Vähid Helsingi teatrikivide all

Anneli Saro

Karmistuvates majandusoludes jagunevad Soome teatrid üha selgemalt meelelahutus- ja kunstiteatriteks. Majanduskriis jõudis Soome või vähemalt sealsesse meediasse eelmisel aastal, kui hakati regulaarselt teada andma koondamisest ja mitmesuguste maksude-aktsiiside tõusust. Löögi alla ei ole sattunud mitte ainult napsu- ja suitsumehed, vaid ka maiasmokad (magusaaktsiis!) ning kultuurihuvilised, sest toetus kultuuriinstitutsioonidele on vähenenud. See tähendab ka seda, et kunstiinimesed on hakanud järjest rohkem rääkima rahast, omaosaluse suurendamisest ja meelelahutuse ähvardavast pealetungist. Mitmest suust on kõlanud ennustus, et teatrid jagunevad lähiajal ilmselt üha selgemalt meelelahutus- ja kunstiteatriteks, sõltuvalt sellest, milline on riigilt või linnalt saadav toetus. Külastasin Soome üht tuntud meelelahutuse kantsi, Helsingi Linnateatrit ja vaatasin seal kahte huvitavat lavastust: „Armit” ja „Hamletit”. Lugesin paar aastat tagasi ühe oma kolleegi artiklimustandit Soome tuntud kangafirma Marimekko asutaja Armi Ratia tegevuse kohta. Kolleeg kirjutas seal mängu ja loovuse rollist ärimaailmas ning kasutas Ratiat positiivse näitena, vastandades muuhulgas Marimekkot Nokiale. Vaimustusin sellest naisest, kes julges juba 1950. aastatel mõelda, tegutseda ja käituda ebakonventsionaalselt, nagu seda teeb ka tema minia Anu Saagim. Ratia ja Marimekko tõid tollasesse naistemoodi revolutsiooni: vabastasid naised korsetist ning riietasid nad suuremustrilistesse vabalt langevatesse kleitidesse. Kuid sellest rohkemgi paelusid mind Ratia ettevõtmised elu teatraliseerimise ja estetiseerimise nimel: talvised piknikud rohelisel vaibal koos töökollektiiviga või vesiroose täis tiik sünnipäevakingitusena või Mari-küla, kus kõik on Marimekko stiilis ja ametis on tseremooniameister. Värvikaid detaile tema elust on ülikülluses.

2012. aasta sügisel jõudis Helsingi Linnateatri suurele lavale Pirjo Toikka näidend „Armi”. Kuluaaridest oli kuulda, et näidend ja lavastus sündisid suurte raskustega, mis on ka arusaadav, arvestades kõiki perekondlikke ja ärilisi huvisid. Milko Lehto lavastus on tänuväärne kultuurilooline õppetund, sest annab üsna hea ülevaate Marimekko mustrite ja töömeetodite ajaloost, ent seejuures üsna ühekülgse pildi Armi Ratiast (Riitta Havukainen) endast, keda on kujutatud enesekeskse alkohooliku ja rongaemana. Küllap on seegi pilt tõene, sest Jörn Donneri kogutud dokumentaalset materjali on palju, kuid raske on uskuda, et see on kogu tõde. Nii või teisiti, kunstilise representatsioonina on selline mustvalge pilt üsna igav ja moraliseeriv nagu laiatarbe Hollywoodi filmis. Kogu materjali läbikäimiseks ja tempo tõstmiseks on stseenid tehtud lühikesed, sketšilaadsed, nii et ka Havukaisel pole palju võimalusi oma talendi näitamiseks, sest ta peab kiiresti ühest stseenist teise jooksma. Niisiis, „Armi” on küll õpetlik, kuid kunstiliselt vähepakkuv ettevõtmine.

Suhe Shakespeare’iga erineb Eestis ja Soomes üsnagi. Ireene Viktori arvestuste järgi on Eesti teatris valminud aastatel 2000–2010 tema näidendite põhjal 38 lavastust, nii et Shakespeare on sellel perioodil lavastatuim autor. Soomes tema aktsiad nii kõrged ei ole. Helsingi Linnateatris mängiti Shakespeare’i viimati 15 aasta eest. Viimane „Hamlet” esietendus Helsingis 2004. aastal ja seal ei olnud ükski neljast näitlejast Hamlet. Ka varasemad „Hamleti” lavastused, mis teatrikriitik Suna Vuorile meelde tulevad, on kõik vabad tõlgendused (Helsingin Sanomat 23. XI 2012).

Helsingi Linnateatri „Hamlet” on sisult siiski üsna originaalitruu, kuigi Veijo Meri on tõlkinud Shakespeare’i teksti suuresti sidumata argikõneks. Lavastaja Kari Heiskanen on selle lavastusega püüdnud eelkõige popkultuuritaustaga noori või nooremapoolseid, seganud kokku maffiafilmide ja karaokeklubide esteetika ning vedanud vaatajad mõnusa meelelahutuse kaudu ninapidi kõrgstiilis tragöödia juurde. (Muide, Soome koolides ei olevat enam kohustuslikku kirjandust, kõik sõltuvat õpetaja maitsest, nii et „Hamlet” ei ole enam ühine kultuuriline põhivara.) Olgu siiski öeldud, et lavastus on tervikuna kunstiliselt täitsa nauditav.

Nagu eesti teatriski moes, oli „Hamlet” saanud siin muusikalilikud tuurid: etendust saatsid laval istuvad kolm pillimeest, näitlejad laulsid nagu karaokeklubis ning atmosfäär oli vähemalt esimeses vaatuses küllalt džässiklubilik. Antti Mattila oli lavale kujundanud väiksema funkstiilis korrusmaja fassaadi, mille taga käis vilgas elu. Teatrisõbrad, kellele loomupäraselt meeldib võõrastest akendest sisse piiluda, said sellest kindlasti topeltnaudingu.

Eero Aho nahktagis Hamlet on oma mehelikule väljanägemisele vaatamata elutundmises poisike ning alles isa surm kujuneb talle initsiatsiooniriituseks. Šokina tuleb talle teleuudistes välja käidud vandenõuteooria, et Taani kuninga surm võib olla Norra printsi kättemaks isa surma eest. Claudius (Esko Salminen) ise osutub maffiabossiks, kes juhib peenelt oma ülikonnastatud võrgustikku. Hamlet, seevastu, on väga kiindunud oma sõpradesse ning umbusaldab kõik teisi väljaspool seda võrgustikku. Seega, „Hamlet” võtab aegamööda üles järjest tõsisemaid ja müütilisemaid toone – värsski tungib peale –, kuni lõpeb Fortinbrasi gängi korraldatud veresaunaga. See kõik võikski tunduda lihtsalt lõivumaksmisena popkultuurile, kui Soomes ei oleks mulla all hõõgumas põlvkondadevahelise konflikti teema, eriti kriitika nn suurte põlvkondade patriarhaalse enesekesksuse aadressil, mida „Hamletki” pisut edasi arendab. Sellised on siis soome meelelahutusliku teatri näited.

Soome Rahvusteatris, sotsiaalselt positsioonilt Kunstiteatris, tõi Leedust pärit ja Ameerikas õppinud Yana Ross välja ameeriklanna Sarah Ruhli versiooni Orpheuse loost pealkirjaga „Eurydike” (2013). Läksin seda vaatama kahel põhjusel: esiteks huvitas muidugi välislavastaja kunstiline käekiri ja kontseptsioon, teiseks see, kuidas publik ja eriti mina ise müüdilist tragöödiat vastu võtame. Tihti tekitab rõhutatult tinglik ja emotsioonidele rõhuv teater vaatajas, kes pole sellise laadiga harjunud, võõristust ning eeldab tajunihke ületamist.

Nagu pealkirja põhjal võib aimata, esitab lavastus Orpheuse Põrgus käimise loo naisvaatepunktist ehk Eurydiket peategelaseks seades. Suurem osa tegevusest toimubki Põrgus ning kujutab Eurydike kohanemist eluga teispoolsuses. Muidugi näitab see eelkõige minu piiratust, ent allmaailma lasteteatrit või tsirkust meenutav esteetika ja meeleolu ei rahustanud mind võimaliku tulevikustsenaariumina, vaid täitsid nüüd-hetke võõristusega. Seejuures tõeliselt liigutav ja mõtlemapanev on lavastuse keskne teema: mälu kaotanud Eurydike ja tema isa vastastikku taasleidmine, laste ja vanemate vaheline eriline õrnuse side, mis võib osutuda tugevamakski kui kirg armastatu järele. Ross on püüdnud lavastusse haarata kogu inimolemise kvintessentsi ning anda seda edasi erisuguste vahendite abil, nii et sellest tulenevalt võib-olla siis ongi loogiline, et ei tekkinud mingit tugevat tervikut. Sellest aga sai aru küll, et tegemist on keerulise teema ja kunstiteosega.

Kõige suurema elamuse sain hoopis pealtnäha täiesti pretensioonitust kohast – väikesest Takomo teatrist ning lavastusest „Estella ja Sofia kanalas – etendus sõprusest” (2012). See on kahe näitlejanna, Noora Dadu ja Joanna Haartti autorilavastus, mis sündis naljatlemisest. Kaks aastat tagasi olid nad mänginud lavastust „Estella ja Sofia matkal manalas” ning lubanud teha selle järje. Samal ajal rääkisid nad palju lavastaja ja näitleja suhetest: mis nende vahel proovide ajal juhtub, kus on nendevaheline piir, mis vahe on armastusel ning näitleja-lavastaja vahelisel suhtel jne. Nii siis sündiski kolmeosaline lavastus sõprusest. Esimeses osas esitatakse sõbrannade, maalikunstnik Estella ja luulejata Sofia, intuitiivse inspiratsiooni ja mõistuslikkuse vaheline stiliseeritud dialoog kunstist, aluseks pedagoogikaguru Rudolf Steineri dekonstrueeritud müsteeriumid. Teise osa moodustavad vaimukad sketšid, mis kujutavad erisuguseid lavastajatüüpe ja nende suhteid näitlejatega. Kolmas osa põhineb soome tuntud luuletaja ja tõlkija Eva-Liisa Manneri ning tema sõbranna Anna-Liisa Mäenpää kirjavahetusel, avades ukse naistevahelise (mittefüüsilise!) sõpruse ja sõltuvuse maailma. Kõik kolm osa olid kõnekad tervikuna, kuid omandasid sügavust suhetes teistega. Näitlejad näitasid oma andeid eri laadides, jõudes vaikse kirgastuseni viimases osas. Eesti teatriinimesele on huvitav ehk seegi fakt, et lavastuse tellisid Kajaani luulenädala korraldajad ning osaliselt kannab see endas Soomes väga populaarse etlemistraditsiooni kõrget sõnakultuuri.

Senist juttu lühidalt kokku võttes pean ketserlikult tõdema, et meelelahutus võib mõnikord osutuda vägagi sügavaks ning kõrge kunst võib mõnikord panna ka haigutama. Aga üldiselt on teatriga ikka nii, et kunagi ei tea, millise kivi all on vähk peidus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht