Värviline absurd apostliga

Marite H. Butkaite

„Ahistatud apostlis” on tervikus sõna, liikumine ja absurd. Tartu Üliõpilasteatri „Ahistatud apostel”, autor Andrei Makajonok, lavastaja ja kunstnik Sergei Turban (Valgevene). Mängivad Egle Adams, Kristina Mändul, Kristin Uusna, Kätlin Armei, Christopher Rajaveer, Karl Laumets, Johan Huimerind, Mihkel Vinogradov, Peeter Piiri. Esietendus 1. II Tartus Athena keskuse pööningusaalis. „Ahistatud apostliga” jätkab Tartu Üliõpilasteater slaavi kultuuriruumi tekstide lavaletoomise traditsiooni, kus on ühendatud absurd satiiriga ning võimalik leida paralleele meie ühiskonnas toimuvate protsessidega. See lavastus on osa pikemast koostööprojektist Tartu Üliõpilasteatri ja Minskis pesitseva tudengiteatri Na Balkone vahel. Seekord saabus valgevene lavastaja Sergei Turban meie talvisesse ülikoolilinna, et tuua lavale Andrei Makajonoki näidend, ning varsti suundub siinse üliõpilasteatri kunstiline juht ja lavastaja Kalev Kudu Minskisse, et lavastada rõdulistega Pavel Prjaško „Suletud uks”. Lavaruum on minimalistlikult detailne: keset lava on paigutatud raamatukuhjade ja kunstiteostega poodium; suurest katmata härmas aknast paistavad majakatused; taamal on ribadest toauksed, mille seintest ja seintesse tegelased ilmuvad ja kaovad. Ka lavaruumis toimetavad tegelased on omaette vaatepilt: nad on värvilised, vahetades koduse mugava kesta hiljem välismaailmale paistva glamuuri vastu. Nad on üheaegselt tüübid ja karakterid, kes elavad oma mullis ja suhtlevad ka teistega.

1971. aastal mängiti sama näidendit tollases Eesti NSV Riiklikus Noorsooteatris pealkirjaga „Põrunud apostel” (lavastaja Kaarel Kilvet). Neljakümne aastaga on põrunust saanud ahistatu. Milles seisneb see ahistatus või põrunud olek? Peategelasest poeg (Johan Huimerind), kes kõigest väest püüab olla aus ning aina esitab ebamugavaid küsimusi, on teiste tegelaste vaatevinklist ilmselgelt põrunud, kuid tema enda silmade läbi ahistatu. Ta võitleb tõe eest ja on selle fanaatiline kuulutaja ning vale vastu võitleja. Kas poja puhul on tegemist tõesti kannatajaga või kellegagi, kes naudib just nendesamade küsimuste esitamise ja manipuleerimise kaudu teistele kannatuste põhjustamist? Lavastuses on peidus mitmeidki kontraste ja ambivalentsust, tõde tuleb endal üles leida. Lavale on pandud lugu, mida on võimalik võtta meelelahutusena, kuid kust leiab ka tõsisemaid teemasid, mille üle järele mõelda. Nagu ütleb pressiteade: naljakate olukordade ja absurdi tõttu on see igale vaatajale kergesti jälgitav. Kuid nagu kojanarri puhul, on siingi nalja kaudu öeldud välja nii mõnigi tõde.

Seda kõike saab vaadata mitme nurga alt. Ühelt poolt on see võetav kui veel maailma parandamisse uskuva noore inimese kohanemine maailmaga, kus alati pole võimalik võidelda tõe eest ja käituda kõikidele moraalinormidele vastavalt. Teisalt aga on see lugu, kus peresuhted on viidud paralleeli poliitika ja rahvusvaheliste suhetega, muutudes seeläbi poliitiku ideaalseks lapsepõlveks. Samuti annab see selgelt edasi tänapäeval levinud tendentsi, et elamine paistab üha enam muutuvat pelgalt majanduslikuks aktiks. Kolmandast nurgast vaadatuna on laval perekond koos oma igapäevaste murede ja rõõmudega, lahku kasvanud vanemad ja eneseotsinguil lapsed. Üheskoos mängitakse õnnelikku perekonda ja elatakse poolavalikku salaelu. Just selle viimasega astub mängu tõe ja vale lugu. Kas meie apostel soovib kuulutada tõtt oma sisemisest vajadusest ja raamatutarkustest tulenevalt või on see kiusuks vanematele? Kõige selle taustal tundub loogiline, et end perest ahistatuna tundev apostel kasutab radikaalseid vahendeid, et sellest süsteemist välja murda.

Kohe esimestel minutitel annab väliskommentaator (Karl Laumets), kes loeb televiisoris uudiseid ja saadetevahelisi tutvustusi, kätte olulise niidiotsa laval toimuva vastuvõtmiseks ja mõtestamiseks – tegemist on teatriõhtuga. Teatriga teatris ja mänguga mängus. Tänu sellele muutus alguses häiriv ülemängimine ja liigne teatraalsus ühtäkki hoopiski võtteks, lavastuse orgaaniliseks ja nauditavaks osaks. Mänguplatsile astus absurd, mis väljendus tegelaste reageeringuis toimuvale ja kujundlikes detailides – näiteks on ühel hetkel laval televiisori ees võimlev paarike, kes värvilistes sussides ja hommikumantlis klaarivad rahulikult omavahelisi suhteid. Samuti visatakse siin ja seal publiku ette humoorikaid kilde, mis lihtsalt ei lase naeruturtsatusi tagasi hoida. Kõige selle taga on siiski peidus lõhkised inimesed, kes proovivad ühel või teisel moel leida oma isiklikku õnne ja tõde. Ema (Kätlin Armei) ja humoorikas isa (Christopher Rajaveer) on ammu leidnud kellegi, kellega koos täita abielus tekkinud lünki. Poeg proovib kontrollida ja manipuleerida ning seeläbi paljastada kogu süsteemi valelikkust, unustamata siiski ka enda materiaalseid huvisid. Tütar (Egle Adams) aga proovib kasvada ohvrist võitjaks ning vastandub vennale, olles korralik noor daam, kes peab hakkama saama liigseid küsimusi esitava vennaga.

Mitmedki lavastusest meelde jäänud episoodid on seotud tegelaste soolostseenidega, kus muusika ja liikumise kaudu paljastub nii mõndagi nende pärisolemusest. Kuidas käitub inimene, kui ta usub, et keegi teda ei näe? Ta käitub iseendana, ta on tema ise ja ei keegi teine. Selle enesepaljastuse teevad mõlemad vanemad läbi oma soolostseenides. Venna ja õe tantsuduett ühendab aga endas julmuse, tumeda ilu ja kire ning seeläbi antakse päris hästi edasi venna valmisolek minna üle laipade, et saada oma tahtmine. Liikumisjuhi Umarjon Boltajevi seatud liikumine muutub lisaks sõnale tähtsaks loo jutustamise vahendiks. Selle poolest hakkas eriti silma Kätlin Armei rollisooritus, kus sujuv füüsilisus oli ühendatud naises pesitseva seksapiilsusega, muutes ema femme fatale’iks.

Lavastusest kumavad läbi mõned traagelniidid ja vastamata jäänud küsimused, kuid neist rohkem hakkasid siiski silma lavastuse üldine atmosfäär ja emotsionaalne jõulisus ning see, et tervikuks on liidetud sõna, liikumine ja absurd.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming