Vaataja osavõtuteatri häbipostis

Ott Karulin

Osavõtuteater pole mugav saalisistumine, vaid intensiivne kaasloomine.      Rahvusvaheline nüüdisteatri festival „Baltic Circle” 17. – 21. XI Helsingis.    „Kas sa tuleksid minuga korraks õue?” küsib minult talviselt riietunud mees. Väljun koos temaga Helsingi kesklinnas asuva Espan Lava  klaasist suvemajakesest ning järgnen talle lumevaibaga kaetud süvendi juurde pargis – muul ajal on see ilmselt tehistiik, aga hetkel seisab keset lund vaid üksik telliskivi. Kaaslane asetab sinise mati kivi ette ning annab märku, et ma sellele põlvitaksin. Märkan tellise kõrval munaresti. Hetk hiljem vaatan tõtt enda ees seisva telliskiviga, millele on asetatud muna, ning hoian käes teist telliskivi. Löön muna puruks, nii et rebu pritsib teksadele, ja tunnen  korraga, et vedasin oma kaaslast alt: milline fantaasiavaesus küll – muna lihtsalt puruks lüüa! Olen iseendas pettunud, et tegin kiire lõppmängu: miks ma ei oleks võinud katsetada, kas muna kannab telliskivi raskust. 

Naasen klaasmajakesse nukralt ja täis tahtmist oma stamptegevust kuidagi kompenseerida. Toetun vastu seina, vaatan, kuidas autod ükskõikselt mööda tuhisevad, ning ootan, et keegi mu häbipostist vabastaks. Lõpuks tulebki mu juurde habras naine ja ulatab mulle männipaku. „Kui see oleks su keha, kuhu sa selle asetaksid?” küsib ta. Helsingi on just katnud  aasta esimene lumi ja väljas on jahe, seega mässin paku teki sisse. Jälle stampmõtlemine? Aga ma ei saa sellest lahti, sest kui naine palub männi kui minu kõhu uude kohta tõsta, sean otsustavalt sammud rukolapuhma juurde – hommikune puder on sisemusest ammu haihtunud ja õhtusöögini on veel kolme etenduse jagu aega. 

Jättes suvemajakese ja Tegelikkuse Uurimiskeskuse  (Todellisuuden Tutkimuskeskus) lavastuse „Sacred City” („Püha linn”) langeva lume meelevalda, torman järgmisesse kohtumispaika. „Ootan sind Kiasma kõrval Mannerheimi kuju juures,” seisis lavastuse „Uskominen” („Uskumine”) juhistes. Teel märkan raudteejaama ees Gob Squadi loomamaskidega näitlejaid, ümbritsetuna kaameratest ning neist mööda tormavatest soomlastest. Kohe algab suudlusstseen, tean eelmisel õhtul  nähtud „Super Night Shot’i” („Öine supervõte”) etenduse põhjal. Peatun hetkeks, et tänasel publikul ei jääks soomlastest nii ükskõikne ja kinnine mulje. Aga aeg surub peale ja minu uskumisegiid juba ootab, istudes Mannerheimi kuju ees lumel.       

„Ma ei tea enam, millesse uskuda,” tunnistab ta ning palub mu endaga jalutuskäigule, et leida linnast midagigi, millesse uskuda. Nii kahekesi jalutades filosofeerime treppide, lume, trammide ja möödakäijate üle. Ta kingib mulle mälupildi parlamendihoone lumevaibaga kaetud trepiastmetest – looduse muutumisse võib alati rohkem uskuda kui võimusümbolitesse. Mina leian talle ühelt kõrvaltänavalt kutsuvalt kaarja fassaadiga kortermaja, mille ees üksik raagus kask ning hüljatud jalgratas – mõlemad lumme mattunult puhtad ja ilusad, linnakärast ära lõigatud. Sõidame trammiga tagasi kesklinna, et sealsest saginastki leida mõni koht, millesse uskuda. Istume külmunud  käsi mantlihõlma all soojendades kaubanduskeskuse sisetrepil ja teeme pooleteisetunnisest jalutuskäigust kokkuvõtteid, kuni meie selja tagant hiina restoranist tuleb kelner ning palub meil lahkuda. Päris oma kohta polegi linnas nii lihtne leida.       

Tänavu oma kümnendat tegevusaastat tähistav Tegelikkuse Uurimiskeskus on 35 looja kooslus, kes vaatleb tegevuskunsti, installatsioonide ja teatrietenduste kaudu tegelikkuse ja kunsti seoseid. Sel aastal keskenduti pühadusele: mis on see püha, mis päästab kunsti  meelelahutusest ning vaatajad ükskõiksusest? Vastuse leidmiseks tuleb aeg maha võtta ja julgelt eksistentsi põhiküsimuste üle arutada; tuleb olla aktiivne kaaslooja, sest ootus, justkui oleks elamuse pakkumine vaid kunstnike kui teenindajate ülesanne, lämmatab etenduse energiavahetuse. Piir etendaja ja osaleja vahel tuleb ihuda võimalikult olematuks. Kaks aastat tagasi samuti „Baltic Circle’i” festivalist muljeid vahendades (Sirp 30. V 2008)  eristasin kolme vaatajapositsiooni: passiivne pealtvaataja, heatahtlik juhitav ja aktiivne osavõtja. Siis olin veel juhitav. Nüüd mõtlen, kas osaleja ohjade enda kätte haaramine ei lõhu liialt lavastuse planeeritud struktuuri ja seeläbi eesmärke. Minu uskumisegiidki tunnistas etenduse järel kohvikus istudes, et lõin tema plaanid kohe alguses segamini, sest tahtsin vältida raudteejaama, kus ta tavaliselt etenduse läbi viib. See ebalus oli tajutav ning pani mind  tundma vastutust lõpuni aktiivne olla: kui sa juba etendaja plaanitud teest kõrvale juhid, pead sa tahtma selle koos temaga ka lõpuni käia – tagasipöördumine passiivse pealtvaataja positsiooni tooks kaasa etenduse läbikukkumise. Osavõtuteater pole mugav saalisistumine, vaid intensiivne kaasloomine, kuhu nii esitaja(d) kui ka kogeja(d) ideaalis võrdselt panustavad – kui üks neist liialt võimu näitama hakkab, sulab etenduse atmosfäär nagu  tänavavalgustusele langev lumi. Nii juhtus sellesama Gob Squadi lavastusega, mida filmiti tunni aja jooksul enne etenduse algust: saalis videoekraanide vahendusel tegevust jälgides oli publik surutud passiivseks pealtvaatajaks, kes sai vaid nautida trupi meisterlikku koostööd ja kalambuure. See oli pelk katse osavõtuteatrit jäädvustada, kellegi teise elamuse ülevaatamine, olles nii publikule sama väheütlev kui kriidiga Kansallisteatteri vundamendile kirjutatud tekst „NIGHT SHOT” kodubussi peale ruttavale helsinglasele.