Valgus eetris

Kirjapandud sõna ei eksita miski, isegi mitte helikujundus, milleks on aeg-ajalt õhku paiskuv raadiomüra, inimliku kommunikatsioonivõimetuse tühjus.

PEETER PIIRI

Joel ja Maria“, autor Jaan Tooming, lavastajad Jaan Tooming ja Jüri Kaldmaa. Mängivad Birgit Kööbi, Carolina Kiisk, Markus Huul ja Rein Annuk. Esietendus 23. XI 2015 Tartus Oskar Lutsu nimelise linnaraamatukogu saalis.

Johannest kehastav Rein Annuk teeb suurepärase rolli.

Johannest kehastav Rein Annuk teeb suurepärase rolli.

Jüri Kaldmaa

Toominga ja Kaldmaa uuslavastus on minimalistlik. Lavalist liikumist peaaegu pole: näitlejad tulevad lavale, võtavad oma „asendi“ sisse ja püsivad selles etenduse lõpuni. Tegelasi on kolm. Nad moodustavad lavaruumis küllaltki liikumatu skulptuuride grupi, mille taustaks on valge kivisein. Lakoonilist horisonti värvib ja ilmestab valgus. Valgus langeb inimestele ja asjadele. See kitsas osa elektromagnetilise kiirguse spektrist, mida suudab tajuda inimsilm, on kindlasti üks etenduse tegelasi. Valgus muutub kogu aeg ja maailm ühes temaga. Lülituspuldi taga sisestatakse maailma vikerkaarevärve: punane, roheline, sinine ja kollane piinavad vaataja silma saateks näitlejate kuuldavale toodud tekstile.

Selline lavalise ruumi lahendus asetab etenduse keskmesse Autori Teksti. Kirjapandud sõna ei eksita mitte miski, isegi mitte helikujundus, milleks on aeg-ajalt õhku paiskuv raadiomüra, inimliku kommunikatsioonivõimetuse tühjus. Mulle meenub üks Jaan Toominga lavastus, kus hull mees kuulas jumala häält raadiomüra seest. Näitlejad on Sõna kuuldavaletoomise instrumendid, nad annavad teksti tihedalt värvitud aegruumis kesk raadioeetri raginat (jumal?). Kõrvaga kuuldav on komponeeritud kaheselt: esmaselt kuuleme esinäitleja monoloogi, mis tegelikult peaks justkui olema dialoog, teiseselt sekundeerivad talle koorina kõrvalosatäitjad, kes ülejäänud teksti koolilapse kombel ilmekalt ette loevad ja kelle ilmekas ilmetus tühistab igasuguse dialoogi juba eos.

Etenduse alguses näeme kahte inimhinge, poissi-tüdrukut, kes on ühiskonnal kuidagi eriti põhjalikult kahe silma vahele jäänud. Nad on Üleliigsed Inimesed, meie aja „puutumatud“. Minna pole kuhugi, kõht on tühi, on külm, lõputult külm nagu ikka nälgival inimesel meie kliimavöötmes. Üleliigsed Inimesed poevad teineteise kaissu, et jagada ja kokku hoida viimast sooja. Selline ürgne ja loomulik asi. Unistavad, et kui nad kasvavad suureks, saavad meheks-naiseks, siis nad abielluvad. Kuskil teises, hästi ilusas ja täiesti ulmelises maailmas. Ühel päeval ristub nende tee pensionär Johannesega, veel ühe üleliigse inimesega. Ühed on noored ja pole inimeste karjale veel vajalikuks muutunud, teine pole enam vajalik, on äratarvitatud ja utiliseeritud. Johannes jagab noortega peavarju, ninaesist ja teadmisi. Toas on soe, Johannes räägib ilmaasju, ahi köeb, raadio ragiseb, maailm ümberringi muudab lakkamatult värvi.

Lavastusel on muidugi oma esoteerilisemat laadi tähendusväljad, millest uudishimulikum pealtvaataja saab aimu näiteks siis, kui ta loeb Jaan Toominga hiljuti ilmunud artiklikogumikku. Tavalist, suurema ettevalmistuseta teatrikülastajat siiski kohapeal näidendi sügava märgilisuse dekodeerimisega ei tülitata. Etendus kõnetab meid kunstilise audiovisuaalse tervikuna ja teeb seda kommentaarideta. Kes muidugi millest kuidagi aru saada tahab ja ka saab, on tema enda asi. Erakordselt kõva, betoonsilikaltsiitliku tahtmise korral võib leida eelkristlikku teoloogiat, mis on peidetud butafoorse lasteporno taha. Viimane on siiski kasutusel pigem intrigeeriva kunstilise võttena ja kenderlik-eeterlike kõrgusteni ei küüni. Nii et suuremad sekeldused prokuratuuriga, ka sellega kaasnev gänstalik flirt meediaga ja vahvad rongikäigud sõnavabaduse teemal või siis avalik suuteipimine jäävad sedapuhku ära.

Kuigi, jah, etendust vaadates ei jätnud mind kordagi mõte, et n-ö arenenumate ühiskondade erakordselt humanistlike standardite kohaselt kehtib põhimõte, et kui kodutu või niisama luuser võtab enda juurde kasvada kodutud lapsed, on tegu a priori lastevastase vägivallaga. Temaga tegeleb lastekaitse ning näiteks Rootsis võetaks need lapsed viivitamatult ära ja suunataks „inimväärsematesse“ elutingimustesse mõne kodanlasepere soojas viljastavas rüpes. Vaesus on kuritegu ja ühiskond karistab seda lastetusega.

„Joel ja Maria“ on teostatud äärmiselt nappide vahenditega ruumis, mis pole teatritegemiseks mõeldud. Ärgem laskem ennast aga siiski eksitada: kõik lavastajate valikud, mis puudutavad heli, valgust, misanstseeni jne, on tegelikult kunstiliselt põhjendatud. Kõik on korralikult, põhjalikult läbi lavastatud. Peaosalist kehastav Rein Annuk teeb suurepärase rolli, mis annab tunnistust tema kui näitleja hüppelisest arengust. Tegemist ei ole kindlasti säästuteatriga. Lavastajate valikutega ei pea nõustuma – mina näiteks ei nõustu. Mina arvan, et tekstipõhiste raadiokuuldemängude koht on raadios ja kindlasti mitte laval. Aga see on lavastajate valik, mis pole tingitud mitte kokkutõmmatud eelarvest, vaid nende esteetilisest arusaamast teatritegemise kohta üldse. Seega, sugugi mitte juhuvalik.

Liiatigi, Tooming oskab teha ja on ka teinud igasugust teatrit. Teatriuuendus, mille ta 1970. aastatel koos Hermakülaga Eestisse tõi, purustas just kivinenud arusaama tekstipõhisest, narratiivsest, psühholoogilisest teatrist. See, et teatriuuendus hakkab eesti teatrisse alles nüüd, pool sajandit hiljem, kohale jõudma, pole enam Toominga süü või tegematajätmine. Seega võib Tooming lubada endale luksust vahelduseks teha ka klassikalises võtmes tekstipõhist teatrit, kuigi see võib-olla minule või mõnele teisele ei istu. Pealegi on seda tüüpi teatritegemisel omad tulised austajad, milleks neidki halvustada.

Nii et ma väga ei oska soovitada või maha teha. Lõpuks, muide, niikuinii otsustab vaataja. Teatri enda palge ees on mis tahes arvustamine alati värvivaene tegevus, ja selle üle on mul, vaatamata kõigele, hea meel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar