Varesekraaded ja luigehinged kodusaarel

Pille-Riin Purje

„Varese” lavastuse tundlik telg on Jüri Tuuliku loomingus läbiv luige tapmise motiiv.  Uuslavastusega „Vares” tähistas Kuressaare Linnateater eelmise aasta 4. detsembril oma taasavamise 10. aastapäeva. See oli kena sündmus ja isikupärane materjalivalik. Pidukõnedest jäi kripeldama üks detail, nimelt teatri logo ootamatu muutmine: merega ümbritsetud saarele nõnda omasest kujunditihedast  laevast on äkitselt saanud nutva-naerva teatrimaskiga kentsakas kerake, mis sarnaneb muna või seene või jonnipunniga.

Olen ühel meelel Lembit Uustulndiga, et logo muutmine on meelevaldne ning teeb põlissaarlase hingele haiget. See oli ainuke, aga Kuressaare Linnateatri edasise välisilme kujundajana ju üsna määriv tõrvatilk muidu igati sümpaatses teatriõhtus. Jüri Tuuliku loomingus põimub lüüriline huumor hinge kriipiva valuga. Kummalise  endastmõistetavusega saavad tema kodusaarelugudes kokku argine eluproosa ja poeetiline sisemaailm. Tuulikut olustikuliselt lavastada poleks vähimatki mõtet, siis haihtuks ta tekstidest rahutuks tegev lennuvõime.

Urmas Lennuk on olnud õige mees Jüri Tuuliku proosat draamakeelde ümber panema. Huvitav, kuis on Lennukist kujunenud Saaremaale vajalik kirjamees: mullu suvel mängis Kuressaare Linnateater tema merelegendidel põhinevat  „Igavest kaptenit”, nüüd siis mitmest Jüri Tuuliku teosest kokku põimitud „Vares”. Kahtlustan, et saarlase vaim on Urmas Lennukile külge hakanud koos Juhan Smuuli rolliga Rakvere teatri lavastuses „Johannese passioon”… „Varese” lavastuse tundlik ja jõuline telg on Jüri Tuuliku loomingus läbiv luige tapmise motiiv. Muuseas, ka Raivo Trassi esimene Tuulikulavastus kandis pealkirja „Luigetapjad” (Rakvere teater, 1977).

Luigetapp on ränk kuritegu  nii looduse kui tapja enda hinge vastu, ülla linnu mõrvast ei pääse keegi süümepiinata. Kes ei piinle, on surmanud iseendas midagi põhimist. Raivo Trassi lavastus „Vares” algab kuuldemängulise dialoogiga hävitaja ja hoidja vahel: hüljes jääpangal on mehele jahisaak ja poisile elusolend, kes vajab kaitset. Nii käivitub noorukese Mardu (saatusliku kõlaga nimi) lugu. Hülgetapja püssilask üha kuulmetes kaikumas, leiab Mardu pesast kukkunud oimetu varesepoja. Rauno Kaibiainen mängib Mardu nukrate unistavate silmadega poisiks, südamlikult ja loomulikult. Varesekraadet, kes peagi end inimkõnet jäljendavate kraaksatustega kehtestama asub, kehastab nõtkelt ja plastiliselt Indrek Apinis. Mäletan selle näitleja võimet väljendusrikkalt, loetavalt vaikida juba diplomilavastusest „Kuus tegelast autorit otsimas”. Nüüdki jääb pilk Apinise valvsalt vilavatesse  kavalkurbadesse varesesilmadesse kinni. Varesele looduse poolt kaasa antud näppajaloomus ja inimestelt omandatud joodikukombed viivad inimlinnu Mardu hingemaailmast aina kaugemale, kuni temast saab paheline ja samas traagiline kraade.

Varese erinevate intonatsioonidega kraaksatus „Ab-rruka” kujuneb kõnekaks ja üldistvaks mandumise tähiseks. Lavamaailma täiskasvanudki jaguneksid nagu varesteks ja luikedeks. Lustilise „subretipaarina”  tuigerdavad üle lava Liivi (Piret Rauk) ja Kaalep (Mati Talvistu), rõõmsad ja napsulembesed, laulujoru suul. Täpse muigekraadiga timmitud tandem, kelle elumajakaks märjukesepudelid. Üks stiilsemaid tragikoomilisi lavaviive sünnib, kui tugev saare naine Liivi oma Kaalepi justkui kartulikoti selga vinnab ja nad ladusas üksmeeles koju vänderdavad! Samasse leeri kuulub Leemet, keda Hannes Prikk mängib esialgu ehk terake pingutatumalt.  Ega olegi kerge veenvalt vahendada Leemeti räigema ja luulelisema pooluse sulamit, joodiku hingeelu groteskseid paradokse. Jääb kõhklev tunne, et see justkui poleks päris Hannes Priki roll. Luigelegendi hoiavad naised. Aili Salong Marduse ema Luigi (taas tähendusküllane nimekõla) osas loob ilusa ja hapra õhustiku juba vaikimisi, kui õhtul töölt tulles proosalise kitli seljast võtab ning oma valges öörüüs ja  heledas üksilduses justkui ilmsi luigeks muundubki. Luigi on pääsenud raskest lapseea-haigusest tänu sellele, et tema isa tappis luiki ja sai selle raha eest tütrele rohtu.

See luigetapp antakse andeks ja tapetud luikede hinged on lennanud kõigi sisse selles peres. Luigi nagu polekski päriselt siit pärit, seetõttu mõjub eriti valusalt stseen, kus naine end elus esimest korda purju joob ja unistuste pruudikleidi puupakul kirvega räbalaiks lüüa otsustab. Selles  paotub armastuseta jäänud, üksinda poega kasvatanud naise eluvalu. Kui Leemet viimaks Luigile üüratu suure tordiga kosja saabub, sünnib teine Luigi suur sisemonoloog: naine passitab sõrme värvilise kiviga sõrmust, ent kavaler on toonud selle ülemäära suure, viimaks jääb sõrmus pöidlasse pidama … Suutlikkus ilma sõnadeta luua nõnda läbipaistev hingemaailm vääristab Aili Salongi lavaelu. Mummi ehk vanaema rolli mängib ühekorraga  eluliseks ja luuleliseks Aime Käen. Tema kestmise vägi on võrreldav ja loob järjepidevuse ema rolliga Raivo Trassi lavastuses „Mereröövel vastu tahtmist” (2006). Toredad on Mardu ja mummi kahekõned, mis algavad ikka ja jälle otsast peale – sõnade ja mõtete kordamine ju iseloomulik nii lapsele kui vanale. Mummi igavikuline elutarkus toetab Mardu aina keerulisemaid eluküsimusi.

Nii Raivo Trassi lavastuse kui Riina Vanhaneni  kujunduse kodusaarehõng annab eheduse ja tinglikkuse huvitava kombinatsiooni, alates etenduse algul õhku kerkivast valgest palakast, mis võib olla nii hang, jääväli kui luigetiib. Kiviaiad, mitut värvi kodused kaltsuvaibad, merevõrgud, igasugu inimelu kilakola, mida vares aplalt oma pessa tarib… See kõik mõjub oma ülekuhjatuses kummatigi veidralt õhulisena. Kolisevad panged Leemeti purjus jalgade küljes. Silma torkavad rõhutatult tõelised  eri marki pudelid ja samas vaimukalt tinglik puulõhkumine ehtsal pakul, aga kujuteldavate halgudega. Seegi ilmekas ohu märk, kuis joomine on muutunud tööst tõelisemaks ja määravamaks. Ja plinkiv majakas kodusaart kaitsmas. Oli ka hetki, mil majaka hoidev valgus kadus. Viimaks sööbib luik mällu kes tagalaval lendu tõuseb, ehe oma naivismis. Mardu hingelind kandmas rahutuid saladusi. Äärmiselt  tuuliklik finaal.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming