Vana hea ja selle uus kiiskav kuub

„Suveöö unenäoga“ on tabatud hästi publiku soove: mõnus on nii neil, kes tahavad põhiliselt vaid naerda, kui ka neil, kes soovivad kuulda seda teatrilavade tummist teksti.

ELE PAJULA

Tallinna Linnateatri „Suveöö unenägu“, autor William Shakespeare, tõlkija Georg Meri, lavastaja Jaanus Rohumaa, dramaturg Paavo Piik, kunstnikud Mae Kivilo, Raul Kalvo ja Kadarik Tüür Arhitektid, helilooja Sten Šeripov, muusikaline kujundaja Veiko Tubin, valguskujundaja Emil Kallas, videokujundaja Lauri Urb. Mängivad Maiken Schmidt, Kaspar Velberg, Hele Kõrve, Liis Lass, Mikk Jürjens, Kristjan Üksküla, Margus Tabor, Henrik Kalmet, Indrek Ojari, Andero Ermel, Kalju Orro, Märt Pius, Argo Aadli, Andres Raag, Elisabet Reinsalu jt. Esietendus 11. VI Lavaaugus.

Teiste eredate tüüpide seast (fotol paremal Henrik Kalmet Peter Quince’ina) kerkib esile väga sobivalt Nick Bottomi rolli valitud Indrek Ojari.

Teiste eredate tüüpide seast (fotol paremal Henrik Kalmet Peter Quince’ina) kerkib esile väga sobivalt Nick Bottomi rolli valitud Indrek Ojari.

Siim Vahur

Ilmselt on küll üleliigne alustada juttu „Suveöö unenäost“ ning konstateerida fakti, et ajastus on seekord huvitavalt oivaline: huvitav sellepoolest, et jällegi on mitmel teatril korraga õnnestunud sattuda ühele ja samale tekstile, oivaline aga sellepärast, et suvelavastuseks on see ju ilmselgelt sobiv valik. Ent midagi pole teha, see konstateering on paratamatu, nii nagu Eesti suveööd on maagiliselt ja hüsteeriliselt valged ning nii nagu Shakespeare’i armastatud komöödia klapib kenasti eestlaste jaanilaupäeva tähendusvälja.

Tallinna Linnateatris lavalaudadele (ja Lavaaugu värske katuse alla) jõudnud „Suveöö unenägu“ väärib vaatamist juba kas või saali enda pärast. Meediaväljaanded on lahkelt vahendanud huvitatud lugejale infot nii katuse ehitamise kui ka lavakujunduse arhitektuursete ja muude kujunduslike elementide kohta. Võin puhta südametunnistusega öelda, et eelkajastuse tekitatud kerge elevus oli täiesti omal kohal ning kunstnikud on oma tööga tähelepanu igati ära teeninud.

Kujundust võib nimetada minimalistlikuks, aga kindlasti mitte napiks – kastide ja nööride süsteem võimaldaks rohkemgi kasutusviise, kui leiab lavastuses rakendust. Kõike laval leiduvat küll tarvitatakse, ent mitte täiel määral, silm igatseks nii mõnegi leidliku elemendi taaskasutust mõnel üllataval viisil mõnes järgmises stseenis. Üldmulje on siiski mitmekesine ja -tasandiline. Vahepeal muutuvad nööridest punutud, veidi meduuse meenutavad hiigellilled taustaks, siis on nad liikumise keskmeks ning aeg-ajalt saavad näitlejaid neid rolli emotsionaalsematel hetkedel tõugata või sikutada. Nende makrameepunutiste abil muutub lava selleks maagiliseks suveöiseks metsaks, mis tegevuseks vajalik.

Lava on, niisiis, võimsalt kujundatud ning avaneb selleks vägevaks armastuse keerdkäikude ja tapluste tallermaaks, mis klapib hästi Shakespeare’i loodud sündmustikuga. Lava on suur, kõvasti suurem, kui Tallinna Linnateatri trupp ja vaatajad on harjunud. Lavaauk on olnud küll juba tükk aega suviti kasutuses, ent alati nii põgusalt, et näitlejatele pole suurel laval esinemine saanud veel päris igapäevaseks ja harjumuspäraseks. Nõnda võttis esietendusel lava liikumise ja häälega täitmine nii mõnegi veidi võhmale, aga ilmselt timmitakse see etenduste käigus sujuvamaks. Lavakujundus (ja seda kasutav lavastaja) on nõudlik(ud), vaja on hüpata ja turnida, jõuda kepsakalt ühest punktist teise. Eriti on see hoogsus nauditav publikus lapselikku elevust ja rõõmu tekitava ehitustööliste näitetrupi puhul, kus teiste eredate tüüpide seast kerkib esile väga sobivalt Bottomi rolli valitud Indrek Ojari. Tegelikult ei jää tempo mõttes teisedki maha, lihtsalt Ojarilt tuleb sellele hoole lisaks veel nõnda mõnus rollisooritus, et see jääb meelde.

Kui aga kunstnike töö ja mõned toredad lisadetailid (näiteks videokõned või Theseuse suhte tormiline kulg) välja arvata, võib Jaanus Rohumaa lavastust pidada pigem siiski klassikaliseks. Ei üritata lammutada näidendi struktuuri, rolle uudselt ümber jaotada, inimeste ootusi pea peale pöörata. Midagi pöörast ei sünni. Rohumaa lavastus on ikkagi Georg Meri tõlkes kõrvale harjumuspäraseks kuuldud „Suveöö unenägu“, uuemas visuaalses kuues vana hea lugu.

Olgugi et kavalehel ja ilmunud intervjuudes Rohumaaga selgitatakse Shakespeare’i loodud maailma ja meie tänapäeva paralleele, ei sunni laval pakutav vaatajat eriti nägema lavamaailmas iseennast ja praegust aega, vähemasti mitte tavapärasest suuremal määral. Ilmselt tõukasidki need paralleelid Rohumaad „Suveöö unenägu“ lavastama, aga veidi jääb kripeldama tunne, et selle maailmade kaine võrdluse tagajärjel kaotab Shakespeare’i tekst osa maagilisusest. Astumata jääb see viimane sammuke maailma, kus elutsevad haldjad ja kõik on võimalik.

Tundub, et lavastusega on tabatud hästi publiku soove: mõnus on nii neil, kes tahavad põhiliselt vaid naerda, kui ka neil, kes soovivad kuulda seda teatrilavade tummist teksti.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar