Vanemuislane Ao Peep:

Tambet Kaugema

“Raskelt tulnud rollide pealt kasvad ja arened.”  

Ao Peep – Hyvärise Pekka (“Tuletikke laenamas”), Vesipruul ja Tatikas – Kulno Süvalep (“Kuulsuse narrid”), Lisette – Liis Bender ja Seadusesilm (“Põrgupõhja uus Vanapagan”), Drewnowski ja Jurgeluszka – Herta Elviste (“Polonees 1945”). 4 x Vanemuine

Kui eesti kutseline teater tähistab koos Vanemuisega tänavu oma sajandat sünnipäeva, siis vanemuislasel Ao Peebul saab täis poolsada aastat sellest, kui ta teatriinimeste lapsena Vanemuise lavastuses esimest korda kaasa tegi. Igas teatris on mõned sellised näitlejad, kes pikkadeks on aastakümneteks just sellele teatrile truuks jäänud ja ilma kelleta ei kujuta seda teatrit päris hästi ette. Selliseid ühe või teise teatri järjepidevust hoidvaid ja kandvaid näitlejaid läheb eesti kutselisel teatril hädasti tarvis ka oma teisel tegevussajandil. Nagu edaspidigi.

 

Ülikool ja Vanemuine on hooned, millest on Tartus raske mööda vaadata. Millised on teie esimesed mälupildid teatrist, millest on aastakümneteks saanud teie teine kodu?

Minu lapsepõlves tähendas Vanemuine praegust väikest maja, suurest majast olid alles ainult vana Vanemuise varemed. Elasin kohe nende varemete kõrval, praeguse Struve ja Vanemuise tänava nurgal. Meie, poiste peamine mängupaik oligi Vanemuise varemetes. Võib arvata, mida ütlesid emade-isade südamed, kui poisid üleval müüridel turnisid.

Lapsepõlves ma suurt veel ei taibanud, et teater on selline äge koht. See oli lihtsalt isa ja ema töökoht. Olin väga tihti nendega tööl kaasas: kas siis ema juures õmblustöökojas või koos isaga proovis. Nii et – teatris olen ma kogu aeg olnud, sündimisest saadik.

Öeldakse, et teater on näitlejale nagu teine kodu. Mulle oli teater päris tõsiselt kodu, sest teatris oli huvitav ja seal oli palju rohkem ruumi ringi joosta.

Mis teatri lähedal elamise plussidesse puutub – vanemuislasel Heikki Haraveel olid alati väga korralikud kingad, ei olnud üldse kulunud. Teised näitlejad siis naersid, et mis sul, Heikki, viga, sa elad mõlemale Vanemuise majale ju nii lähedal. Tõesti elas ta praegusel Pepleri tänaval, kust nii suurde kui ka väikesesse majja oli paarsada meetrit kõndida.

 

Kui palju suunas teid näitlejaameti juurde näitlejast isa Helend Peep? Kas olete ka teatrilaval sattunud koos mängima?

Eesti kutseline teater tähistab tänavu sajandat sünnipäeva, minul saab aga poolsada aastat täis sellest ajast, kui esimest korda lavale astusin. 1956. aastal “Tabamata imes”. Nagu näitlejate lapsed ikka, satuvad nad sageli varakult lavale ja mõnest saab hiljem ka näitleja.

Nii juhtus ka minuga ja kaua aastaid oleme olnud isaga kolleegid. Oleme koos mänginud ja koguni teineteise rolle dubleerinud. Aga õpetanud, kuidas mängida, ta mind küll ei ole. Laval kaob isa ja poja suhe ära. Oleme koos teinud tööd nagu head kolleegid.

See, et ma teatrisse tööle tulin, oli loomulik asi. Vähemalt minu enda arvates.

 

Aastatel 1963 – 1967 õppisite Vanemuise stuudios. Milline õhkkond seal tol ajal valitses?

Vanemuise teatristuudio köitis neil aastatel Tartus väga paljusid. Eks Menningu ajal oligi kogu teatrielu üks stuudio, kuid pärast seda polnud Vanemuises midagi sellelaadset enam olnud. Stuudio pakkus põnevust just tudengitele. Mitmed stuudiolased ei tahtnudki saada päriselt näitlejaks, lihtsalt käisid stuudios ja tutvusid lähemalt teatritegemisega.

Ird ütles kah, et ega me teist näitlejaid ei koolita, ükski teater ei pea teid pärast lõpetamist tööle võtma. Iseasi, kui mõni teater tahab võtta. Teatri vastu huvi äratamine oligi stuudios sel ajal kõige olulisem.

Irdil oli ka see tingimus, et sa kas töötasid või õppisid, niisama ainult stuudios käimine ei olnud lubatud. Ird ise meile tunde ei andnud, muidu rääkimas käis aga küll. Lavapraktikat andsid Irdi õpilased stuudio esimesest lennust, tantsutunde saime teatri balletirahva käest, hääleharjutusi ja kõnetehnikat näitlejailt. Oli ka teoreetilisi aineid, näiteks Evald Kampus luges meile teatriajalugu. Õppimine käis põhimõtteliselt nagu Panso koolis, selle vahega, et üks oli riiklik teatrikool, teine stuudio.

Stuudio lõpetamine oli kah nii, et ühel hetkel see lihtsalt lõppes, mina olin siis juba teatris tööl. Laulsin teatri kooris teist tenorit. Naljatamisi võin ennast selles asjas Irdiga võrrelda, tema olevat just täpselt samast ametist alustanud.

 

1967. aastal avati Vanemuise praegune suur maja. Kuivõrd avardas uus teatrimaja võimalusi teha varasemast uutmoodi ja paremat teatrit?

Oi, tohutult avardas. Kui rääkida draamatrupist, siis varem sai sõnalavastuste proove teha väikeses majas vaid laval või ovaalsaalis. Lisaks sellele oli siis Vanemuise teatri käes ka praegune üliõpilaskorporatsiooni Fraternitas Estica maja: esimesel korrusel oli balletisaal ning teisel orkestri ja draamatrupi proovisaalid, seal toimusid ka stuudio tunnid. Proovide jaoks oli varem ruumi ikka väga kasinalt.

Uue maja valmimine oli väga vägev. Suured proovisaalid ja suur, uhke pöördlava. Võimas tolle aja kohta ja ka praeguses ajas. Suure maja saal on hea akustikaga, seda eriti sõnalavastuste jaoks. Mõned aastad hiljem sai valmis veel ka kontserdisaal.

Vanemuise suurt maja ehitati pikka aega, peaaegu läbi kogu 1960. aastate, ja kui ma siis sellest ehitusest mööda kõndisin, mõtlesin tihti, et huvitav, kas ma olen siis veel teatris, kui see maja valmis saab, ja kas ma saan seal mängida. Tegelikult sain uues majas proovi teha juba natuke enne maja avamist, valmistasime ette Mati Undi näidendit “See maailm või teine”.

 

Neisse aastatesse jääb ka Vanemuise legendaarne teatriuuendus. Oli see siis tõesti hoopis teistmoodi teater, kui varem Vanemuises ja üldse Eestis oli tehtud?

Oli ikka küll. Öeldakse, et kõik uus on hästi ära unustatud vana, kunagi Hommikteatris olevat need asjad kõik juba ära tehtud, aga põnev aeg oli see Vanemuises päris kindlasti. Prooviprotsess oli uudne ja huvitav, samuti hakati rohkem ära kasutama uue suure maja lavatehnilisi võimalusi, tõstukeid, pöördlava ja muud sarnast.

Võtame kas või Toominga “Põrgupõhja uue Vanapagana”. Proovides Tooming rääkis ja meie rääkisime. Ning kokku rääkisime sellest tükist nii palju, et oli tunne, me rääkisime selle lavastuse lavaküpseks. Proovisime muidugi ka, aga rääkisime rohkem, ja need olid väga viljakad kõnelused. Oluline osa oli proovides improvisatsioonil.

Proovid ei tähendanud ainult seda, et tuleme proovisaali kokku ja hakkame tööd tegema. Sinna kõrvale käis kah stuudiotöö, tegime trenni ning igasugu muid asju. Ehk kõlab see suureliselt, aga me olime mõttekaaslased.

Vahel kostus saalist publiku hulgast ka hõikeid “Häbi eesti teatrile!” ja muud niisugust. Aga Ird ja Kaidu kaitsesid Toomingat ja Hermaküla, käisid nende eest võitlemas, nende eksperimente õigustamas.

 

Vanemuise kui Eesti ainsa kolmežanriteatri draamanäitlejatel on aeg-ajalt tulnud mängida ka muusika- ja vahel koguni balletilavastustes. Teatriajalugu teab ühte sellist kavalehte, kus teie nimi seisab kõrvuti Ülo Vilimaa nimega?

Seda kavalehte oli tõesti väga tore lugeda. 1969. aasta, tantsulavastus “Võluri õpilane”. Võlur – Ao Peep; Võluri õpilane – ENSV teeneline kunstnik Ülo Vilimaa. Siis järgnes kiri: ja balletirühm. See oli siis see kord, kui ma balletis tantsisin.

Eks neid kordi ole veelgi olnud. Koos Jaan Kiho ja Kuuno Otsusega osalesime näiteks Urbeli “Kevades”. Mängisin seal ühte saksa poissi, kes Paunvere poiste käest tappa sai, lavastuses oli palju poisse tarvis ja meie olime just sellised parajad peenikesed. Seda on minu praegust kehakaalu arvestades üsna raske uskuda, aga Kaidu “Inimese targöödias” olen isegi luukeret mänginud ning minu ribikontide järgi joonistati trikoole kondid peale. Nii et balletis olen ma tõesti kaasa teinud, kas seda just tantsimiseks saab nimetada, on iseasi. 

Minu meelest on see teistes žanrites kaasategemine Vanemuise tugev külg. Kui näiteks laulja osaleb sõnalavastuses, siis tuleb see lauljale ainult kasuks, hiljem ooperit esitades oskab ta ka ooperile läheneda kui draamanäitleja.

Muusikalavastustes osalemine on mulle olnud alati suur väljakutse. Eks ma natuke olen laulmist ikka õppinud ka, vokaalstuudios Endel Ani juures. Ani koguni tahtis, et ma päris ooperilauljaks hakkaksin, aga mina ei tahtnud, ja nii jäigi see asi pooleli.

Eks mõni muusikaroll on üle jõu kah käinud, sai küll ära tehtud, aga tagantjärele mõeldes tundub ikka hullumeelne temp. Natuke piinlik ka. “Reigi õpetajas” tegin noort õpetajat – Ird tahtis ja mina siis pingutasin –, aga muidugi võis see päris ooperilauljatega võrreldes kole kuulata olla. Aga eks selliste raskete asjade pealt arenedki. 

 

Ird oli vastuoluline isiksus. Ühest küljest kommunist ja võõra võimu kaasajooksik, teisest küljest eesti teatriajaloo üks võimsamaid isiksusi. Milline on teie suhtumine Irdi?

Irdiga olen palju kokku puutunud. Tema nagu uskus minusse rohkem kui ma ise. Utsitas mind kogu aeg, et tee seda ja tee teist, õpetas ja andis mulle rolle. Rollide kaudu olen ma kasvanudki.

Muidugi ta pahandas ja sõimas, aga kui sõimas, siis sa said vähemalt aru, mille eest said. Ilmaasjata ta ei sõimanud, tundub mulle. Võib-olla mõnikord küll sõimas selleks, et sind vihaseks ajada, ja kui sa siis vihaga rolli edasi tegid, võib-olla saavutasidki selle, mida Ird oli sinult oodanud. Vahest ta selliseid nippe kasutas ka, täpselt ei tea.

Stuudiotunde ta meile ei andnud, aga õpetuseks oli kas või juba see, kui tema lavastustes kaasa tegid. Tihti istusime proovisaalis isegi siis, kui ise lavastuses ei mänginud, ega Ird vastu ei olnud, ning vaatasime, mismoodi tööd tehakse. Stuudio ajal Ird lausa käskis käia etendusi vaatamas, Vanemuise väikese maja vasakpoolse rõdulooži trepid olid istuvaid ja seisvaid stuudiolasi pidevalt täis. Irdile see meeldis, et me käisime.

Ird oli muidugi kommunist. Kuid see, mis ta teatri heaks tegi, kaalub minu arvates halva üles. Kui sa ikka olid Irdi laps, siis ta sind hoidis ja kaitses. Mul on Irdist küll ainult head mälestused.

 

Kui vaadata tagasi pikale lavateele, milliseid rolle ja lavastajaid olulisemaks peate?

Eks neid ole palju. Esmalt lastetükid, mida sai palju mängitud ja mis oli hea kool. Lastetükke lavastatakse tihti nii, et seal on palju publikuga suhtlemist. Lastega suheldes pead olema natuke ausam kui täiskasvanutega. Täiskasvanud annavad rohkem andeks. Aga kui lapsed aru saavad, et lollitad, siis nad lihtsalt ei kuula sind enam.

Muusikalid ja ooperid on olnud uus väljakutse, nendes olen saanud ennast panna proovile teises žanris. Ning siis muidugi Toominga ja Hermaküla lavastused. Samuti on Mikiveri lavastused olnud täiesti omaette elamus. Kui tegime “12 vihast meest”, oskas ta tekitada sellise tunde, et Mikiver ei ole midagi teinud, näitleja on kõik ise välja mõelnud. Ta oskas väga peenelt näitlejat juhtida, oli väga delikaatne lavastaja.

Lõpuks tuleb välja, et kõik rollid on olnud tähtsad.

 

Kas praegu tehtav teater on oma olemuselt oluliselt teistsugune kui teie nooruses tehtu?

Minu arust ei ole, oma olemuselt on teater ikka enam-vähem samasugune. Võib-olla pisut lihtsamaks ja loomulikumaks on läinud ütlemise viis. Ja näitejuhi tööd tehakse tänapäeval vähem: lavastaja paneb asja paika, esitab oma nägemuse, kuid näitleja peab ise selle sees hakkama saama. Irdi ja ka Kerge ajal tehti proovis rohkem sõnaga tööd. Aga muidu käib töö ikka samaviisi.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming