblis on mõnele rollile siiski peaaegu halastatud, isegi mõningast hingeelu võimaldatud. Tõsi, see muudab tervikmulje veelgi eklektilisemaks, aga annab vaatajale puhkehetki kurjusest. Omajagu poolikuks, küllap teadlikult karikeerituks jääb inimlikkuse taotlus Liisa suguvõsa puhul. Terje Pennie Liisa emana ja Kata-Riina Luide noorema õe Sašana karjuvad teineteise peale matslikult, ka on naiste kostüümilahendus nii silmatorkavalt maitsetu, et see peab olema pilge. Seejuures mängib Luide kompromissitult nähtavaks, kuis Saša on õemehesse armunud. Ingrid Isotamme tasasem, jahedam Liisa jääb selle pere jõulises naisliinis kuidagi verevaeseks üksiklaseks. Veidi jättis esietendusel soovida külalisnäitlejanna diktsioon.

Tunnistan, et mulle olid lavaloos ainsad inimlikult arusaadavad ja sümpaatsedki tegelased Kareninid. Tundus, et nende loomuomast vaoshoitust ja laitmatut lastetuba polegi lavastuses lõhkuda võetud. Janek Vadi Viktor Karenin armastab Liisat ustavalt, ilmub vihmamärja rüütlina, valged pojengiõied käes, ootab kannatlikult oma õnnetundi. Täpselt mängib Vadi Viktori hämmingut ja kohanematust mustlaste keskel, prantsuse keeles Fedja poole pöördudes. Kui Fedja avameelset kõnelust tõrjudes tellib mustlaslaulu, küsib Viktor haavunult: „Palju ma annan siis?“ Pillab rahatähe kandikule ja lahkub jäigalt.

Samavõrd stiilipuhtalt mängib Vilma Luik proua Kareninat, Viktori ema. Millegipärast sõltub ka see kena daam vürstist, kes himukalt Karenina kingitud liköörikomme pugib, kommipabereid diivanipatjade vahele poetades. Kui ema ja Liisa teineteist mõistma hakkavad, lubab Viktor enesele minimaalse bravuurisekundi, tantsusammukese koos võiduka sõrmenipsuga.

Täitsa muhe tegelinski on Tanel Ingi Miša Afremov, kes innukalt valmis ennast maha laskma, aga vara veel … Tema lõpetab esimese vaatuse isegi tsipake Tšehhovi vaimus puändikesega. Ainult et kuis puutub asjasse Kaplinski kahe peni luuletus, mida Miška ja Fedka ümisevad?

Ei saa ju salata, et lavastusel on oma stiil, läbivad refräänkujundid. Maarja Viidingu kujunduse kese väikese saali laval on pikk, sinna-tänna liigutatav ja liigendatav diivan, mille kattel muutub valguste värv. Diivani mõõdukas pehmus lisab irooniat hubase tubase draama suhtes. Teine oluline element on visuaalselt kaunis eesriidest tagasein, mis toonitab teatraalsust. Eesriidesein aheneb ja laieneb. Eesriidesse mähkuvad Liisa ja Viktor lembuselootuses. Eesriide tagune varjuteatrimäng muutub loo kulgedes aina valdavamaks, kuni viimaks stseen kohtu-uurijaga taandab kolm peategelast armastuskolmnurgas varjudeks.

See võib tähistada bürokraatliku riigimasinavärgi ükskõiksust inimeste suhtes. Või tuleks otsida siit viidet šoti näidendi kuulsale monoloogile: „Me elu pole muud kui varjukõnd, / kui väeti näitleja, kes vangub-veikleb / sel viivul, mis ta päralt, üle lava / ja kaob siis kuulmatuks kui hullu jutt, / täis häält ja kõma, millel tähendust / ei ole teps.“ (William Shakespeare’i „Macbeth“ Jaan Krossi tõlkes). Nii või naa, publikule silma vaatava näitleja muundamine varjuks hajutab viimsegi lava ja saali kontaktilootuse. Aga selleks hetkeks ei tundu inimlik side enam oluline, eks olegi teatris narr oodata ja loota midagi, mida ei olegi eesmärk pakkuda.

Fedja enesetapp, eesriide voltidesse sukeldumine, on esteetiliselt lummav viiv. Kummatigi jääb saalist lahkudes südamesse pettumuse raskus, et „Elava laiba“ tõlgenduses valiti vormistamisele pühenduv, sisuliselt aga kurjust ümmardav tee.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming