Vanadekodu mägede vahel

Ott Karulin

  Minu esimene kokkupuude Jón Atli Jónassoni tekstidega oli paar aastat tagasi Tampere teatrifestivalil, kus mängiti tema “Murdlainetust”. Visuaalselt ühele kujundile (pidevalt kõikuv kajut) ehitatud lavastus jättis oma sujuvalt areneva jutustamise ja näitlejate liialdusteta loodud rollidega sügava mulje. Näidendit hiljem üle lugedes (küll väga halvas ingliskeelses tõlkes) ei leidnud ma päriselt seda sama vaimustust enam üles, kuid ootasin sellegipoolest Jónassoni teise teksti “Saja-aastase maja” lavastust “Talveöö unenäol” kui kohtumist juba vana tuttavaga ega pidanud pettuma. Kuigi “Saja-aastane maja” polnud dramaturgiliselt enam nii paeluv (“Murdlainetus” mõjus just oma lihtsuse ja pretensioonitusega, “Saja-aastase maja” lugusid oli raskem jälgida ja need mõjusid kunstlikumana), on  Jónassoni dialoog oma tabava lihtsuse ja karge huumoriga siiski selline, mida tahaks lähiaastatel ka Eesti teatrilavalt kuulda.

Ka mõlemad lavastused olid üsna sarnased (minu jaoks ühendas neid lisaks üks näitleja, kes tegi mõlemas kaasa): lavastus ja kujundus olid allutatud tekstile, luues sellele vaid vajaliku fooni, ning põhirõhk oli näitlejate loodud karakteritel. Kuna olen näinud vaid kaht islandi teatri lavastust, ei julgeks kaugeleulatuvaid järeldusi teha, aga nähtud lavastuste mängulaad oli sarnane: põhijoontes suuri žeste vältiv, kuid ajuti liialdatud emotsionaalsusesse hüppav ning alati väga füüsiline, hõlmates terve keha, ning pidevalt kohal olev – ka stseenist väljas olles. Ega selles midagi uut ei olegi, aga mängulaad ja Jónassoni tekstid kokku on tekitanud minus küll tahtmise islandi teatriga rohkem sina peale saada.

Kui rääkida Tallinnas nähtud etendusest, siis hajus tekstikesksuse tõttu tähelepanu vahepeal ära, seda enam, et tõlge polnud just kõige sujuvam (sama mure oli ka Tamperes, nii et ehk on asi improviseerivates näitlejates, millele viitab ka pikem kestus, kui algselt plaanitud – kah täpselt nagu Tamperes), aga Hobuveski “töötas” mägede vahel asuva vanadekoduna küll.