Vähe vett, palju küsimusi

Must valgel oli „Enne meid oli veeuputus“ absurdselt naljakas mõttemäng, aga laval kukkus see välja nagu ilutulestik päikeselisel õhtupoolikul Kalamajas.

AURI JÜRNA

Vaba Lava ja Nukuteatri „Enne meid oli veeuputus“, autorid ja lavastajad

Jaak Kilmi ja Kiur Aarma, dramaturgid Piret Jaaks ja Andris Feldmanis, kunstnik Liina Keevallik, muusikajuht Lydia Rahula, videokunstnik Aljona Movko, valguskunstnik Priidu Adlas, koreograaf Olga Privis, filmikunstnik Katrin Sipelgas, operaator Mait Mäekivi. Mängivad Mihkel Tikerpalu, Anti Kobin, Liivika Hanstin jt. Esietendus 22. III Vaba Lava suures saalis.

Alati on põnev, kui teatrit satub tegema mõne teise valdkonna inimene. Põnevust on mitme külje pealt ja rohkem kui kutseliste teatriinimeste puhul. Miks ta otsustas proovida teatris kätt, miks valis just sellise materjali, kuidas proove tegi, mis on muutunud pärast esietendust, kas ta tahaks katset korrata jne? Eks selles ole mingi segu esmakordsuse õhinast ja äratundmisrõõmust, midagi naiivset ja argipäevast karastamata. Lavale jõuab niiviisi värskeid vaatenurki ja üllatavaid kombinatsioone, tänu millele võib vabalt andeks anda mõned tehnilised, kogemuse puudumisest juhtunud viperused. Mis aga saab siis, kui neid viperusi on rohkem kui mõni ja teatriliku paindlikkuse puudumine ei suuda varjata, et sai ampsatud liiga suur suutäis?

„Enne meid oli veeuputus“ on Kiur Aarma ja Jaak Kilmi idee, lugu ja lavastus ning Nukuteatri ja Vaba Lava ühis­lavastusena ühtlasi 1980. aastate peatükk „EV 100“ teatrisarjas „Sajandi lugu“. See on tegijaile nõnda magus kümnend, kuna kannab endas suurt nostalgia ja sentimentaalsuse laengut praegustele 30–40ndais teatrivaatajatele. Kui võtta ka arvesse Aarma ja Kilmi kunstiline kogemus selle ajastuga seoses, on üsna loogiline, et nad on oma nn eepilise kommunaaldraama tegemiseks võtnud kampa suure hulga inimesi: dramaturgid Piret Jaaks ja Andris Feldmanis, kunstnik Liina Keevallik, videokunstnik Aljona Movko, valguskunstnik Priidu Adlas, koreograaf Olga Privis, muusikajuht Lydia Rahula pluss assistendid ning teist sama palju videoklippide salvestusmeeskonnas, teiste seas operaator Mait Mäekivi. Laval on peale kolme jutustaja-näitleja nende nooremad versioonid, poistekoor ja tantsijad (kes muide kavast mingil põhjusel puuduvad). Kujunduski on lihtsusele vaatamata potentsiaalikas: neli ekraani, mis jäävad kohati suure väänleva veetoru varju, kannavad nii reaalse ja unenäolise mineviku kui ka ajalootõlgenduse vahendaja rolli. Ettevalmistus on võimas, aga lugu?

Aarma ja Kilmi tekst on tegelikult ääretult köitev. Koos dramaturgidega on nad loonud näidendi, mis seob kolme tegelase (osades Liivika Hanstin, Mihkel Tikerpalu ja Anti Kobin) lapsest täiskasvanuks saamise loo vaimuka absurdi vahenditega 1980. aastate muutuva ühiskonnaga ning näitab Õismäe kõrghoone elu maagiliselt ja müstiliselt. Aarma küll ütleb kava intervjuus, et „see on tillukeste lugude summa. Need on toonaste laste lood ja nemad ei tegele globaalpoliitikaga. Kindlasti ei ole see poliitiline tükk“. Ometi kumavad poliitilised käärimised ja ühiskonna probleemid kõikjal taustal ning niimoodi kaude, suurest olulisest asjast läbi pisiasjade loori rääkimine on tohutult võluv ja mõjus.

Lavastuse keskpunkt on paneelmajas valla pääsenud veeuputus, mis muudab peategelasi, nende väärtushinnanguid ja eesmärke.

Siim Vahur

Edasi läheb aga keerukamaks, nagu ikka, kui sõnast saab liha, sest laval on peale näitlejate abiväed video, muusika ja laste kujul. Video, nagu kogenud filmitegijate puhul aimata, on väga hea. Klipid majaelanikest on lakoonilised, absurdihõngulised ja eksponaatlikud ning meenutavad veidi Roy Anderssoni tragikoomilist filmi „Teie, kes te elate“. Kui laval toimuv püsikski videotega samas stiilis, nii ekraani- kui ka reaalsete inimestega suheldes, võiks lugu ja lapsepilguga nähtud kõverpeegel olla puhtam. Kuid mingil põhjusel on laval hämar, segane ja sentimentaalne maailm, millel seoseid heledate ja täpsete videotega üsna vähe. Etenduse jooksul tekkis väga palju küsimärke, mille annab kokku võtta lausega „kui pole iroonia, siis on piinlik“.

Tekstis endas on elujaatavat, teravat irooniat küllalt, s.t piisavalt, et vältida ärkamisaja mustvalgelt esitamist, kuid mitte nii palju, et see naeruvääristaks tegelaste läbielamisi. Ometi pole see tasakaal lavale jõudnud või kaaluvad hüplev fookus ja poistekoori esitatavad laulud selle üles. Muide, muusikavalikust: kuigi kavas pole poistekoori esitatu täit nimekirja, on mõni neist niivõrd veider valik, et paneb kohe pikemalt mõtlema. Kui „Jää vabaks, Eesti meri“ ja „Põhjamaa“ on küll lääge, kuid loogiline valik, tekitab suure küsimärgi Händeli „Lascia ch’io pianga“, mida poisid lausa kahel korral laulavad. Miks on valitud sovetliku ehitusvea tõttu tekkinud veeuputuse taustaks vangistatud Almirena aaria, kus ta leinab oma vabadust ja tunneb hirmu vangistaja kavatsuste üle? Kas on see mingi ebaõnnestunud viide Eesti ja Nõukogude Liidu suhtele või, mis veel hullem, juhuslik ja käepärane valik?

Kui näha lavastuse keskpunktina veeuputust, mis muudab peategelasi, nende väärtushinnanguid ja eesmärke, on see stseen küll poeetiline, kuid kukub tervikust välja, kuna nii eelnev kui ka järgnev on ülevoolavalt segane ja külluslik. Oleks see lavastus olnud poole lühem, näiteks tunnine väikese saali lavastus, kus laval vaid video ja kolm näitlejat (võib-olla ka nende nooremad teisikud), võinuks see olla palju mõjuvam, aga kui tahetakse ühte õhtusse mahutada kõik head ideed, läheb oluline kaotsi.

Väike näide: kui Liivika Hanstini tegelane Kristiina kirjeldab oma teisme­ea üht murrangulist hetke, mis põhjustas tema unistuse purunemise ning asendustegevusena kodutütreks saamise, siis järgneb monoloogile poiste entusiastlik „Jää vabaks, Eesti meri“. Kui eelnev oleks lavastuslikult olnud nii puhastatud ja fookustatud, et publik tüdruku lugu päriselt kuuleks, mõjunuks see kontrast õõvastavalt ja traagiliselt. Publik hakkas aga poiste lauluga kaasa plaksutama – nunnud poisid ja tore rahvuslik marss, muud ei midagi.

Kuigi pisemaid küsimärke jagus lõpuni (miks põsemikrofonid? miks on Janno tegelane algusest peale purjus? miks on tõlge inglise, aga mitte vene keelel? miks balletitantsijad? miks piibli viide? miks Dick Sand, multikas ja ajaloo ülevaade nii pikalt? miks ei teinud filmi?), oli pidevalt ka vaimukaid-taibukaid detaile: näiteks lõhna kasutamine kujunduselemendina, mobiiltelefonide väljalülitamise teadaande lavastuse osaks muutmine ja tummstseen punkariks saamisest. Üldiselt on see üks üle aastate kummalisim lavastus, mida olen vaatama sattunud, sest kombinatsioon väga õnnestunud ideedest ja silmapaistvalt ebaõnnestunud detailidest loob veidralt segase „meeldib – ei meeldi“ tunde. Must valgel oli „Enne meid oli veeuputus“ absurdselt naljakas mõttemäng, aga laval kukkus see välja kuidagi kohatult ja arusaamatult, umbes nagu ilutulestik päikeselisel õhtupoolikul Kalamajas.

Arvan, et selle lavastuse nõrkuses on määrav lavastajate teatrikogenematus, isegi kui Kilmi sõnutsi pole tegemist puhta teatriga, kuna ollakse pidevas dialoogis videoga. Kahtlustan, et eriti võib filmitegijad segadusse ajada fookuse küsimus. Kui filmis ja teles saab režissöör koos operaatoriga purki panna täiuslikuks lihvitud kaadri, mis on täpselt sellise vaatenurga, suuruse ja selgusega, nagu vaja, siis teatris tuleb sellisest kontrolliihast teadlikult lahti lasta.

Teatris ei saa pilti kindla suurusega kaadriks fikseerida, sest publik näeb panoraampilti. Pealegi muutub laval toimuv õhtust õhtusse veidi ning vaataja näeb ka teisi vaatajaid, osa kaadritagustest vahenditest, vaheajal muljetajaid, kohvikut, teatriesist, vetsujärjekorda, suitsunurka jne. Lavastaja võib ju tahta need oma kontrolli alla saada, aga asjata. Kilmi tunnistab küll kava intervjuus režissööri ja lavastaja ametit võrreldes, et kui „režissöör saab töötada kärsituse pealt, et teeme selle ära ja siis on fikseeritud“, siis „teatris on palju rohkem kannatlikkust vaja, et vaadata, kuidas asjad küpsevad ja arenevad“. Ometi lisandub sellele kannatlikule vaatamisele veel üks oluline detail: kui materjal on laval koos näitlejatega piisavalt küpsenud ja arenenud ning selginenud on loo kitsaskohad ja puudujäägid, siis tuleb korrektuur teha. Kannatlikkusest üksi ei piisa: lavastaja on eelkõige praktik, tegutseja, lahendaja, kelle asi on tervik tasakaalu loksutada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht