Vanade paganate horisontaalsed religioonivembud

„Vanapagana“ lavastus oma kõikide komponentidega on huvitav, või oleks täpsem öelda, seda oli huvitav vaadata, kaasa mõelda, huvitav mõttes sellega vaielda.

RAIT AVESTIK

R.A.A.A.Mi „Vanapagan“, autor Mihhail Baškirov (A. H. Tammsaare romaani „Põrgupõhja uus Vanapagan“ põhjal), lavastaja Sergei Potapov, kunstnik Ervin Õunapuu, muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres, valguskunstnik Priidu Adlas. Mängivad Ivo Uukkivi, Martin Kõiv, Sulev Teppart, Liisa Pulk ja Elina Reinold. Esietendus 13. VIII Kernu mõisa küünis.

Ivo Uukkivi mängitav Vanapagan-Jürka näeb igati kuradi moodi välja.

Ivo Uukkivi mängitav Vanapagan-Jürka näeb igati kuradi moodi välja.

Mats Õun

Tammsaare viimane romaan „Põrgupõhja uus Vanapagan“ on olnud oma universaaleksistentsiaalsusega meie teatrilavadel küllalt sagedasti lavastatud materjal, ning seda sõltumata riigi- ja muust korrast. Kui teost hakati kohe pärast ilmumist dramatiseerima, jõudis selles töös kaasa lüüa ka A. H. Tammsaare ise, ning seega läbivad Andres Särevi 76 aastat tagasi tehtud dramatiseeringut algteose autori mõtisklused igiinimlikust tõe- ja õndsuseotsingust. Nõukogude võimu saabumisel suunati teravik olustikulis-realistlikult kohe klassivõitlusele ehk kurnaja ja kurnatava vahekorrale ning iseenesest mõistetavalt muutus ka lõpp, kus kurnaja Ants sai teenitud karistuse. Algne A. H. Tammsaare heaks kiidetud dramatiseering lõpeb aga Jürka surnukeha juures seisva kirikuõpetaja sõnadega, mis ühtlasi lasi kõlada tammsaarelikul mõttel: üks usub, et on vanapagan, aga elab nagu inimene, teine usub, et on inimene, aga elab nagu vanapagan.

Nii nagu see mõte pakub erisuguseid sisulisi ja vormilisi interpreteerimisvõimalusi, nii on tegelikult kogu romaani tegevustik väga aldis tõlgendustele. Sest nagu see tammsaarelik mõte, on ka kogu romaan pöördes, ning teatud mõttes ka nüüdne „Vanapagana“ lavastus. Folkloori, religiooni, teoloogia, (religioonivaba) usu, sotsiaalse sidususe, vägivalla, surma, seksi, iibe jne oskuslik ekspluateerimine annab kamaluga võimalusi laiapõhjalise lavastuse tekkeks, mida esitades ja vaadates saab end nii vertikaalselt kui ka horisontaalselt välja ja sisse elada.

Selles mõttes on rahvusvaheline „Vanapagan“ igati kasulik ja vajalikki ettevõtmine, sest kuna jakuutide dramatiseering ja lavastus on silma- ja kõrvatorkavalt nüüdisajastatud, mõjub selline radikaalsem töötlus ka kogu „Põrgupõhja uue Vanapagana“ lavalisele kulgemisele õhutavalt ja värskendavalt. Ent on nüanss, mida hoogsal tõlgendamisel (kui ikka tahetakse oma tõlgendust siduda Tammsaarega) tuleks kriitilisemalt jälgida. Kui dialoogis ja mõttes (mitte idees) on algteose autorist kaugenetud liigagi tuntavalt, siis kas üldse on rentaabel hakata mingi tüvitekstiga jändama? Ehk luua originaal (nii palju, kui see on tänapäeval võimalik) ja nii vabaneda segavast faktorist, et millelgi (keelel, mõttekäigul) on mõtet ja mõte ainult siis, kui seal säilib algteosele omane, kui säilib see, mille pärast üleüldse hakati teost tõlgendama. Olen kaugel n-ö kirjanikuusust, teatris on tähtsam ikkagi lavastaja, kuid teatud juhtudel – ja see see nüüd on – tuleb kasuks, kui last koos pesuveega välja ei visata.

Ei saa salata, et jakuudist dramaturgi Baškirovi ja lavastaja Potapovi (viimane pealegi šamaani järeltulija) kohtumine A. H. Tammsaare (religiooni)filosoofilise hingepõhja vaatamisega tekitas tugeva ootuse. Kogu see kirev seltskond Tammsaaret tõlgendamas lubas möödapääsmatult üllatumist ja nii see üldjoontes ka läks.

Nagu teame, olid Tammsaare Vanapaganal kehvad ajad: põrgusse enam hingi ei laekunud. Lavastuses kalamehe riietuses Peetrus (kalamees ta ka ju algselt oli) selgitab üsna realistliku kuradi moodi välja nägevale Vanapaganale-Jürkale (Ivo Uukkivi), et hingi ei saadeta enam sellepärast, et pole selge, kas inimene üldse võib õndsaks saada. Kui ei saa, siis mis teda sinna põrgusse saata. Selguse saamiseks peab Vanapagan ise maale minema ja üritama õndsaks saada. Kui saab õndsaks, saab jälle hingi. Koos oma naise Lisetega (Elina Reinold) siseneb Jürka mõnevõrra asotsiaalse hipsterina XXI sajandisse ja tõenäoliselt Eestisse.

Maakeskkond ja talukultuur on asendatud linnaga, mida tähistavad kõige tugevamalt bordell ja kirik ning nendesse institutsioonidesse kuuluvad tegelased. Kui bordelli ja kirikut ollakse tavahoiakuis harjutud käsitlema üksteise vastanditena, siis „Vanapaganas“ tundub bordell kiriku kõrval isegi süütu kohakesena. Linn on lavastuses üldse oluline tegelane, sest kui ühelt poolt vaadeldakse inimese (nii religioosse kui ka mittereligioosse) usu moondumist-tekkimist-hävimist, siis teisalt tajume linna ka enesemüümise ja -hävitamise metafoorina. Siinpuhul ka üks kontekstisisene turismi ja teatriruumi atmosfääri puudutav kõhklus: kuigi tänu suvelavastustele on Eesti kultuuriloolise kaardi laienemise kogemus igati avardav ja kasulikki, oleksid siinse lavastuse puhul mõne linnas asuva tehasehoone seinad kõnelenud oluliselt rohkem kui vanas mõisaküünis.

Niisiis on Jürka katsumus inimeseks saada viidud selle tegevuse kontekstis mitte just soodsasse taustsüsteemi, kuid just sel põhjusel joonistub eriti kontrastselt välja inimeseks saamise ja jäämise keerulisus tänapäeva maapealses põrgus. Kaval-Ants (Martin Kõiv) markeerib seda metafoori eriti ilmekalt: tal on käsi sees bordellimajanduses, narkokaubanduses ja ilmselt mujalgi. Kohati lausa karikatuurse kurjamist veiderdaja Kaval-Antsu „abiga“ saab Jürka endale bordellist oma ala meistri Juula (Liisa Pulk), keda Ants kutsub venepäraselt Julkaks ning kellest saab Jürkale suur armastus ja kahe poja ema. Nii nagu Jürka matab Juula, tuleb seda teha ka narkosõltlastest poegadega. Lavastuse suurimaks pahalaseks on kujunenud aga kirikuõpetaja (Sulev Teppart), kelle lõa otsas, õigemini narkotsi otsas istub ka Ants ning kelle jumalakartlikku „nahkmikrofoni“ oli varem varmalt „poleerinud“ Juula. Kirikuõpetaja üdini silmakirjalik ja moraalselt roiskunud olek on viidud niikaugele, et see ühekülgsus (kuigi Teppart esineb selles rollis meisterlikult) hakkab elama justkui oma elu.

Sellises seltskonnas üritab „abistajatele“ algselt sektandina (publikule ka pagulasena) paistev Jürka õndsaks saada. Ka siin võime kogeda pööratust, sest dogmaatilisi vaateid on märgata just „abistajate“ leeris, ja seda mitte ainult usuõpetuse kontekstis. Mida ikkagi Jürka tahab, kui ta tahab õndsaks saada, leida lunastust? Nagu juba skeptikul Tammsaarel oli romaanis lunastuse mõiste tähendusest tühi – jumal on saatnud vanapagana maa peale lunastust otsima, aga jumala sõna ja moraaliseaduse järgi käimine osutub võimatuks –, on trööstitus ja sekulariseeritud lavastuseski Jürka õndsaks saamise tähendus kuidagi hajuv.

Mida tahes see õndsaks saamine ka ei tähenda, elab Jürka ainult selle ühe idee nimel ning ühele ideele elatud elu tekitab paratamatult kommunikatsiooniprobleeme. Õndsaks saamine on Tammsaarele aga kultuuriline, mitte kiriklik ega teoloogiline seisund või situatsioon, ning Uukkivi Jürka ponnistused inimesena läbi lüüa olid märksa kirglikumad kui soov kunagi naasta kahtlaste tehingute juurde põrgusse saadetud hingedega.

Lavastus oma kõikide komponentidega on huvitav, või oleks täpsem öelda: seda oli huvitav vaadata, kaasa mõelda, huvitav mõttes sellega vaielda. Kas see erisugustel põhjustel ka kuidagi korda läheb, on teine küsimus. Igal juhul on tegemist lavastusega, mis nõuab erilaadsete tahkude, märkide, allusioonide ja just teoloogiliste nüansside märkamiseks ja tõlgendamiseks rohkem aega, ruumi ja tarkust, kui mul on parasjagu kasutada. Siiski tuleb viidata ka paarile küsimärgile, mis mõnevõrra on lahjendanud selle filosoofilise ja satiirilise allegooria tuuma.

Tagasi dramatiseeringu juurde. Võib-olla on midagi tõlkes kaduma läinud, võib-olla mängib rolli dramatiseerija-lavastaja keele ja selle tajumise erinevus (või on üleüldse tegemist mingite nihetega sügavamates ja sisulisemates küsimustes), aga mulle tundub, et see, mille pärast A. H. Tammsaare poole pöördutakse, on justkui oskuslikult (või oskamatult?) välja lõigatud, mugandatud, tuunitud. Dialoog (mitte küll kogu mahus) on asendunud mingi D-kategooria väikese-eelarvelise märulikomöödiale omasega. Muidugi võib öelda, et nüüdisajastasime, uuendasime, hoiame publikul peeglit ees, laseme töötada kontrastiprintsiibil, mis toob eriti reljeefselt välja hea ja paha, õige ja vale. Võib ka küsida, kas see filmilike heliefektidega rikastatud koomiksilaadne ja mõnevõrra estraadlik lavastus viis meid ikka XXI sajandisse? Pigem ehk eelmise sajandi 1990. aastatesse, kui kõik oligi kuidagi must-valgem.

Rääkides tõlgendamisest või uuendamisest, ei taha ma selle materjali puhul mööda hiilida ühest 40 aastat tagasi Vanemuise teatris toimunud uuendusest-tõlgendusest, mille meenutamine annab võib-olla paremini aimu sellest, mida eespool mõtlesin lapse koos pesuveega väljaviskamise all. Teatrikriitik Ülo Tonts on Jaan Toominga „Põrgupõhja uuest Vanapaganast“ kirjutanud, et selles lavastuses tuli esile sisearengus küpsuseni jõudnud ande mõtteline ja teostuslik kvintessents. Tammsaare oli äratuntavalt tema ise, aga üllatas samuti. Kirjandusteose lavakeelde tõlkimise metafoor sai eriti konkreetse tähenduse. Tõlge oli täpne ning seejuures paljuski üllatav. „Tooming ei moderniseeri Tammsaaret. Küll aga ehitab ja kujundab ta lavastuse nõnda, et Tammsaare romaani mõttetuum, selle murelik arupidamine inimese olemise ja olemuse ning inimkonna tuleviku üle asetub selgesti tänase maailma taustale.“ Lavastuskomponentide koosmõju oli suunatud sellele, „et vaataja harjumuslikust tasakaalust põhjalikult välja viia, äratada temas inimene-olemise tunne, ning seda mitte lihtsalt niisama, mööduvaks hetkeks, vaid selles keerukas vastuolulisuses, mille äratundmiseni saab viia olemise eri külgede ja mõõtkavade samaaegne tajumine“ (Sirp ja Vasar, 9. IV 1976).

Sügavalt ja tänapäevaselt kõlavad Ülo Tontsu laused. Võib-olla on naeruväärne vehkida siin 40 aasta taguste arvamustega, aga paremini ei oska ma paraku sõnastada, miks kõnealust teost on ikka ja jälle vaja teatris avada. Jätkem ka võimalus, et nüüdses „Vanapaganas“ last ikkagi pesuveega välja ei visatud, kuid asja tuum võis minna kaotsi näiteks täiesti arusaamatutel põhjustel röökivate näitlejate tõttu. Kas tõesti nägime tükikest jakuudi teatrit või on küsimus lihtsalt ikkagi võõra kõne tunnetuslikkuses. Sellest hoolimata oli kogu trupp meeldivalt kohal ja jõuline ning pakkus heas mõttes näitlejatöösse puutuvaid üllatusigi. Uukkivi Jürka vajaks muidugi märksa põhjalikumat käsitlust, kusjuures ei saa teda ju vaadelda ilma teiste tegelasteta.

Ei saa salata, et A. H. Tammsaare idee võis hägustuda ka kreeni tõttu, millesse lavastus varjamatult on vajunud. Lavastuse kunstnik (ja ehk isegi hall kardinal) Ervin Õunapuu on varasemast tuntud oma seisukohavõttudega religiooniteemadel, konkreetsemalt kiriku (sõltumata religioonist) ja seal tegutsejate kohta, ning ka siin pekstakse üsna ühte väravasse. Võitlemise vältimiseks tuleb tõdeda (kui ma olen nüüd õigesti aru saanud), et uskumises jagame samu tõekspidamisi: elada tuleb nii, et hiljem, kui siinne elu otsa saab, mingeid jamasid ei tuleks. Ja nagu teame, et ole selles usundis tegemist mitte usu, vaid tarkusega.

Hävitav hoiak narkonduse, lolluse, kurjuse ja silmakirjalikkuse vastu, eriti veel, kui platvormiks on kirik, on igati tervitatud. Pisut lapsik on aga ühe puuga lajatada üleüldse religioonile ning vajutada lavastusele ärapanemisepitser, mis proportsioonis tervikuga mõjus lausa ülepunnitatuna. Kõlab triviaalselt, aga religioosne uskumine (õigemini sellega kaasnev) on paiguti tõesti jube, kohati aga täiesti möödapääsmatult vajalik, ning kogu selle teemaga võitlemine paistab sama mõttekas kui asuda talve tulekul võitlusse miinuskraadidega. Siis lihtsalt on külmem ja kogu lugu.

Lavastuses jääb Jürka pendeldama horisontaalselt põrgu ja paradiisi vahel. Kõik lähedased on surnud, maapealne põrgu oma täies ilus. Kui nüüd A. H. Tammsaarele toetuda, siis õndsus ja paradiis on ennekõike inimeses endas. Iseendasse süvenemiseks ja enese lunastamiseks (mida see ka ei tähenda) on eestlasele, vanale paganale, kes ristiusku omaks ei võtnud, möödapääsmatu kinnitada oma vaimne ankur oma käega loodud kodukohta, kus ollakse peremees. See oleks nüüd Jürkal edasine tegevus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar