Varjaagide teekond Moskvast Tallinna ehk Vene teatrifestival „Kuldne mask” Eestis

Maris Johannes

Nõukogude ajast on meil Vene mürgitus veres, teatris Stanislavskist kohustusliku vennasrahvaste repertuaarini, poliitikast rääkimata. Seetõttu läheb uus üksteiseleidmine vaevaliselt nii teatris kui elus. Mida me nägime? Lavastuste reas oli üks paduvene (A. Ostrovski „Äike”), teine glamuurne meelelahutus (W. Shakespeare’i „Kaheteistkümnes öö”), kolmas staaride jackpot (F. Dostojevski „Onukese unenägu”) ja  neljas Läti Hermanis („Šukšini jutustused”). Nii arvab eestlane.

Teatrisõbraliku Eesti venelase jaoks on „Kuldse maski” lavastused kui oma maa keel, mis laulutuules taevani tõuseb ja tulise ojana omale igavikku otsib. See on võimalus näha noorema ja vanema põlvkonna suuri staare, nuusutada metropoli kultuuriõhku, tunda ennast mõnusalt Suure Vene Teatri emalikus kaisutuses, plaksutada tormiliselt oma iidoli  lavaletulekul ja viia talle sületäite kaupa lilli. Nagu laulupidu. „Kuldse maski” Eesti korraldaja Svetlana Jantšek pingutab nii mis jaksab, et eestlased sellest vene peost osa võtaksid. Ta laseb tõlkida lavastuste tekstid ja tellib etenduste sünkroontõlke eesti keelde, et eesti vaataja ennast venelaste keskel kodusemalt tunneks, teeb eesti meedias reklaami, lävib eesti teatriinimestega, suhtudes kriitiliselt oma keeleoskusesse,  nõustub ometi raadios eesti keeles rääkima jne, jne, Ja seda olukorras, kus pole mingit probleemi venelastega saale täita. „Äike” oli see lavastus, kus kohtasin oma imestuseks mitmeid tuttavaid asjalikke eestlasi, kes ei kuulu teatri siseringi.

Tundus „Kuldse maski” kõige venelikum pakkumine, tunnistas üks neist: teater Magnitogorskist, autor Ostrovski, täisvärk! See oli väga emotsionaalne lavastus, teksti  imevähe ja see, millest räägiti, oli puhas tunne ja triviaalsus: armastab–ei armasta; austab–ei austa; kardab-ei karda, ootab–ei oota, joob–ei joo jne. Etendusest on möödas kuu aega, käsikirja üle lugedes mõjub lavastuse tekst seosetu mulinana. Nii napi jutuga Ostrovskit annab mäletada. Ometi oli lugu lavalt jälgitav ka sellele, kes „Äikest” lugenud pole. Tegijate suhe venesse oli kriitiline ja pilav. Vaatajat valdab ebakindlus: laiad põrandalauad käivad lataki  litaki üles alla – äkki saab keegi pihta, libastub kaldpinnal? Veepeegeldus laes – mis siis, kui vesi valla pääseb? Hirm või ebamugavus kontrollimatu stiihia käes – meenutab äikeseeelset seisundit küll! Siiski keegi ei kannata ka laval: naised armastavad ja mehed joovad viina. Pinge, mure, traagika kanaliseeritakse koomikasse, surnudki ärkavad ellu, kui sääsed söövad.

Ei tunne ma Ostrovski „Äikese” retseptsiooni vene kultuuris, seetõttu jäid kindlasti  mitmed koodid ja tsitaadid lukku. Moskva teatriteadlasega vesteldes sain aru, et temavaatab hoopis ühte teist etendust, kuigi me ühel ajal ühes ja samas saalis istusime. Ega see „Libahunt” ole, mis eestlasele une pealt ukse lahti teeb. Äikese eel lähevad Vene sääsed kurjaks kätte, nii et armastus jääb pooleli ja surnud ärkavad ellu; Magnitogorski „Äikesest” võiks õppida, kuidas oma klassikaga ümber käia nii, et sellele eluvaim sisse tuleks ja tekst lavastust nahka ei paneks.  „Onukese unenägu” oli maiuspala meie traditsioonilembesele vene publikule: kaks vana staari Alissa Freindlihh ja Oleg Basilašvili eeslaval, foonil imeilus noor andekas tütarlaps ja ahastav üliõpilane nagu Dostojevskile kohane. Lavastus oli vanamoodne ja paljusõnaline. Sellinepeabkiteatriimeolema-tunne näis valdavat saali. Eestlasi oli etendusel vähevõitu, ju olid kaasmaalased piletid enne uimaste eestlaste ärkamist ära ostnud. Minule oli kingituseks  Maria Klenskaja kõrvaklappides.

Üks kõrv vene keelt püüdmas ja teine tõlget jälgimas: ammu pole nii sisukat keeletundi saanud, õpikuks Dostojevski, repetiitoriteks Alissa ja Maša. Mis ülbe jutt! Imet tabada lavastusest, mis üles ehitatud staari ekspositsioonile, nõuab teistsuguseid tundlaid kui minul käepärast. Tuleb loomaaia tunne peale: vaatad seda dekoratiivset karu, tiigrit või elevanti, vahel on kahju, et eksponaat lonkab või on paksuks  läinud. Aga ohutunnet (loomaiaias) ja ärevust (teatris) ei teki. Kindlasti on loomaaeda vaja silmaringi laiendamiseks. Kord ammu kärutasin seal (loomaaias) oma aastase lapsega. Kui olime kõikide kiskjate puuriesised läbinud, elavnes ta silmanähtavalt ühe ringihulkuva sabata kassivolaski peale. Suures koguses eksootilist teravdab pilku koduse suhtes. Selline unenägu oli. „Kaheteistkümnes öö” kuulub kahtlemata meelelahutuse valda. See Shakespeare oli elegantne, lõbus ja vaimukas. Lavatäis mehi rõõmustas neid, kellele mehed meeldivad: esiteks naisi, teiseks neid, keda pingestavad gay-suhted, ja kolmandaks neid, kes transvestiitidest rõõmu tunnevad. Sihtgruppe võis olla teisigi. Näiteks lavastajatele hea õppetund, kuidas mängida Shakespeare’i niiviisi, et see ei mattuks olustiku kola ja sõnaohtra segaduse alla. Või kunstnikule märk sellest, kuidas tühi lava  paari stangelt langeva kangaga ruumiks muuta niimoodi, et oleks avarust ja mahuks ära näitlejavägi. Kuuldavasti oli see vägi kõvasti edasi arenenud, ka Moskva kriitik tunnistas, et kui tema seda lugu aastaid tagasi kodus nägi, polnud see pooltki nii jõuline.

Igatahes meessuhted kõigis vikerkaarevärvides sobisid Eesti publikule – polnud suurt vahet, ole sa eestlane või venelane. Naersime kõik ühe koha peal, sõltumata rahvusest ja seksuaalsest orientatsioonist,  nii et vana Williamgi oleks meie pärast rõõmu tundnud. Ja nüüd seisab mul ees pikantne seik kirjutada Tallinna-etendusest, mida ma näinud pole, ja seda olukorras, kus Sirbi lugejatest enamik just seda vaatamas käis. Alvis Hermanise lavastatud „Šukšini jutustused” oli minu jaoks üks tugevamaid teatrielamusi Dima Krõmovi lavastuse kõrval möödunud kevadel Moskvas. Ei tahtnud seda mälestust  segada kartuses saada kraad nõrgem tulemus. Ega teatritöö pea sunnitöö olema, arvas juba Pinna. Teine tavatu seik selle lavastuse kontekstis veel: staaritõrjes olin muutunud nii ignorantseks, et ei tundnud absoluutselt huvi, kes lavastuses mängivad. Ainus, mis oluline, oli Hermanis versus Šukšin. (Kavalehte toona ei jõudnud osta, suurlinna festivalil on tegu, et lavastuse alguseks kohal olla). Niisiis istun Moskva „bläkkpoksis” nagu valge leht. Lugu  loolt hakkab üks tüüp silma, kolmanda loo ajal saan aru, et see on üks ja seesama näitleja, keda ma fännan. Kolleeg kõrvalistmel vaatab mind kui idiooti – Jevgeni Mironov, kuidas ma teda ei tunne. See oli nagu veinimekutaja pimetest, kui pead hinnangu andma silti nägemata. Tegelikult ma ju nägin „silti” oma silmaga, aga jäägitu muutumisvõime rollist rolli pettis lihtsalt ära, andekus pani aga laval jõujooned paika. Võib-olla ma tõesti 70aastasena imetlen Mironovit nii nagu tänane saalitäis „Onukese unenäos” Basilašvilit.

Ja mulle pole oluline see energia, mis reaalselt lavalt saali jõuab, vaid mu oma mälestus kunagisest jõust. Kuidas Läti Hermanis venelasele venelase mängimist õpetas, räägib Mironov ise siinsamas lehes. Isegi kui lugeda tõlkemanuskripti, tunned, kui nii väga kisub tekst vene traditsioonilise olustiku rajale. Samas on laval hoopis teine esteetika: külaelu lõhnade, maamajapidamise  veneliku segaduse ja suurejoonelise looduse asemel vastandmärgina steriilsus, puhtus, külm plakati-ilu. Kas linnamehe ettekujutus maaidüllist, mida värvivad nurgelised, chaplinliku kehakeelega tegelased, kes istuvad rodus pika pingi peal ja sülitavad sihvkakoori parkettpõrandale? Altai elu on tõlgitud Moskva keelde, vene elu on tõlgitud läti keelde. Selline tõlge sünnitab mõnusalt piiripealse konfliktolukorra, ja teada puha, piiri peal on põnev.  Võid rahuliku südamega valgeid saapaid kui pühapilti kummardada, ilma irooniata. „Kuldse maski” Tallinna gastroll oli sisukas, jättis vene teatrist hea mulje. See oli õnneliku käega tehtud valik, tunnistasid Moskva teatraalid ise. Sellest, et Vene teatrimask pole pooltki nii kuldne ning varjaagid on oodatud teatrit uueks looma, räägib allpool Moskva teatrikriitik Roman Dolžanski.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming