Vabadus solvata ja solvuda

Kas tõesti ei aita erisuguste teemade teadvustamine kaasa sellele, et paremini mõista, vaid lihtsalt lisab objekte, keda mitte mõista?

KEIU VIRRO

Vaba Lava „Tõelised naised, tõelised mehed ja tõelised teised“, idee autor ja lavastaja Tiina Sööt, teksti autor Aet Kuusik, lavakujundaja Mai Sööt, helikujundaja Eerik Kändler ja valguskujundaja Priidu Adlas. Mängivad Anna-Liisa Reppo, Merike Kaunissaare, Andrus Tamme, Helen Kask ja Olev Südi. Esietendus 22. X Vaba Lava väikeses saalis, järgmine etendus 3. XII.

Keeruline on isegi ette kujutada, milliste probleemidega puutub kokku drag queen (Andrus Tamme), kui ta ühel hetkel leiab, et tark oleks teha elukindlustus.

Keeruline on isegi ette kujutada, milliste probleemidega puutub kokku drag queen (Andrus Tamme), kui ta ühel hetkel leiab, et tark oleks teha elukindlustus.

Marianne Karm

„Tõelised naised, tõelised mehed ja tõelised teised“ on Vaba Lava selle hooaja kuraatoriprogrammi teine lavastus, lavastajaks noor etenduskunstnik Tiina Sööt. Pealkiri ei jäta teema osas kahtlusi – räägitakse soolisest ebavõrdsusest. Laval ei ole aga mitte näitlejad, vaid viis inimest, kes kogenud ebavõrdsust omal nahal. Omamoodi ühiskonna minimudel, seega.

Sööt ei ole lähenenud teemale valmis vastustega, vaid paljude erisuguste küsimuste kaudu. Lavastuse ettevalmistusprotsess hõlmas intervjuusid 20 inimesega. Ka lõpptulemus ei anna publikule vastuseid, vaid mõttelõnga, mida ise edasi kerida. Seda enam, et need lood võivad kõnetada mitmeti. Kuidas kõnetab korralikku pereema see, kui noor, terve ja ilus naine räägib laval, et ta ei soovi lapsi saada? Kuidas naist, kes tahaks, aga ei saa lapsi? Kas see, kui naine ei taha emaks saada ja tema sisekell ei tiksu lapsesaamise poole, teeb temast bioloogilise anomaalia? Kas tema seisukoht saab räägitud loo kaudu mõistetavamaks või põhjustab hukkamõistu?

Võime kaasa tunda naisele, kellelt mees eeldas rasedustoksikoosi kiuste, et ta jõuaks olla korralik emane, hoolitseda mehe eest, koristada ja kokata. Kui selliseid lugusid kuuleb aga ümberringi pidevalt, siis mida see ütleb? Küsimus ei ole ainult selles, miks üks või teine mees ikka veel leiab, et tõeline naine peaks kõige sellega toime tulema, vaid miks naised ise nii sageli tunnevad, et peavad püüdlema esmajoones tõelise naise ja alles siis tõelise inimese staatuse poole? Milliste probleemidega puutub kokku aga veel drag queen, kui ta ühel hetkel leiab, et tark oleks teha elukindlustus?

Maari Põim kirjutas hiljuti Feministeeriumis: „Sõnu ei lausuta tühjalt kohalt: kõik me räägime mingilt sotsiaalselt positsioonilt. Kui räägitakse solvumiskultuurist, siis ei võimalda privileegipimedus, nii nagu soopimeduski, mõista, kelle vabadusi tegelikult kaitstakse. Pigem kaitstakse sellega status quo’d ning privilegeeritud riivajate õigusi, keda ennast iial samadel alustel solvata ei anna.“ „Tõeliste naiste …“ lavastus tekitab siit edasi mõeldes aga uue küsimuse: kes üldse on privilegeeritud?

Jeerum küll, isegi tõelisel eesti mehel, heteroseksuaalsel isa(se)l, ei ole enam pääsu, sest a priori saab ta enese kanda vastutuse selle eest, et ju on temagi palk naissoost kolleegidega võrreldes 30% kõrgem, küllap kohtleb ta halvasti naist, jätab hooletusse lapsed ja on üleüldse mölakas. Temalt eeldatakse füüsilise töö tegemist ja seda füüsilist tööd tuleb sageli teha ohtlikes tingimustes ja nii edasi ja tõesti. Ehk, kas tõesti ei aita erisuguste teemade teadvustamine kaasa sellele, et paremini mõista, vaid lisab objekte, keda mitte mõista?

Viimastel aastatel meedia arvamuskülgi läbivate teemade najal võib ilkuda, kuidas me, eestlased, näime igal aastal valivat mõne uue inimgrupi, keda vihata. Aga vat seda lavastust vaadates jõuab üsna valuliselt kohale, et kuigi teoreetiliselt võib meil ju olla vabadusi nii et maa must (sõnavabadus, usuvabadus, vabadus end seksuaalselt määratleda ja mis kõik veel), siis praktikas näib, et ikka jõle lühike maa on sinna tagasi, kus naistel polnud veel valimisõigust ja homoseksuaalsuse eest võis pokri sattuda. Tolerantsuse ja liberaalsuse asemel on (ühis)meedias saanud argiseks tolerastid ja liberastid. Sõnavabadusest on saanud vabadus solvata ja solvuda.

Muide, kui nüüd peaks jääma mulje, et lavastus on hirmus ängistav ja seal räägitakse ainult masendavatel teemadel, siis nii see ei ole. See on kokku pandud vaimukalt ja on meeleolukas. „Tõelised naised, tõelised mehed ja tõelised teised“ on väheseid lavastusi, mille kohta mina, kärsitu ja kesise keskendumisvõimega YouTube’i-põlvkonna inimene, leian, et see võiks olla vähemasti kaks korda pikem, nii et visandatud teemadesse jõuaks veelgi enam sisse minna.

Küllap ma salajas ikkagi tahan sedagi, et keegi teeks minu eest ära kogu töö, lubaks mul ennast marineerida etteantud õigete vastuste maailmas ning ütleks selle käigus, kuidas ikkagi saaks nii, et need inimesed seal laval ja teised, kes saalis neis iseend ja oma loo ära tunnevad, ei peaks tundma, et ühiskond ja meie selle osana otsime lihtsalt üha uusi sihtmärke, mille vastu olla, selmet aru saada ja mõista. (Jah, selline klišeehaugatus tühjusesse.) Noh, kui nüüd tagasi vaadata, siis mida muud minagi selle teksti vältel olen teinud kui mitte sallinud sallimatust. Nii et nõuanne iseenesele: marss peeglisse vaatama (ja mitte selleks, et tõelise naise nägu katvat tõelist meiki kohendada, eks).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming