Varjuelu ja verejanu

Teater eriti ei erinegi metsikust loodusest.

KAIRI PRINTS

Von Krahli teatri „Budapesti“ trupp (vasakult: Tiina Tauraite, Erki Laur, Juhan Ulfsak, Taavi Eelmaa) tegeleb  temaatiliselt küll sobitamise ja sobitumisega, aga see on meeldivalt verejanuline.

Von Krahli teatri „Budapesti“ trupp (vasakult: Tiina Tauraite, Erki Laur, Juhan Ulfsak, Taavi Eelmaa) tegeleb
temaatiliselt küll sobitamise ja sobitumisega, aga see on meeldivalt verejanuline.

Mikk-Mait Kivi

Theatrumi „Päikesetõusutund“, lavastaja Mirko Rajas, kunstnik Ann Mirjam Vaikla, kostüümikunstnik Kristel Maamägi, helilooja Ekke Västrik. Mängivad Johanna Aus, Jonathan Peterson, Anneli Tuulik, Helvin Kaljula, Tarmo Song, Anna Kristin Peterson, Katre Pekri ja Jakob Tulve. Esietendus 9. I Theatrumi saalis.

Von Krahli teatri „Budapest“, kontseptsiooni ja teksti autorid, lavastajad, lavakujundajad ja esitajad Tiina Tauraite, Erki Laur, Taavi Eelmaa ja Juhan Ulfsak. Esietendus 16. I Von Krahli teatri alumises saalis.

Mõtisklus. Tulen teatrist, jalutan läbi vaikse ja vähemalt näiliselt tühja linna bussipeatuse poole, ümisedes poolteadmatult Juhan Liivi luuleridu, endal silmad vesised vastu torkivalt langevat lund.

Igav liiv ja tühi väli,
Taevas pilvine;
Jõuan tulles metsa äärde,
Tuleb nõmmetee.
Juhan Liiv, „Sügise“

Miks ja kust just Juhan Liiv, hmm … Aga tegelikult, need Liivi luuleread iseloomustavad peaaegu kõike, mis on üldse olemas. Või ei – need read iseloomustavad seda, mis on näha. Juba meie eesti loodus on selline, et midagi pole nagu näha. Nagu Rein Marani suurepärases filmis „Varjuelu“. Maran räägib, et paistab, nagu siin poleks midagi, aga tegelikult elu käib. Ja käibki. Tuleb vaid oodata, kas siis veidi või väga kaua, aga siis tuleb metssiga ja siis tuleb kärp. Mäger ka. Ja karihiir, kes pole üleüldse sugulane hiirega, vaid hoopis mutiga. Neil on meeletult tegemist. Tuhkur voolab mööda lumevaipa nagu tume laavanire, aga mõnel kärplasel on õnnestunud vähemalt pool kasukat lumekarva saada. Neil on kamuflaaži vaja, et märkamatult jahtida.
Teater eriti ei erinegi metsikust loodusest. Von Krahli teatri uus lavastus „Budapest“ algab ka tühjusega. Mingid neli kuju varjavad end kõige tõhusamal moel – käsi silme ees hoides. Pime on. Siis alustavad neli kuju jahti ja kobistavad läbi inimeste. Ikka on pime. Läbi pimeduse kostavad sõnad. Sõnadel oleks pimeduses justkui rohkem tähendust, tundub vahel. Aga mitte teatris, vähemalt mitte seekord. Või vähemalt ma ei mäleta. Ju siis polnud oluline või polnudki üldse.
Theatrumi uues lavastuses „Päikesetõusutund“ on pimedus juba pealkirja poolest sees. See hetk, kus peaks valgus saama, peaks sinna kuhugi etenduse lõppu jääma – ja võib-olla jääb ka. Ma pole tegelikult üldse kindel, kas see päike seal ikka tõuseb. Alguses on igatahes pimedus ja jutustaja (Tarmo Song), kes räägib mõjuvat juttu, mis ei mõju. Mitte et ta halvasti räägiks, aga jutt on tüütu. Et kuidas ikka jäid õigel ajal asjad tegemata ja kuidas ikka tuleb teha seda, mida tunned, et pärast ei kahetseks jne. Ühesõnaga, ta räägib lavastuse teema lahti. Lihtsalt see teema on nii räägitud teema juba. Aga eks kordus ole ju meie kõigi ema.
Olen üldiselt seda meelt, et kui midagi tahaks kellelegi öelda, siis võikski seda teha. Kogu see ahastus ütlemata jäänud sõnade ja tegemata jäänud tegude pärast voolab inimese elu (ja kunsti) igast vormist üle ääre nagunii. Ja kui sellest jääb väheks, siis ahastus nende sõnade või tegude pärast, mis tulevikus tegemata jäävad. See on muidugi veel palju hullem.
Oeh. Aga ega see ahastus öeldud sõnade pärast parem ole. Üleüldse pole ahastus eriti hea asi. Pimedus on palju parem. Parem kaduda ära, nagu Von Krahli teatri neli näitlejat teevad. Nad kaovad etenduse jooksul igal võimalikul moel. Alates sellest, et neid ei ole näha – nagu väikesi kiskjaid Rein Marani filmis –,
kuni selleni, et nad teevad kadumistriki ja ongi päriseks läinud. Kamuflaaži idee on väga šefilt teostatud, aga mina kui esiteks suur loodushuviline ja teiseks liiga elava fantaasiaga inimene muidugi ruttan oma peas edasi ja kujutan ette juba Batesi mimikri kasutamist teatrilaval, et mida kõike annaks teha video ja valgusega … Aga õnneks läheb piisavalt ruttu nii naljakaks, et saab jälle hetke tagasi. Juhan Ulfsaki ettevõtja-jutt on suht geniaalne ja saab mu käest kümme kümnest huumoripunktid. Naljakat on veel  palju, aga miks-küsimusi tekib ka. Kindlasti ei ole see selline lavastus, et pistad aga „koonu pihku“ ja oled üleni sõbralik. Kahtlus tiksub ikka kogu aeg peas, et millal siis see nahk üle kõrvade tõmmatakse. Või lihtsalt, et mida need inimesed, kes siin liiguvad ja veini pakuvad, sinust tahavad. Päris mugavalt ennast tunda ei saa – aga ega ei saagi vist kunagi, kui tegemist ei ole teatriga, kus publik korralikult neljanda seinaga eraldatud.
Theatrumis on kõik nii nagu peab, et publik saalis ja tegevus laval. Mingi hooldekodu. Kaks vana inimest ja kaks noort inimest – hooldajad. Jälle saab rääkida kamuflaaži teemast. Ühtesulamine vanadusega. Tõmbumine halliks ja kortsuliseks, võimalikult sarnaseks sellele kujutluspildile, mis on meie kultuuris vanadusest loodud. Kaks viletsa tervisega vanurit istuvad vanadel toolidel, nende juuksed on hallid, nende riided on hallid, ka nende nahk on hallikas. Nad näevad välja, nagu võiksid nad kohe pudisema hakata, kui neid veidi puudutada. Vaata, et pihta ei lähe, muidu varisevad tolmuks.
Seda on tegelikult kohutavalt kurb vaadata, kuidas meie ühiskonnas see vanaduse kamuflaaž toimib: inimene muutub vananedes aina nähtamatumaks. See suhtumine, et mis me vanad nüüd siin noortel jalus ikka … Võiks isegi tõmmata mingi paralleeli jälle Von Krahli teatri lavastusega, et selle teatri „vanad“ näitlejad liiguvad mööda saaliääri ja noored istuvad keset saali, aga seda ma muidugi ei tõmba, sest see võrdlus ei päde, see on lihtsalt nende fantaasia, kes mõtlevad üle. Aga ei saa salata, et paraku inimesed vananedes „kaovad ära“. Neid märgatakse järjest vähem, kuigi neil on järjest rohkem öelda. Aga kuulatakse neid, keda on näha, olenemata sellest, et neil pole veel nii palju öelda.
Taas kord oeh. Ma ei kavatsenud hakata siin üldse niimoodi ahastama. Vist see hooldekodu teema mõjutas – suur osa inimesi pole neid seestpoolt näinud. Mina veidi olen. Elu tundub nii ebaõiglane, kui see, kuhu inimene võib oma pika ja hästi elatud elu peale välja jõuda, näeb lõpuks selline välja, lõpeb nii trööstitult. Sellepärast läksid need vanad inimesed Theatrumi etenduses palju rohkem hinge kui noored, kellel oli kõik olemas, kuid nad lihtsalt ei suutnud aru saada, kas nad armastavad teineteist või mitte. Kogu see kombo – kaks vana, kaks noort, üksteise peegeldused, noored inimesed kui põhjus ja vanad inimesed kui tagajärg, see üsna kriipi beebinukk, kes käis vahepeal inimesi mööda ja tuletas neile meelde lapseliku siiruse võimalikkust, jutustaja, kes elamata jäänud elu eest hoiatas –, kõik see oli iseenesest hoolikalt kokku pandud ja väga hästi häälestuv ansambel. Lihtsalt minu arvates mängiti liiga lihtsat ja tüütut lugu liiga keerulises seades. Aga sellegipoolest ei kadunud see lugu pärast etendust peast. Nagu alati, tuli imetleda Theatrumi näitlejaid. Helvin Kaljula ja Anneli Tuulik vanainimestena olid … päris. Noored armastajad (Johanna Aus ja Jonathan Peterson) olid võluvad. Mingil põhjusel ei tekita VHK teatriklassist tulnud noored iial piinlikkustunnet. Nad on nii … täiskasvanulikud, et hoopis enda pärast hakkab piinlik. Ei tea, mis neil viga on. Ah, võib-olla on nad lihtsalt targad.
Von Krahli teatri etenduses oli ka üks asi, mis tundus mulle hirmus tark. Tiina Tauraite oli Tetris. Või õigemini üks mängunupp, muudkui sobitus rõõmsalt igale poole. Ja siis ütles nii ilusasti: „Kui sa sobitud ideaalselt, siis sa kaod ära.“ (Refereering võib olla ebatäpne.) See lause jäi küll meelde. Nii ju on. Kui ikka hästi sobitud, ega siis välja ei paista. Kui jääd vanemaks, siis sobitud aina paremini maailma, sest su tarkus jõuab aina lähemale looduse tarkusele. Paraku on käibeesoteerika oma võltsvaimsusega teinud sellised laused naerualuseks, aga mõte jääb samaks.
Milles siis probleem? Sobitud ja kaodki ära ja kõik on hästi? Ei ole. Ega siis taandumine ole see õige kadumine. Taandumine on sobitamine. Selleni jõuab suur osa inimesi, sest nad ei jaksa enam aru anda, miks nad ei sobi. Nad annavad oma teravad nurgad ära, et saaks „normaalselt“ elada. Aga tegelikult jäävad need nurgad alles, lihtsalt need muutuvad millekski muuks: näiteks kibestumiseks ja kahetsuseks. Need on enamasti peidus, aga kui vahepeal närvilises olukorras välja hüppavad, on teravamad kui kunagi varem.
Marani filmis tundusid kärplased üsna leebed ja nunnud loomad. Kiskjad muidugi, aga mitte liiga agressiivsed. Kui kunagi loomaaias töötasin, siis käisime vahel naaritsaid vaatamas. Kes ei tea, siis Tallina loomaaia ohustatud liikide paljundamise keskus, mida juhib Tiit Maran, kasvatab euroopa naaritsaid, kes lastakse loodusesse, et tekitada uut elujõulist asurkonda. See ekspositsioon pole küll loomaaia külalistele avatud. Ükskord, kui tegime järjekordset naaritsatiiru, pistsin mingi rumala mõtte ajel oma töökinda sõrme puuri varva vahelt sisse (muidugi ilma käeta kinda sees – raasuke mõistust mul siiski oli). See agressioon, mis järgnes, oli lihtsalt uskumatu. Väike loom haaras kinda sõrme hambusse ja tiris ja raputas seda tohutu jõuga, seejuures lõrisedes nagu suur koer, kes oma kodu kaitseb. Ta oli sobitanud end elama tingimustesse, kus keegi teda ei ründa, aga kui „rünnak“ siiski toimus, lõid tema teravad nurgad, s.t teravad hambad välja mitmekordse jõuga. See tähendab, et ta ei olnud minetanud oma metslooma oskusi, ta oli lihtsalt need kõrvale jätnud, et sobitada end elama praegustesse tingimustesse. Kui saabub päev, et ta võetakse puurist välja ja viiakse metsa, siis ta sobitub sinna suurema vaevata, sest tema ürginstinkt ütleb talle, mida tuleb teha.
Inimese ürginstinkt töötab suuremate tõrgetega kui teistel loomadel. Ülearenenud mõtlemisvõime takistab instinkte järgimast. Kui uurida inimeselt, mis elu ta parajasti elab, siis tavaliselt selgub ühel või teisel moel, et parajasti ta otseselt ei ela, vaid mõtleb, kuidas elada. Või kuidas peaks elama. Või kuidas ta elas. Või kuidas ta hakkab elama. Praegu ta sobitab ennast. Tundub, et suurem osa elust möödub enne või pärast elamist.
Theatrumi „Päikesetõusutund“ oli inimese elu täpne ja nutikas illustratsioon. Ühed olid elanud enne ja teised hakkasid elama pärast. Ühed polnud veel julgenud, teised olid juba loobunud. Beebinukk käis ja püüdis oma õõvastaval moel mittejulgejaid julgustada ja ärgitada loobunuid mitte loobuma. Jutustaja käis ja rääkis, mis siis saab, kui ei julge õigel ajal või loobud valel ajal. Rahulikult. Kõik oli tegelikult väga rahulik. Etenduses valitses kohati ehk lausa ärritavalt maitsekas kompositsioon ja tasakaal. Kõik jäi stiilseks, kõik mängis kokku. Mis mul siis puudu jäi? Eks ikka need lihvimata nurgad, teravad verejanulised kihvad, mis ei pea küll tingimata vaenlast tükkideks rebima, aga mis võiksid vahel välkuda või vähemalt huulde hammustada.
Von Krahli teatri „Budapestis“ tegeletakse temaatiliselt küll sobitamise ja sobitumisega, aga see on meeldivalt verejanuline. Seinaga ühtesulamist mõõdab varjamatu dadaistlik irve. Ei mingit moraali, ei mingit au ega häbi. Tavaline elamine korraga nii praegu kui ka enne ja pärast. Tavaline olemine sees ja väljas ja kusagil seal vahepeal. Kadumine enda sobitamise asemel. Siin ei jäänud midagi puudu. Alguses oli tühjus ja vaikus, aga lähemalt vaadates elu käis, metsloom tegutses.

… Loom koiduvalgel kisendab,
hunt, põder, metskits ägavad.
Kord-korralt külm sääl plaksatab,
siis jällegi kõik surnuvaik …
Koit idas veripunane.
Juhan Liiv, „Külm“

Sulan seinaga ühte, huulil varjamatu dadaistlik irve. Elu täpsed ja nutikad illustratsioonid lõhkirebituna hammaste vahel rippumas. Andestage need liialdused, ma olen siiski unistaja. Ja olen ammu aru saanud, et huulde ei maksa hammustada, see on valus. Valus on ainult iseendal, keegi teine midagi nagunii aru ei saa. Sellisel moel sobitamine ei vii ealeski sobimiseni.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming