Vananev näitleja, tantsiv lihatükk, kolmest lavastajast rääkimata

„Sümfoonia kolmele dirigendile. Laval üks viiul”, Aleksander Eelmaa, Martin Sookael, Jaanika Juhanson, Renate Valme. Kanuti gildi saalis 1. – 3. X.        1. Teater on mu jaoks müsteerium! Ma mõtlen just seda, mis täna teatris toimub, ta ärevamal äärealal, ja mõtlen positiivsel moel. Teater on ikkagi olnud ju teatav psühhologiseeritud oraatorivõimete katsetamise väli, mis väljendab autori (või kui kultuuriruum parajasti teda ei tunnista/tunnusta, siis ühiskondliselt kellegi/ millegi tähtsama) suurt plaani, moraalset, filosoofilist vms sõnumit, sotsiaalset vastutust jne. Jumal ei peitu siin üksnes masinas! Eks olnud selline ka teater, millega kasvasin. Isegi teismelisena nähtud Undi tükke tajusin ma esmalt ikka keelelis-kirjanduslike aktidena, mängudena. Kunagi keskkooli ajal uurisin pikemalt ja põhjalikumalt Andy Warholi ja kogu ta Factory  ümber toimunut. Selle tühjuse ja tühisuse, surma kohal naeru kõkutades kõlkumise võlu paelus mind. Vaatasin videolt katkeid tolle kambaga seotud teatraalide (-transvestiitide, tõtt-öelda ei olnud päris täpselt võimalik eristada, kes neist oli kunstnik, kes lihtsalt rõõmsameelne perverdike) poolimproviseeritud, poolpornograafilistest jantidest, mida nad teatri pähe korraldasid. Teater ronis sääl sõna otseses mõttes publikule sülle. Ja see tundus  mulle ühtaegu põnev, võluv ja valus idee, ja samas midagi, mida ma ise kunagi kogeda poleks tahtnud. Sülleronimisteater on mulle väga keeruline, kuigi, ma pean tunnistama, et näiteks Kristian Smedsi lavastustes olen ma põnevuse ja vastikusega neid hetki ikkagi nautinud ... Tema muidugi pole üldse kõige hirmsam sülleronija, aga õieti olen ikkagi alati pidanud lugu teatraliseeritud ruumist, sellest müstilisest, mängulisest  publiku ja lavaruumi eraldatusest.   

2.

Jah, on ka hoopis kolmandat moodi, kontseptuaalset ja performatiivset teatrit, justkui  süüvinud enesevaatlust – uut aususetaotlust, uute vahenditega, nii nagu postmodernsetele boheemlasbakhanaalidele järgnevas pohmeluses ainuvõimalik tundub. Käisin hiljuti Teatrilaborist välja / ta asemele kasvanud Cabaret Rhizome’is ühe säälse vedaja Johannes Veskiga kohtumas. Ta rääkis mulle väga lihtsaist, elementaarseist asjust. Nagu veeklaas, jah, võtame veeklaasi. Et oma näitlejateekonna alguses pead sa näiteks laval klaasi vett ära  jooma, nii et vaatajad saaks aru, miks sa seda teed, nõnda, et see neid kõnetaks. See on muidugi loomulik asjade käik, ent iga päev me sellele ei mõtle. Toda nad sääl Cabaret’s mõneti ka proovivat – kuidas rääkida lugusid ilma paljude sõnadeta, kuidas rääkida liialt rääkimata. Sookaela-Juhansoni-Valme etendus nõnda just algabki. Laval on Aleksander Eelmaa, näitleja kaugel algajaist, ent eesmärk on sama: teha väikseid, lihtsaid, sõnatuid asju nõnda, et  me vaatama jääme, nõnda, et otsime muukrauda sesse veidi hermeetilisse maailma. Seda vaadates mõtlesin veeklaasile (taskus oli mul tegelikult pudel vett, aga ma ei tihanud rüübata, sest nõnda, nagu ma pelgan veidi teatri publikusse pugemist, pelgan ma kaine pääga ka publiku lavale pugemist, isegi köhatada on kõhe) ja mus tekkis miski vaistlik tunne või aimdus – millest ma muide ei tea, kas näitleja ja lavastajad muga seda ikka jagavad – tost teatraalsest sümfonietist sai „väike allegooria teatritegemisest”.     

3.

Devising/devised theatre, „kambateater”, kollektiivne looming. Öeldakse muidugi, et mitu  kokka rikkuvat supi. Ja draamakirjanik kui salajumal jääb siin õigupoolest ju üldse kõrvale. Samas: inimkonna sotsiaalsed süsteemid, ka süvakultuuri omad, on kasvanud loodusest, inimene on sotsiaalne loomake, kes vajab karja, gruppi, rühmaidentiteeti. Nii et ühislooming, koos tegemine, on talle loomu poolest oluline ja omane, iseasi, kas selle sees käib ka võimuvõitlus, egode mäng. Ja muidugi käib. 

4.

Kavalehel rõhutatakse Aleksander Eelmaa ning noorte lavastajate põlvkondlikku vastandust, öeldakse, et noorte „baltoskandaalsusele ja moodsale Zeitgeist’ile” vastandub Eelmaa beckettlikkus. Selles on annus tõttki:  Eelmaa mõjus esimesel hetkel, üksi oma absurdsevõitu, või vähemasti meile esialgu mõistetamatu eesmärgiga tegevuses, üksjagu beckettlikult, ta tegelaskujugi – veidi väsinud ülikonnas, sokkideta ja kaabuga mees üksi, hääletult askeldamas kummalises ruumis, kus vaid tool, müstiline kapp, laes rippumas miski lihakäntsakataoline objekt – mõjus nagu stereotüüpne kujutelm Becketti tegelasest. Mis põhiline: Eelmaa täitis selle ruumi ära, täitnuks ükskõik millise! Eelmaaga on see häda, et ta võib teha laval tõesti ükstaskõik mida, ta olemus, olek, sisemine konstitutsioon kindlustab tähelepanu ja põnevuse, ja selles peitub muidugi oht. Ma pelgasin, et äkki on lavastajad tos suuresti improvisatsioonidest, katsetustest kootud (ja siis organiseeritud) tükis mänginud liialt kandvale elemendile, talale – Eelmaale – ma polnud algusest saati sugugi kindel, ka too sõnulseletamatu,  „sõnum”, „miski” saab ka (lisaks mehele) kohal olema. Üks on kindel: Eelmaa asemele siia tükki on mul raske kedagi teist kujutleda, ta roll – kuigi ma ei oska sellele päris täpset nime anda: võibolla veidi üksildase, vananeva, eneses kahtleva näitleja osa? – oli välja peetud ja välja kantud. Kuigi mul on olnud „vana kooli” (nii ütleb kavaleht, mitte mina) näitlejatega ka veidi valusaid kogemusi, millest ma täna rääkida ei taha, siis  siin nägin hoopis kummalist kummituslikku sisemist valgust. Kätketuna tosse tumedasse osatäitmisse.     

5.

Kui püssist, vabandust, kapist astusid lavale  uued osalised, „noored lavastajad”, hakkas hetkeks tõesti teatrilise olmekomöödia tunne tekkima. Kolm lavastajat kamandavad näitlejat, haaravad õhust näiliselt absurdseid, seondumatuid ideid, muudavad kannapealt oma nõudeid, alandavad näitleja tegema nõmedusi … Korraks oli mul tunne, et lavastajatele oli piltisööstmine, -sattumine kerge ehmatus. Et erinevalt Eelmaast, kes lihtsalt OLI näitleja, hakkasid nemad lavastajaid MÄNGIMA . Muidugi,  säärane vastandus tolles groteskses ja koomikataotlusega pildis polegi ehk kohatu, ent natuke see kriipas, et nad polnud kohe algusest peale sama valusalt usutavad, kohal nagu Eelmaa. Aga, eks neil ole see valu veel vaja oma turjal läbi elada, noorus pole kunstis alati vooruseks, ning „loo” edenedes sulandusid nad rolli ja tausta ja said tost esimese hetke ehmatusest üle.  Selle stseeni ajal märkasin, et inimesed me ümber naersid. Turtsusin alul kaasa, sest eks ole ju naer relv piinlikkuse vastu, mida tekitab teise inimese alanduse vaatamine – meenub Burroughsi ja Kerouaci raamat „And The Hippos Were Boiled In Their Tanks”, kus baaritäis inimesi naerab, kui purjutavad politseinikud lõbustavad end süütu joodiku piinamise ja peksmisega –, aga juba noist esimesist näitlejakiusamise hetkist hakkasin nukramaks  jääma, kuni olin täiesti lohutamatu. Siis kostis ikka veel väikseid naerupahvakuid. Kui ma alul kogesin seda kui näitleja traagikat, isegi tuntud kõva tegija traagikat, kes peab hüpiknukuna järgima käske, siis lõppeks muutus see üldistuseks me elukeste pääle. Ma ei mõtle siin, ses tükis, vaid kuskil mu sisimas. Sa võid eluaeg midagi teha, ja hästi teha, aga lõppeks oled sa ikka mittekeegi ja pead kellegi käskude pääle mööda põrandat rulluma, põrandasse imbudes, sellele liibudes, ning näppe kronksutades samal ajal rõõmsameelselt urisema … Isegi ühiskonnakorraldus ei küsi sellest. Kolm lavastajat on sul kukil, ja lõppeks jääb su ainsaks inimsuse säilitamise vahendiks võimalus vastu röögatada, kokku variseda. Suurim lavastaja on surm, kirjutaks ma siin, kui see nii lamedalt ei kõlaks.       

6.

Kui näitleja kokku variseb, lasevad lavastajad laest langeda lihakäntsakal, kes … vabandust, MIS nende käskude pääle ilusti hüplema hakkab. See, mis järgneb, on etenduse üks häirivam, mõjusam pilt. 

Esimene konnotatsioon on muidugi lihtne: liha, kahuriliha, kõigele kuuletuv lihakeha, isetu ja loomalik, müüdav ja maine, hingeta ja higine. Rocky-Stallone, kes peksab lihakarnis rippuvaid rümpasid. Näitleja, keda tantsiv lihatükk ju asendama saabus, tõuseb, ja asubki Rocky kombel asja kallale, liha saab obadusi, keerleb nööri otsas. Nagu vastu hambaid iseenda kuvandile! Aga siis muutub see tantsuks, kirglikuks  koreograafiaks! Esimese paralleelina meenub inimese ja masina duett, mida augustis Raekoja platsis nägin: „Transports Exceptionnels”, prantsuse moderntantsija Philippe Priasso tragikoomiline ja tehniliselt jahmatav tantsuduett kopaga. Nüüd siis mees ja liha. Tõsi, Eelmaa tantsutehnikat asendab psühhologiseeritus, vaimne kohalolu, sisemine pinge ja vägi, mis ootamatult väljapoole plahvatab. Eks sellest tulene ka veidi hiljem, veidi  lapsiku koreograafiaga, õrnleplik tantsustseen (siis juba ilma lihata), kuhu kõik lavastajad tasapisi lisanduvad. Nii et see meenutab lõpuks hommikuti Taevase Rahu väljakul „võimlevaid” hiinlasi, toda suurt ühtsustunnet ja ühesolu. Ei tunne ma teatrit seestpoolt nii hästi, et saaksin kinnitada, on’s too allegooria suurele teatritegemisele kui sellisele? Orjatöö ja leppimine, viha ja romantika, kirg ja kurbus. Jajah, aga selles ju teater seisnebki, et me peame  leidma, kust läheb too „mängu piir”. Teate küll, „nagu otsiks vajuvat vett”. Aga teisel pool toda piiri, no siis on juba hilja.   

7. 

Et seda laadi kollektiivse, kollaažliku töö paratamatus on pildilisus, koosnemine „sketšide” jadast, mis asendab siin lineaarset või mitteteaterlineaarset narratiivsust või tekstidominanti, mis laseks meil tõlgendada toimuvat lavalisfilosoofilise esseena, siis tuleb tähelepanu juhtida kõnekatele piltidele, detailidele, mis Ariadne lõngana veavad meid mööda toda tundmatut välja, mööda me otsitavat „lugu” – mida ei pruugi olemaski olla. Nõnda et vägisi meenub Susan Sontagi essee „Tõlgendamise  vastu” ning analüütiline, kriitiline meel kipub asenduma tunnetusega. Tunnetus, see on vaid sammuke tundeist, ent mida on meil nendega tänases kultuurikriitikas pääle hakata? Püss, vabandust, kapp tuleb uuesti mängu. Eelmaa võtab Ariadne lõnga, täpsemini pika nööri, ja seob ümber kapi, nii et ta saab selle piraka puitkonstruktsiooni endale selga ajada. Siis algab „kapiga kappamine”,  inimvõimete piiride kompamine, ikka ringiratast ümber lava. Näitleja on ju inimene, ta väsib. Lavastajad jälgivad vaikselt, lummatult, ei sekku, vaid korra toetavad näitlejat, kui too raskuse all publikusse kalduma kipub. Nüüd on kõik paigas! Sisyphose müüt, teatritegemise igavene absurd: kellel on seda vaja, kellele on toda enesepiinamist, -hävitamist vaja? Aga publik jälgib lummatult, isegi need, kel on õudne vaadata, kes enam ei taha – nad piiluvad ikka. Kas see ongi teater?

Või siis ootamatu lüüriline jalutuskäik: teatraalses, pea filmilikus (meenuski vana Chaplin, kurb kloun, üksildane, mõistmiseta jäänud hulkur) valgussõõris kõnnib melanhoolilusa muusika saatel vananev näitleja, ööhulgus, tõmbab suitsu (kas polnud see ehk viide hiljutisele eesti teatri miniskandaalile, kus keegi publikust protestis laval suitsetamise vastu? aga ei … ilu ennekõike!)  ja tema pääle langetavad lavastajad vahtplastist lund. Hetke, kaduviku ilu ja lummus. Muidugi, etendus algab (ja usutavasti ju lõppeb) sellega, et näitleja noidsamu helbeid koristab, kokku pühib. Kas pole see mitte teater?

Või siis lõppude lõpuks: kui lihakäntsakas on alistatud, kui talle on antud poeetilist vabadust, kui ta on viidud füüsiliste võimete piirini, siis seotakse talle pähe väike tanu,  pannakse selga seelik (eks Soome sorts Kiviräha „Kalevipojas” ju selgitanud poistele, et siis, kui mehel on seelik seljas, siis saab nalja ja teatrit ikka nabani) ning ta tantsib meile väikse tüdruku moel valsisammu, saateks laste lauldud „How much is that puppy in the window”, Elvise-eelse puritaanliku USA kommertskultuuri sümbol-hitt. Kõik müügiks. Ehk ongi see teater?     

8.

„Kas nüüd kõlbab?” uurib näitleja, kui lavastajad tagasi kappi poevad. Ring saab täis, etendus nagu Uroboros! Kujutan ette kultuurikriitikut, kes kirjutaks siin midagi ilusat,  nagu näiteks „ja nõnda jääbki ambivalentseks, kas tuldi kapist välja või mindi sinna peitu, kas teater varjab oma olemust ja jääb alati saladuseks, saladuslikuks, või tahab ta meie ees seista higisena ja alasti, väikse lapsena, kes kahe suure silmaga avastab maailma ja iseennast”. Aga mina ei ole see kultuurikriitik. Ma teadsin algusest pääle, lihtsalt sisetundest, või oligi see nii ilmselge, läbinähtav kõigile, et etendus lõppeb nii,  nagu ta algaski: üksiku näitlejaga tinglikus, poolikus ruumis. Ehk ei peagi see olema suur saladus või müsteerium, võib-olla on see vaid analüütiline peatuspunkt, küsimine iseenda ja olemise järele. Aga mitte kuidagi koledamal kombel metafüüsiliselt, vaid üsna praktiliselt, nõnda nagu ühes elupunktis tuleb igal kunstnikul endalt küsida. Praktiliselt ja kaalutletult. Olgu ta siis noor lavastaja või vananev näitleja, kama kolm.   

PS Mis puutub etenduse pealkirja, siis ma valinuks sümfoonia asemel mingi kammerlikuma žanri.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming