Vanalinnastuudio miljonimäng

KADI HERKÜL

Paari kuuga Vanalinnastuudio ümber kohunud kired on suurepärane illustratsioon, kuis hiilgusest viletsuseni on vaid üks samm ja kuis meedia lööb oma eilsele lemmiklapsele mõnusa irvega noa selga.

Meenutagem: veel jaanuari lõpus kogus toonane Vanalinnastuudio juht Anne Veesaar kaastunnet ja toetust, sest tema teatril oli parasjagu käimas segane vaidlus Draamateatriga muusikali ?Cabaret? esitamise asjus. Kaks kuud hiljem anti 27. märtsil riigi teatripreemiaid ning taas oli Vanalinnastuudio au sees: ?Cabaret? ja ?Bent? tõid näitlejapreemia Mait Malmstenile, ?Oliver!? tõstis auhinnatute pingile Aivar Tomminga ja Georg Malviuse.

Aprillis oleks õnn justkui päevapealt selja pööranud. Esmalt jõudsid ajalehtede esikülgedele teated, et Georg Malvius väidab teatrilt talle võlgu olevat umbes miljoni. 12. aprillil esitas Anne Veesaar lahkumisavalduse, päev hiljem hindasid ajalehed teatri võimalikud võlad ja kohustused 2 miljonile, kahe nädalaga keris summa end üles ning 28. aprillil tunnistas kultuuriminister Urmas Paet SL-Õhtulehes, et ilmselt on puudu 5 miljonit.

Arvestades, et Vanalinnastuudio 2003. aasta riigitoetus oli 5,7 miljonit, avaldab summa muidugi muljet. Aga selle teadmisega pole suurt midagi peale hakata, niisama nagu on üsna kasutu niigi maas lamava teatri ja tema (eks)juhtide kestev klohmimine. Hoopis asjakohasem tundub küsida: mida Vanalinnastuudio juhtumist kõrva taha panna?

Kõigepealt on muidugi küsimus rahas ning sellega seotud riskides, vastutuses ja kontrollis, ehk ? kelle asi on jälgida, et tegevjuhtkond ei ületaks võimupiire ning teeks võimalikult mõistlikke otsuseid? Selge, et selle valdkonna kureerimine-jälgimine on omaniku ja rahastaja pädevuses, Vanalinnastuudio puhul niisiis on see suuresti riigi ja seda otseselt esindava kultuuriministeeriumi kohustus.

Sestap tundub, et vähemasti üks suuremat sorti kivi tuleks lennutada kultuuriministeeriumi kapsaaeda ? pole suudetud teatri tegevust jälgida ja adekvaatselt hinnata. Igatahes tundub õiglane nii väita, sest veel jaanuaris 2004 ei juhtinud ministeerium selle aasta tegevustoetust jagades kuidagi vähemalt avalikult tähelepanu sellele, et Vanalinnastuudios võiks midagi halvasti olla. Seis tundus rahulik ja stabiilne, eraldatud toetus kasvas umbes 800 000 krooni võrra ehk samas suurusjärgus enamiku Eesti teatritega. Hooletus ees, õnnetus taga ja nagu õppetundide puhul ikka, tuleb omanikul see paraku kinni maksta.

Teine Vanalinnastuudio juhtumi juhtmotiiv on muidugi mõista muusikal. Just suurtest muusikaliprojektidest sai alguse Anne Veesaare tõus teatridirektoriks ? ja suured muusikalid ning nendega seotud ülemäärased riskid ta (väidetavalt) ka kukutasid. Aga ei tahagi rääkida niivõrd Vanalinnastuudio muusikaliäri täpsest toimimisest ega sellest, kuidas jaotusid või võinuksid/ pidanuksid jaotuma rahad ning riskid erafirma Smithbridge Productionsi ning riigiteatri vahel. Keskne küsimus ja õppetund peitub taas mujal. Nimelt tundub, et Vanalinnastuudios juhtunu (aga miks ka mitte Vanemuise möödunud suve ebaedu ?Aidaga? muusikalirindel või vastandnäitena Eesti Nukuteatri hiilgavalt tulusaks osutunud ?Grease?) peaksid sundima tõsiselt arutama: kas ja millistel tingimustel on riiklik toetus muusikalidele üleüldse vajalik ja õigustatud?

Ühest küljest tundub see olevat selgelt majanduslik küsimus ehk kulust, tulust ning riskide hindamisest koosnev võrrand. Nagu Eestigi näited kinnitavad, võib edukas muusikaliprojekt (samasse lahtrisse võib tegelikult liigitada ka kõiksugu suured suvelavastused) teatri kenasti vee peale aidata, kuid ? läbikukkumine maksab samavõrra karmilt kätte.

Aga ennekõike on muusikalide toetamine siiski teatripoliitiline küsimus, millele vastamine eeldab nii ministeeriumi kui ka teatrite selget teineteisemõistmist ühes alusküsimuses: mida riik vastutasuks toetuse eest teatritelt ootab? Kui eesmärk on maksimaalne külastajate arv või omatulu, on suurprojektid absoluutselt omal kohal. Kui esikohale tõsta midagi muud, olgu kunst, teatripildi mitmekesisus või teatri kättesaadavus, muutuvad vastused keerulisemaks, ehkki miski ei välista, et teatud juhtudel saavutatakse needki eesmärgid just suurprojektide abil. Paraku on just see põhiküsimus Eesti teatripoliitikas praegu vastamata ning nõnda on nii riigi raha jagajad kui teatrijuhid pandud olukorda, kus igaüks käitub küll oma parema äratundmise järgi, aga tervik kukub välja kuidagi sihitu. Või mida arvata, kui Vanalinnastuudio saab muusikalitootmise eest vastu päid ja jalgu, aga Vanemuine parasjagu end just samale teeotsale seab (nüüd siis ?Jesus Christ Super Star?)…

Aga lõppeks on elu nagunii kabaree ja teatrielu eriti ning Eesti teater pole miski erand. Musta masenduse vältimiseks võib näiteks mõelda sellele, et Broadway muusikalidest jääb 76% kahjumisse (sõnalavastustel läheb veel kehvemini). Seal pole ometi põhjust arvata, et produtsendid oleksid lauslollid või rahastajad mõttetult riskialtid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht