Vaese teatri poole

PIRET KUUB

Tartu Üliõpilasteatri A-festival 13. – 16. X Genialistide klubis ja Tartu Üliõpilasmajas. Osalejaid oli Eestist, Venemaalt, Soomest, Leedust, Poolast, Itaaliast ja Belgiast.

Tartu Üliõpilasteatri lavastusest „Ümberringi võimalik on jumal“ õhkus olemise absurdsust tähenduse kaotanud maailmas.

Tartu Üliõpilasteatri lavastusest „Ümberringi võimalik on jumal“ õhkus olemise absurdsust tähenduse kaotanud maailmas.

Pressifoto

Raske öelda, kas Kalev Kudu eestvedamisel viiendat korda toimunud ja absurditeatrile keskendatud A-festivali põhjal saab teha järeldusi Euroopa tudengi- ja noorteteatrite taseme kohta. Midagi väga üllatavat või erakordset seekord silma ei hakanud. Palju nägi tantsulisi, liikumisel põhinevaid etteasteid, mis olid vormilt tinglikud ja enamasti tehtud täiesti tühjal laval, mis andis vaese teatri efekti. Kas kõiki nähtud lavastusi saab just absurditeatriks nimetada, on iseküsimus, ent mitterealistlikust laadist võib rääkida küll.

Üks terviklikumaid ja mõjusamaid oli Federico García Lorca näidendi „Bernarda Alba maja“ lavastus Peterburi tantsustuudioteatrilt. Trupp oli leidnud selle vana ja tuttava loo jutustamiseks hulgaliselt eripäraseid kujundeid ning tõlkinud tegevuse ja problemaatika toimivasse liikumiskeelde. Olulise sümbolina tõusis esile apelsin, mis tähistas armastust ning oli ühtlasi ihalusobjekt ja viide uuele elule. Just tantsukeel võimaldas näitlejatel anda tabavalt edasi selle maja raamidesse surutud elu, ema kamandamist ja tütarde alistumist, kogu seda masinlikkust, kui ükski tundmus või kõrvalekalle harjumuspärasest pole lubatud.

Tantsuteatri vallas tehniliselt veelgi nõudlikuma etteaste pakkus Vilniuse ülikooli kineetiline teater lavastusega „Relation Chips“. Selles nägi palju moderntantsu ja kontaktimprovisatsiooni sugemeid. Kindlasti tuleb kiita näitlejate-tantsijate vormi, võhma, plastikat, kontsentratsiooni, partneri- ja ansamblitunnetust, seda enam et tegemist pole professionaalsete tantsijate, vaid muude erialade üliõpilastega.

Tampere Üliõpilasteatri „Shoulder And Yours“ („Käsi õlale ja igavesti sinu“) oli samuti sõnadeta lavastus, rajatud füüsilistele väljendusvahenditele, kuid Leedu kineetilise teatriga võrreldes polnud selle puhul põhjust rääkida mingitest tehnilistest oskustest või virtuoossest sooritusest. Armastuse otsimise ja käeulatamise lugu jäi naiivseks, sellel puudus sügavam mõõde ja laiem taust.

Poola trupi New Art Theatre lavastuse „Return to Paradise?“ („Tagasi paradiisi?“) mänguruum oli kõige piiratum: näitlejad olid koondunud vaid ühte ahtasse valgusringi. Ringisisene maailm, kus viibisid mees ja naine, tähistas n-ö armastuse vanglat, kus oldi kordamööda teineteise vangivalvuriks. Probleemi, kuidas leida tasakaalu ja harmooniat, olles sunnitud viibima koos inimesega, keda võib-olla vihatakse, kuid kelleta elada ei suudeta, andsid näitlejad edasi suure sisseelamise ja tugeva energiaga.

Ka Bergamost pärit Teatro Caverna jätkas tinglikkuse ja nappide vahendite rida, tuues vaatajani loo Teise maailmasõja ajal tegutsenud naisõiguslasest Ada Gobettist, kes oli seotud ka vastupanuliikumisega. Lavastus põhines enamjaolt küll tekstil, mille näitlejad monoloogidena ette kandsid, ent ei puudunud ka rollimängulised momendid.

Kui lähtuda absurditeatrist, siis selle määratluse alla sobisid festivalil kõige paremini Eestis tehtud lavastused: Tartu Üliõpilasteatri „Ümberringi võimalik on jumal“ (lavastaja Enor Niinemägi) ja Vilde teatri „Krappi viimane lint“ (lavastajad Peeter Kollom ja Janno Puusepp). Mõlemast õhkus olemise absurdsust tähenduse kaotanud maailmas. Aleksandr Vvedenski tekstil põhinevas Tartu Üliõpilasteatri lavastuses oli rõhk välisel küljel, vormimängudel, kokku oli kuhjatud kõikvõimalikke absurdihõngulisi elemente: rääkiv pea, müstilised olendid, näitlejate kehastatud esemed (samuti loodus), laest laskuv telefon, hullumeelsusele kalduvad või taotluslikult üle mängitud karakterid jne. Kahjuks jäid aga selle varju sisuline pool ja näitlejad, kusjuures viimased olid distantseerunud nii vaatajast kui ka kehastatavast tegelasest.

Rein Annuki mängitud mono­lavastuses „Krappi viimane lint“ koorub absurd välja juba Samuel Becketti loost, kus nimitegelane, kuulates vanu lindistusi, satub pahuksisse oma minapildiga, kuna tema väärtushinnangud on teisenenud. Kuna absurditeatris üldjuhul ei konkretiseerita ajastut või ühiskonda, sest oluline on inimene ise, väljaspool aega, torkas selle lavastuse puhul silma ja kõrva teatav nõukogudeaegne aura, mis väljendus kujunduses, aga ka näitleja kõnemaneeris ja intonatsioonis. Tänapäeval oli seda mõnevõrra võõristav kuulata, aga kui oligi tahetud rõhutada nõukogude aega, oli see õigustatud.

Enamiku lavastuste puhul oli kõige nõrgem lüli dramaturgia. Olgugi et tegemist oli absurdi, moderntantsu, kineetilise, füüsilise või mis tahes muul moel traditsioonilisest kõrvale kalduva teatrivormiga, andnuks loo selgem ülesehitus ja sisuline väljendus ka näitlejaile suuremad mänguvõimalused.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming