Vaba Lava vabastav hingamine

Tambet Kaugema

Oleg Lojevski: „Teatrid peavad sündima ja ka surema. Repertuaariteatrite puhul see ei toimi: aeg-ajalt ollakse  haiged, põetakse pikka aega, isegi aastakümneid, ent surm ei tule.”

Septembris Tallinnas Telliskivi loomelinnakus avatava uue teatrikeskuse Vaba Lava esimese hooaja põhiprogrammi konkursile laekus väiketeatritelt ja vabatruppidelt kokku 65 avaldust. Vaba Lava kaks kuraatorit, dramaturg, stsenarist, teatrikriitik ja -produtsent Oleg Lojevski Venemaalt ning eesti teatrikriitik ja -teadlane, ajakirja Teater. Muusika. Kino peatoimetaja Madis Kolk valisid välja 13 projekti. Konkursile laekunud taotluste seas oli ka 16 projekti välismaalt: Venemaalt, Taanist, Saksamaalt, Poolast, Prantsusmaalt ja USAst. Vaba Lava põhiprogrammi lavastustele pakutakse võimalust anda etendusi ka Tartu Uues teatris ja Kuressaare Linnateatris.
Programmi „Kuraatorite eri” raames otsustati ühele taotlejale, Kuldse Maski laureaadile Mihhail Patlassovile teha ettepanek tuua välja dokumentaalne koostöölavastus Eesti-Vene suhetest või näiteks eesti rokkstaaridest Nõukogude Liidus. Oleg Lojevski ja Madis Kolk valisid välja ka lavastused, millele pakutakse võimalust osaleda Vaba Lava kõrvalprogrammis. Lisaks neile astuvad kõrvalprogrammis varem esietendunud lavastustega üles Vaba Lava asutajaliikmed Kell Kümme, Polygonteater, R.A.A.A.M, Tartu Uus teater jt.
Vaba Lava teatrikeskus avatakse 19. septembril nädal aega kestvate ettevõtmiste sarjaga, avamisnädalale järgneb aga Eesti-Iraani teatri koostöönädal. Edaspidi tuuakse iga kuu välja vähemalt üks Vaba Lava põhiprogrammi lavastus ning käivitatakse kõrvalprogramm.

Oleg Lojevski, üle-eelmise pühapäeva õhtul võis teid näha Eesti Draamateatri lavastuse „Vennas” esietendusel. Kuidas mõjus võõramaalasele eestikeelsete kirjade ettelugemine rohkem kui kolme tunni vältel?
Vaatan aastas umbkaudu kolmsada lavastust, enamik neist on muidugi vene keeles. Mõistagi on tekst ja sellest arusaamine teatris oluline, kuid kõige huvitavam on siiski jälgida inimeste omavahelisi suhteid. Kunagi oli mul juhus, et vaatasin Tallinna Linnateatris ilma tõlketa Elmo Nüganeni lavastust „Ma armastasin sakslast” ning mulle tundus, et saan kõigest aru. Kutsusin selle lavastuse Permi teatrifestivalile „Režiiruum” ning kui ma seda uuesti vaatasin, nüüd juba kõrvaklapid peas, selgus, et olin tõesti kõigest aru saanud.
„Vennase” puhul oli mul huvitav vaadata näitlejaid ja nende mängitud tegelaste omavahelisi suhteid. Olulisemast sain aru. Kõige põnevam oli aga jälgida saali reaktsiooni – nägin, kuidas publik kuulas ja toimuvale kaasa elas. Tegemist oli olulise rahvusliku sündmusega, tunnetasin seda. Olin vaatlejana mingi hingeliselt üle(nda)va sündmuse juures. Pärast etendust mu eesti sõbrad tõlkisid mulle üht-teist ja jutustasid mõnda ümber, aga valdavalt oli toimunu mulle mõistetav. See, kuidas ühest vennast sai Ameerikas vasakpoolne kapitalist ning teine elas Hiiumaal oma tagasihoidlikku elu – nagu seegi, kes vendadest osutus tegelikult rikkaks. Lahus elatud elu ja võimatus üksteisega kohtuda – see on tõepoolest kohutav.
Lavastus tundus huvitav. Tõsi, „Vennase” lavastuslik keel oli mulle pisut liiga lihtne, oleksin oodanud midagi keerulisemat ja otsingulisemat. Aga võib-olla ei ole seda ka vaja. Mulle väga meeldis noor osatäitja (Pääru Oja) ning naisosatäitja (Kaie Mihkelson) oli oivaline – vanemat venda mänginud näitleja (Indrek Sammul) oli samuti hea, aga nemad kaks meeldisid kõige rohkem. Igatahes, sain naudingu.

Millised on olnud teie senised kokkupuuted eesti teatriga?
Elmo Nüganeni lavastusi ning tema juhitavat teatrit, sealseid näitlejaid armastan väga. Adolf Šapiro on teinud Eestis väga häid lavastusi. Teater NO99 väärib tõsist tähelepanu: Permi festivalil „Režiiruum” saatis nende lavastust „Pedagoogiline poeem” suur edu, Tiit Ojasoo töö on tehtud kõrgel tasemel. Siinse suveteatri võimas eestvedaja on Märt Meos oma R.A.A.A.Miga. Olen näinud üle Eesti erilaadseid lavastusi ja siinse teatrieluga tuttav, jälgin seda ja jõudu mööda üritan sellest ka osa võtta.

Eesti on väike riik ja repertuaariteatrite võrguga kenasti kaetud – ükski Eesti inimene ei pea vist sõitma kaugemale kui sada kilomeetrit, et jõuda mõnesse neist. Kuidas teile tundub, kas see asjaolu on mõjunud siinsete väiketeatrite ja vabatruppide tekkele mõneti pärssivalt?
Jah, mingis mõttes on probleem olemas. Ühest küljest mulle selline teatrite suur tihedus õudsalt meeldib: istud autosse ja võid vaadata Eestis mis tahes lavastust, miski pole ületamatult kaugel. Nõukogude ajal, kui lennukipiletid olid odavad, lendasin tudengina tihti Leningradi või Moskvasse esietendusele – see oli tohutu kultuurikeskkond, kus üles kasvasime. Vahemaa mõttes on Eestis teater kättesaadav, ent nagu iga nähtusega, pole olukord probleemideta.
Teatrid peavad sündima ja ka surema. Repertuaariteatrite puhul see ei toimi: aeg-ajalt ollakse haiged, põetakse pikka aega, isegi aastakümneid, ent surm ei tule. Teatri mõte ei ole maja, vaid ikkagi kunstiline idee. Repertuaariteatreid on mitmesuguseid. Võtame ajaloost kas või Kaarel Irdi juhitud Vanemuise – sellest räägiti kui millestki terviklikust, kui ühe kunstniku teatrist. Aastad aga lähevad ja kui see kõigile tuntud teatrijuht eesotsast kaob, hakkab ses teatris tegutsema hulk lavastajaid: mõni neist on tunnustatud, mõni vähem, mõni hoopistükkis tundmatu. Kõik nad saavad ennast seal realiseerida: mõni lavastus õnnestub, mõni mitte.
Repertuaariteatrite häda on aga nende väga jäik sisestruktuur. Nimetagem nende teatrite repertuaari kihiliseks pirukaks. Mida see tähendab? Oletame, et teatril on võimalik tuua aastas lavale neli uuslavastust, rohkemaks ei ole raha ega ka publikut, sest teater asub väikelinnas. Kas klassikat tuleb lavastada? Tuleb. Kas lastelavastust on repertuaari tarvis? On. Nüüdisdramaturgiat teeme? Teeme. Kas lääne autorite näidendeid peaks lavastama? Peab. Ongi repertuaar täis. Armastatud näitlejannal tuleb juubel, nii et on vaja veel ka benefiss korraldada. Teatrid lähevad osaliselt üle teenindamisele, kaotavad vabaduse otsustada eksperimendi kasuks, sest nende jäik struktuur surub nad kitsastesse raamidesse.
Väiketeatri sünd on kui väikese vabadusesaarekese esilekerkimine: inimesed teevad seal seda, mis tundub neile oluline. Seepärast on tähtis, et väiketeatrid saaksid sündida.

Millist kasu tõuseb Eesti teatrile Vaba Lava teatrikeskusest?
Vaba Lava, mida praegu ellu kutsume, ongi katse anda võimalus paljudele väiketeatritele, kus tegutsevad inimesed saaksid uues teatrikeskuses realiseerida projekte, milleks suurte ja isegi väiksemate repertuaariteatrite käed jäävad lühikeseks – lihtsalt nende struktuur on selleks liiga jäik. Veelgi enam, Vaba Lava on mingis mõttes ka provokatsioon: kui tekib selline vaba plats, siis võib-olla ärgitab see isegi neid inimesi, kellel enne polnud plaaniski midagi teha, paneb nad mõtlema, miks mitte proovida.
Repertuaariteatrite võrk on Eestis tihe, see püsib ja toimib, kuid väiketeatritel ja vabatruppidel on suur puudus esinemispaikadest. Vaba Lava üritabki neid kahte süsteemi omavahel põimida ja sedaviisi olukorda parandada. Esialgu oleme mingis mõttes veel teater paberil. See ei toimi veel innustavalt, et inimene tuleb ja vaatab, oh, siin on hea keskkond, korralik valgus ja palju võimalusi pakkuv mänguplats, mul on ammu üks idee, mida tahaks teha. Kui aga teatrikeskus sügisel avatakse, usun, huvilisi tuleb robinal.
Millest annab märku see, et eelmistel sajanditel rajati teatritele uhkeid maju, tänapäeval ehitatakse teatrimajadeks ja kunstikeskusteks ümber aga sageli vanu tehasehooneid?
XIX sajandil oli teatril ühiskonnas hoopis teine roll kui praegu. Teater oli siis ühtaegu nii demokraatlik kui ka elitaarne nähtus ning see nõudis kaunist vormi ja uhkeid paleesid. Praegu seisavad paljud Euroopa ja Ameerika tolleaegsed teatrimajad tühjalt. Nõukogude ajal – nagu iga võimu puhul, mis püsib püsti valel – ehitati teatreid nii, et neid saaks kasutada ka parteikoosolekute ja -kongresside korraldamiseks, mistõttu oli kõige tähtsam suur peasissepääs, et saaks lipud sisse kanda. Tookordne olukord oli hoopis teistsugune, orienteeritud hoonele. Arhitektuuriline maastik on nüüdseks palju muutunud ja tore, et kunagised tehased ja muud tööstushooned, kus elu on vahepeal raugenud, ärkavad taas. Seda enam, et neid on küllaltki lihtne muuta teatrisaaliks: niikuinii ehitatakse sinna black-box, muudetav mänguruum, mida saab kasutada vägagi erisugust laadi teatri tegemiseks ja mis annab itaalia lavaga võrreldes kunstnikule palju vabamad käed.

Vaba Lava avahooaja põhiprogrammi konkursile laekus 65 taotlust. Millistest põhimõtetest lähtuvalt valiku tegite?
Venemaal olen mitukümmend aastat olnud teatrifestivali „Reaalne teater” kunstiline juht ning tihti on minult küsitud, milliste kriteeriumide järgi te valite festivalile lavastusi. See küsimus teeb mind nõutuks. Kunstis saab olla vaid üks valikupõhimõte: puudutas või ei puudutanud. Loomulikult hääletasin nende projektide poolt, mis mind puudutasid. Kuivõrd kuraatoreid on kaks, siis mõnes asjas meie vaated Madis Kolgiga täiesti ei ühtinud, üks hääletas ühe ja teine teise projekti poolt, kuid alati arutasime kõik väga põhjalikult läbi. Eks sisetunne ja saadud emotsioon aita õigesti otsustada. Kui avalduses on kirjas vaid „Tahan lavastada „Hamletit”” ja rohkem ei midagi, siis sellist avaldust pole mõtet pikalt kaaluda – tahad, eks siis lavasta, aga võib-olla kuskil mujal.
65 projekti hulgast valisime välja pisut üle kümne. Eelistasime neid, mis emotsionaalselt puudutasid või siis üllatasid oma idee uudsuse ja ootamatusega. Sümpaatselt mõjus näiteks Mart Kase projekt „Eesti ajalugu”: kümnest lühiloost koosnevas lavastuses räägitakse Eesti ajaloost jääajast peale – vormilt stand-up, aga hästi läbimõeldud ja mõtestatud. Või Mikk Mikiveri õpilaste, lavakunstikooli XI lennu lõpetanute plaan teha oma õpetaja mälestusõhtu, ent tavapäratus vormis. Mulle tundub, et sellised ettevõtmised väärivad toetust. On oluline, et oleks paik, kuhu inimesed saaksid tulla oma ideedega. Konkursile laekus nii hullumeelseid kui ka vähem hullumeelseid ideid, mõni idee on üsna lihtne, kuid neid ühendab soov midagi ära teha.

Konkursile esitati ka kuusteist projekti välismaalt. Millest selline huvi Eesti veel avamata teatrikeskuse vastu?
Üllatavalt palju oli tõepoolest avaldusi välismaalt, inimesed otsisid meid interneti kaudu üles. Ettepanek koostööks tuli näiteks väikeselt prantsuse ooperitrupilt. Endast andis märku USA veider karaoketeater – sümpaatsed poisid, kes laulavad põrandal lamades. Saksamaalt osaleb nimekas lavastaja Andreas Merz-Raykov, kes on teinud koostööd Thomas Langhoffi ja Frank Castorfiga. Praegu Venemaal elava ja töötava Iisraeli lavastaja Semjon Aleksandrovski projekt pakub samuti kindlasti huvi. Vaba ruum akumuleerib kohe vabu inimesi, neid, kes on valmis mõtlema nagu hullud.

Vaba Lava tegevus ei piirdu üksnes põhiprogrammiga. Millistes suundades veel liigute?
Põhiprogramm on Vaba Lava põhisuund, selle kaudu aitame ellu viia mitmesuguseid projekte. Teise suunana plaanime hakata projekte ise tellima. Läbirääkimised käivad näiteks vene filmirežissööri ja dokumentaalteatri lavastaja, Kuldse Maski laureaadi Mihhail Patlassoviga, kellelt uurisime, ehk on tal meeles mõlkumas mõni materjal või idee, mis käsitleks Eesti ja Venemaa suhteid – niikuinii oleme ja jääme naabriteks, eks ajaga on kogunenud igasugust, aga võib-olla turgatab pähe mõni põnev seos. Olgu selleks või Gunnar Grapsi ja teiste eesti rokkarite nõukogude aja külaskäigud, mida seal väga oodati. Kolmas suund on gastrollide võõrustamine: võtame vastu ja pakume esinemispaiga väikestele omalaadsetele lavastustele, olgu need siis Eestist või mujalt maailmast.

Ütlesite, et vaatate aastas ära ligikaudu kolmsada teatrietendust. Nende seas on muidugi ka festivalide etendused, mida tuleb päevas enamasti mitu, aga ikkagi, laias laastus olete ülepäeviti teatris. Mida te teatrist nii tihti otsite?
Mida inimene otsib? Mingit õnnetunnet, üksteisemõistmist. Muidugi, kolmsada õhtut aastas õnne ei kohta. Ühtlasi on teatriskäimine ka minu elukutse. Kui etendus mulle ei meeldi, oskan endasse tõmbuda, sõita ära oma „sise-Mongooliasse”, mul on endalgi sisimas palju põnevaid probleeme arutada. Eks ma otsin teatrist seda, mida kohtasin kas või Eesti Draamateatri „Vennase” etendusel: keelt mõistmata sain siiski toimuvast aru, tähelepanu ei hajunud hetkekski, olin keset teatri aurat.
Teatrit ei saa vaadata pidevalt mõeldes ja arutledes, saab vaid otsida emotsioone, muljeid. Teater ei saa kedagi milleski õpetada, seda oleks mõttetu nõuda. Otsin teatrist muljeid, elamusi, kinnitust, et maailmas on ikkagi rohkem harmooniat ja headust kui kurjust ja vihkamist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming