„Valgete ööde“ kestev hurm

Ivan Strelkin kuulub linnaarmastajate kildkonda, tema Peterburi-armastust õhkub igast stseenist.

ELE PAJULA, EVA-LIISA ROHT

Vene teatri „Valged ööd“, autor Fjodor Dostojevski, lavastaja Ivan Strelkin, kunstnik Jekaterina Malinina. Mängivad Alina Karmazina, Aleksandr Žilenko, Vladimir Antipp, Oleg Rogatšov, Ivan Aleksejev, Lidia Golovataja, Anna Markova. Esietendus 15. V Vene teatri suures saalis.

Noore idealistliku Unistaja (Aleksandr Žilenko) kohtumisest Neiuga (Alina Karmazina)  saab tema elu muutev sündmus.

Noore idealistliku Unistaja (Aleksandr Žilenko) kohtumisest Neiuga (Alina Karmazina) saab tema elu muutev sündmus.

Jelena Vilt

Eelmise hooaja kevadel hiilis mitme teatri repertuaari rõõmustavalt palju kirjandusklassikat, eriti vene kirjanduse klassikat, aga veel eriti Dostojevski teoste lavasätteid. Peale lavakooli XXVII lennu „Idioot FMi“ ja Eesti Draamateatri „Vendadele Karamazovite“ tärkas hiliskevadise õiena Vene teatri „Valged ööd“. Just õigel ajal ja õiges kohas. Sõõm värsket õhku juba umbseks hingatud ingliskeelse kultuuriruumi dramaturgilise tekstimassiivi õhustikus. Hoovus, mis on suurem kui ühe teatri repertuaarivalik. Üha enam peale tükkivas pimeduses ja uue hooaja keerises on hea meenutada neid erilisi valgeid öid.

„Valged ööd“ on lihtne ilus lugu. Maagilistel valgetel öödel rändab ringi noor idealistlik Unistaja, kes elab pigem kujutluspiltides ja kelle sõbraks on linn, kus ta ööpimeduses kondab. Kohtumisest Neiuga saab tema elu muutev sündmus ning sellest tulenev enese leidmise protsess ongi meie ees laval. See lugu kipub pärast raamatu sulgemist või teatrist väljumist kaasas käima, külastab unenägusid ja kummitab alateadvuses. Vaatamata lihtsusele või just selle tõttu avaneb lugu kihiti ja sügavuses, mis pakub ainulaadset lugeja- ja vaatajakogemust. Lugu ei raputa maailma, aga jääb saatma. Raamatu kütkestavus on säilinud ka Ivan Strelkini lavastuses, ent omandanud lavakeelde tõlgituna uusi visuaalnaudingut pakkuvaid nüansse.

Meie ette toodud lava elab täiesti oma elu, linn elustub sellel laval. Kõigepealt ärkavad ellu muidu nii staatilised kivist linnaelanikud: skulptuurid, sillakaunistused, veesülitid. Need elemendid muutuvadki tegelasteks. Nad tekitavad oma vahetu emotsionaalse rolli sisseelamisega veidi lastelavastusliku tunde, vürtsitatud mõnusa näputäie eneseirooniaga, mis aga lavastuse tõsidust ei vähenda ega labasta. Vaatemäng on korraga nii kerge ja helge kui ka sügav ja mõtlemapanev. Markantseks näiteks elustunud linnaelementide seas on Ivan Aleksejevi mängitud kuldne keerub, kes hõljub heroiliselt akside vahel võrdväärselt tugeva lavakujunduselemendi ja keskse sisulise tegelasena. Tegevuse käiguga kulgeb kaasa kogu lavakujundus: majad, pingid, kogu see linn. Lava on kindlasti näitlejaile, aga ka vaatajaile dünaamiline partner, ta elab selles loos täiesti oma hillitsematut elu. See jooksev ja sujuv ümberkujundamine annab edasi linnasisesest ühest kohast teise jõudmist. Linn liigub noorte ümber lihtsalt ja vahetult. Jekaterina Malinina lavakujundus teebki loo võimalikuks, mängides koos, moodustades mitmetasapinnalise maailma. Koos videoga loob laval nähtav visuaalse maailma, mis avab ukse sellesse linna endasse, Peterburi hingeellu.

Vaatajaid juhatavad nii lukku sisse kui ka sealt välja temaatiliselt haakuvad ja tänapäeval aset leidvad videoklipid. Kaamera jälitab praeguses Peterburis ringi seiklevaid näitlejaid, kellel on üksteisega väga vähe pistmist. Publik koos kaameraga ajab peategelast vaata et taga, too aga ajab omasoodu taga midagi, millele on raske jälile jõuda. Igatsus je ne sais quoi järele. Nagu lavakujundus ja videokasutus (suur)linna temaatikas, nii tugevdab ka popmuusika kasutamine sidet loo ja vaataja vahel. Teistest kontekstidest tuntud ja armastatud muusika mõjub vahetult ja võib tuua esile mälestusi või luua uusi seoseid. Strelkini tänapäevast lähtuv lähenemine pakub omamoodi nihet aegruumis, mis õigupoolest annabki laval toimuvale äraspidise maagilise õhustiku. Lavastaja kaleidoskoopiline mäng ajaga vabastab loo aja normatiivsusest, järjepidevusest. Ühelt poolt tundub lugu nõnda kauge ja ajatu, teisalt lubab ta vaataja intiimsemalt loole lähemale. Lavastatu ei pea olema vaid tolle Peterburi poisi unenägu, vaid saab olla miks mitte ka sinu ja minu. Loo lõppedes ärkame vaikselt koos reaalsusse. Video ja lava toetavad teineteist: video toob mineviku olevikku, meile lähemale, muutes loo ajatuks. Tänu sellele, et lavailm on Strelkini ajamängu kaudu vabastatud ajalistest piirangutest, on lavale loodud unelm tõelisem, mitmemõõtmelisem, rohkem päris.

Fiktsionaalsustantsu sammud seletab Nobeli kirjandusauhinna laureaat Orhan Pamuk* hea partnerina osavalt lahti. Kirjeldatav kirjandusteose ja lugeja suhe näitab kenasti ka üht võimalikku suhet lavastuse ja vaataja vahel. Küsimus on lugeja oskuses luua kirjandusteosest oma lugemisaktsiooniga uus tegelikkus. Võtmesõna on töötav kujutlusvõime, mille abil lugeja asub teesklema, et romaanitegelikkus ei ole pelgalt fiktsioon, vaid muutub tõelisuseks. Usaldav kirjanik annab lugejale ette fragmendid, pildid, mida lugeja kasutab teose maailma ülesehitamiseks. Kirjanik ei ole loonud maailmatervikut, vaid jätnud lugejale emotsionaalseid suuniseid ja mõttekohti. Kui lugeja suundub ka päris elus romaaniradadele otsima romaanis kirjeldatud tegevuspaiku, elab ta romaani läbi ja täidab oma aktiivse kujutlusvõime abil lugemisel jäänud lünki.

Funktsioneeriva maailma loomine tõestab lugejale, et ta on olnud hea lugeja ja mõistnud kõike õigesti. Romaanis kujutatu ettekujutamine nõuab lugejalt palju tööd ja vaeva. Kui see vilja kannab, tekib omakorda tunde, et teos on tema oma, just talle kirjutatud. See on auga välja teenitud. Teose omastamine ja lünkade täitmine muudab teose elusaks, romaani armastusega lugedes tunneme tõelisuse tunnet, mida päris elus ei leia. Praktiliselt ei ole see küll reaalsus, aga lugedes tunneb osa me ajust, et see just ongi tõelisus ja et elu ongi selline, saades siiski tervemõistuslikult aru reaalsuse ja fiktsiooni piirist. Romaani tõelisuseks muutumine võimaldab romaani kulgemisel jätta lugejasse vahetu tõelise mulje. Romaanitõelisus mõjub sama tugevalt või sügavalt kui tegelik elu. See võimaldabki lugemisnaudingut.

Teatrilaval on vaatajale justkui rohkem ette näidatud kui kirjandusteost lugedes, aga privaatne lahtimõtestamismaailm jääb vaatajale alles. Kuna lavastus põhineb jutustusel, siis nähtav omal moel juba täidab vaataja eest lünki, mis on lugejal jutustusest jäänud. Seejuures jätab Strelkini lahendusviis variante: oled vaatajana loo loomise osa, mitte passiivne tarbija. Tänu sellele, et ise oled mõtestajana oluline, on ka nähtava mõju palju suurem. Dostojevski algupärand oma tihedas tekstilisuses on meie õnneks lavale toodud ega ole jäänud dramaturgi sahtlisse või prügikorvi. Kui lisada hea esitus, siis see mõjub mitmekordselt tõelisuse loomisena. Näitlejatööd harmoneeruvad lavastusliku tervikuga. Peategelaste väljamängitud õrnus ja tundelisus ei mõju tüütavalt sentimentaalselt ja (üle)pingutatult, vaid ausalt ja värskelt. Dostojevskilikult on tabatud olulisi inimolemuse nüansse ning seetõttu on võimalik, et lihtne jutustus on suurem ja võimsam, kui esmapilgul võib tunduda. Seetõttu ei pea lavastus mõju avaldamiseks temaatiliselt otse kõnetama, ei pea rääkima saalis istuja enda hetkeolukorrast, ta kõnetab vaatajat ka teisel viisil, meie sisemaailma valgudes.

Vaatajal on aga pamukiliku hea lugejana võimalus avada veel üks huvitav, olgugi et spetsiifiline kiht. Nii Dostojevskil kui ka Pamukil on täiesti oma hõrkudes varjundites suhe suurlinnaga. Just seetõttu oskab Dostojevski panna „Valgete ööde“ Peterburi nõnda elama ja Pamuk tänu İstanbuli uurimisele lugeja elamust kirjeldada. Tähelepanuväärne koht on „hea lugeja“ olemisel just ka raamaturadadel käimisel, tegelaste jälitamisel. Strelkin kuulub ilmselgelt samasse linnaarmastajate kildkonda – ka tema Peterburi-armastus õhkub igast stseenist, millesse ka näitlejad vaevata sisse elavad. Suhe linnaga aitab väljendada üksildust ja igatsust, nooruse unistusromantilise soovmaailma ja päriselulise armastuse kohtumist. Kuna linn ärkab muinasjutulisel moel ellu, saab hingestatuks, siis ongi teda võimalik armastada.

„Valged ööd“ võimaldab tänuväärsel moel olla hea publik. Lavastus astub vaatajaga kontakti ja paneb kujutlusvõime tööle. Kahjuks ei ole kuigi tihti kerge olla hea publik, tugevast soovist hoolimata. Olgugi et tahe sellisel viisil teistele olemas olla võib mõjuda vanamoodsalt, on valmisolek publiku seas tuntav. Vene teatris saab tunda end erilisena, tunda, et lugu on sulle avatud. Tervik on loodud ja seda saab nautida, isegi kui teatrist välja astudes on näha, et ööd ei ole enam valged.

* Orhan Pamuk, Müzeler ve Romanlar – Saf ve Düşünceli Romancı. İstanbul 2011: İletişim Yayınları.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar