Vaataja kui tegutseja. Mängud postdemokraatiaga

Rimini Protokolli superprojektis „Riik 1–4“ käsitletakse üleilmastumist, digiteerimist, jälgimisühiskonda ning suurkorporatsioonide ja majanduse toimimist.

MADLI PESTI

Rimini Protokolli „Riik 1–4“ („Staat 1–4“), autorid ja lavastajad Helgard Haug, Stefan Kaegi ja Daniel Wetzel, dramaturg Imanuel Schipper, kunstnik Dominic Huber. Produtsendid Rimini Protokoll, Münchner Kammerspiele, Schauspielhaus Düsseldorf, Staatsschauspiel Dresden, Schauspielhaus Zürich, Goethe Instituut ja Haus der Kulturen der Welt. Etendused 1. – 25. III Berliinis.

Kogu märtsi on Berliini betoonist merekarbikujuline Maailma Kultuuride Maja (Haus der Kulturen der Welt) olnud hõivatud performatiivse superprojektiga: etendatakse nüüdisteatri tipptrupi Rimini Protokolli lavastustetraloogiat „Riik 1–4“. Trupp sukeldub uurimusteatri vahenditega tänapäeva postdemokraatlikku maailma: lavastustes piiluvad nad massimeedia infokillukestest sügavamale ning küsivad, kuidas demokraatia praegu toimib. Teemadena käsitletakse üleilmastumist, digiteerimist, jälgimisühiskonda, suurkorporatsioonide ja majanduse toimimist.

Superprojektiks saab ettevõtmist nimetada nii teemade laiahaardelisuse, ettevalmistuse pikkuse (kolm aastat) kui ka hõlmatavate institutsioonide mastaapsuse tõttu. 2000. aastal alustanud Rimini Protokoll pole enam ammu kolme avangardse lavastaja väiketrupp, vaid koostööd tehakse suurte teatritega ja üleilmselt. „Riigi“ neli lavastust on valminud ühistöös Saksa ja Šveitsi suurte riigi- ja linnateatritega, esietendunud viimase kahe aasta jooksul ning toodi nüüd märtsis kokku Berliini.

Rimini Protokolli käekäiku olen jälginud tosina aasta ja kümmekonna nähtud lavastuse jooksul.1 Nende käekiri on äratuntavalt originaalne, teemad ja vormivõtted osalt ka korduvad, ent aastatega on nad arendanud oma käsitlusviisi ja suudavad üllatada.

Tööprotsess. Lavastusega näevad Rimini Protokolli lavastajad ja nende kaastöötajad vaeva kaks-kolm aastat ja eeskätt lähtutakse teemast. Materjali kogumisele järgneb selle toimetamine. Rimini Protokoll valib lavastustesse osalema „argielu eksperdid“, oma ala spetsialistid, ning lavastajad töötavad koos ekspertidega. Asjatundjate teadmisi ei panda lavale üks ühele, vaid tekst valmib lavastajate-dramaturgide ja seda laval esitavate ekspertide tihedas dialoogis.

Lavastajad rõhutavad ekspertidelt saadava teadmise subjektiivsust. Lavastustes ei esitata kunagi lõplikku tõde, lüngad ja vastuolud on uuringutulemuse loomulik osa. Näidatakse, et üldine teadmine ilmneb isiklikes lugudes, seatakse vastamisi dokumentaalne materjal ja subjektiivne kogemus, ühiskondlik seotakse individuaalsega.

Rimini Protokoll ei osuta suletud lõpptähendustele, vaid näitab avatud võimalusi. Nad ei mängi kohtunikku, vaid jätavad seisukohtade kujundamise vaatajatele. Teadmine vabastatakse objektiivsuse nõudest ja ühendatakse igaühe subjektiivse kogemusega.

Postdemokraatia. Rimini Protokolli „Riigi“ tetraloogia põhiteema on post- ehk järeldemokraatia, mida iseloomustatakse poliitilise režiimina, kus on säilinud küll demokraatlikud institutsioonid (nt erakonnad, kodanikud, poliitikud), ent need ei toimi enam terviksüsteemina, üldistes huvides ja heas usus.2 Postdemokraatiasse on jõutud, kui igapäevaelu on paljude arvates järjest keerulisem ning aina vähem järel teemasid, mille üle vähegi arvestatav hulk inimesi on pädev arvamust avaldama. Rimini Protokoll vaeb muu hulgas küsimust, kuivõrd arvestab täidesaatev võim rohkem rahastajate kui rahvaga.3 Ühe demokraatiat edendava lahendusena nähakse kodanike aktiveerimist. Rimini Protokoll seob selle sisulise taotluse lavastuste vormiga – vaatajast saab osavõtja.

Rimini Protokolli üks eesmärke ongi aktiveerida etendustel osalejad. Mida igaüks saab käsitletava teema puhul kodanikuna ära teha? Selleks et inimesed saaksid ise otsustada, antakse lavastustes ka informatsiooni mingi (varjatud, ent mõjurikka) eluvaldkonna kohta. Lavastajad kinnitavad, et publiku kaasahaaramisele mõtlevad nad iga projekti alustades.

Vorm = sisu, sisu = vorm. Rimini Protokolli lavastuste võtmemängija on tehnoloogia, mida arendatakse ettevalmistuse käigus samaaegselt teema ja dramaturgiaga (tuleb ette ka seda, et pool aastat katsetatud uus tehnoloogia ei lähegi käiku). Lavastuse sisu ja vorm valmivad üheskoos, on lahutamatud.

Tehnoloogia paneb publiku tegutsema ning toob esile Rimini Protokollile nii iseloomuliku performatiivsuse ja kehalisuse – info edastatakse kehaliselt, tegutsemise kaudu. Teadmisi ei salvestata üksnes osavõtja ajju, vaid ka tema keha kogemusse.

Rollimäng. Luuraja. „Riik 1. Rahvusvaheliselt ülisalajane“ („Staat 1. Top Secret International“, Berliini Neues Museum, autorid-lavastajad Haug, Kaegi ja Wetzel).

Nagu ikka, on Rimini Protokolli lavastustel palju kihte ja kihistusi. Kõigepealt Berliini erakordsel Muuseumisaarel asuv, XIX sajandil ehitatud, viimases sõjas kannatada saanud ja 2009. aastal uuesti avatud Neues Museum, uhke hoone täis Egiptuse kunsti, mis paneb mõtlema, et see kõik on koloniaalmaalt varastatud kraam.

Muuseumi sisenedes saan kõrvaklapid ja paksu, selgub, et interaktiivse märkmiku, mis hakkab õigel hetkel surisema. Kõrvaklappidest kostuv tehishääl juhatab, kuhu pean liikuma. Selline lähenemine sarnaneb Kaegi lavastusega „Remote X“, millega käidi ka 2014. aastal Tallinnas „Talveöö unenäo“ festivalil4 ning mille võlu on selles, et paneb rändaja värske pilguga ümbrusele vaatama.

„Riik 1“ ringkäigul läbin pooleteise tunni jooksul palju muuseumisaale, mis täis Egiptuse skulptuure, muumiaid, massiivseid väravaid ja hauatähiseid. Kõrvaklappidest kuulen intervjuusid luuramise teemal, laiemalt riigi õigusest tungida eraellu, ka küberturvalisusest. Ekspertideks on kunagine Iisraeli saadik Saksamaal, küberturvalisuse asjatundja, uuriv ajakirjanik, politoloog, advokaadid, detektiivid, luureagentuuride töötajad, endine KGB-lane, Valge Maja endine turvanõunik, Hiina dissident jt. Nad kirjeldavad oma tööülesandeid, välisreise, elamist totaalses jälgimisühiskonnas, samuti spioonide ettevalmistamist.

Intervjuud vahelduvad küsimustega kuulajale-osavõtjale. Kuivõrd ma olen valmis tarvitama ühes või teises olukorras vägivalda? Kui vaid minul on info, et homme tuleb maailmalõpp, siis kas teen selle avalikuks? Kas loen oma elukaaslase lahti jäetud arvutist erakirja? Kas annaksin info saamiseks altkäemaksu? Mõneti liiga hüpoteetilised küsimused, kuid nende eesmärk on selge: vastustest sõltub, kuhu ma muuseumi saalides liigun (lavastuse materjali on kokku kolme-nelja tunni jagu, osaleja kuuleb sellest vaid 90 minutit).

Korra on ka võimalus suhelda oma kaasosavõtjaga ja edastada salajast informatsiooni, mis mõjub kui rollimäng „Kuidas olla luuraja“. See, et muuseumis jalutavad ringi ka tavalised muuseumikülastajad oma audiogiididega, tekitab reaalsuskihtide vahel mõnusa tajuhäire. Ringkäigu lõpus näen üllatuslikult, et minust on tehtud salaja foto ja minu kohta on kogutud andmeid (Suur Vend jälgib meid kõiki, muidugi!).

Ühiskond kui sipelgapesa. „Riik 2. Suurehitus kui ühiskonna mudel“ („Staat 2. Gesellschaftsmodell Gross­baustelle“, autor-lavastaja Kaegi).

Kui „Riik 1“ on luuramisteemale sobivalt intiimne ja isiklik, siis „Riik 2“ mängitakse välja suurejooneliselt ja võimsalt – see on dramaturgilis-koreograafiline meistritöö. Publik jaotatakse kaheksasse gruppi, igas üle paarikümne inimese. Suur, funktsionaalselt kujundatud näitusehall kehastab suurehitust ja ühiskonna mudelit. Ligi 200 vaatajat-osavõtjat vahetab kõrvaklappe ja kiivreid konteinereist, masinatest, tribüünidest, tellingutest, kraanadest, liivahunnikust ja multimeediakeskusest küllastatud ruumis. Liigume, kõrvaklapid peas: auditiivse ruumi ülesehitamine on Rimini Protokolli lavastajatele väga omane ja nad on saavutanud selles täiuslikkuse.

Ühest piirkonnast teise juhatavad meid suurehitustega (ja seeläbi ka ühiskonnaga) seotud eksperdid: investorite esindaja, linnauurija, võõrtööline, jurist, ehituse tehniline juht, korruptsiooni-paljastaja. Hiina tantsija juhendamisel kehastume illegaalseteks töölisteks Pekingis ja harjutame tehasetööliste igapäevaseid liigutusi. Seejärel muutume jõukateks investoriteks koosolekulaua taga, linnauurija tutvustab meile aga Singapuris ja Etioopias kasutusel fossiilsete ehitusmaterjalide alternatiive. Ehitusjuristi käe all harjutame karatevõtteid.

Üks Saksamaa meedias enim laineid löönud ekspert on Berliini uue lennujaama BER tehnikaosakonna juht, kes räägib oma ehitusplatsi rekonstrueerides, kuidas ta toodi ohvriks poliitikute ebakompetentsusele ja korruptsioonile. Ta selgitab, et sellest poolikust lennujaamast on saanud häbiplekk, ehitus on veninud ligi kümme aastat. Tema (muidugi isikliku prisma kaudu) toodud faktid liigutavad selle teatrilavastuse hoopis uude kohta, väljapoole kunsti piire.

Dramaturgiliselt on „Riik 2“ detailideni läbi töötatud: gruppide vahel tekitatakse temaatilisi ja lavastuslikke haakumisi ning osaleja-vaataja-kuulaja tunneb end osana ühiskonnast, kus kõik on üksteisega seotud – nagu sipelgapesas. Meie grupile esinebki viimasena sipelgateadlane, kes selgitab, et sipelgad saavad oma ehitustega paremini hakkama kui inimesed. On nad ju seda harjutanud juba 80 miljonit, inimesed aga vaid mõni tuhat aastat.

Kahe tunni jooksul suurehitusel liikudes tunnetan selle komplekssust ja seeläbi kogu ühiskonnakorralduse keerukust. Kõigi kaheksa väikse ehitusrühma kokkupanek üheks laitmatult töötavaks suurehituseks ehk lavastuseks on logistiline meistritöö, mis kasvab ka suuremaks üldistuseks. Selleks et ühiskond saaks laitmatult toimida, on vaja iga inimese täpselt sihitud panust.

Tuleviku lambad. „Riik 3. Unistavad kollektiivid. Kobavalt astuvad lambad“ („Staat 3. Träumende Kollektive. Tastende Schafe“, autor-lavastaja Wetzel).

Sajapealine publik saab kätte nuti­telefonid, kuhu ilmuvad kümned küsimused. Kui vajutada mõnele valikvastustest, näeb kohe kogu grupi vastuseid visuaalselt esitatuna ekraanil. Lähtepunkt: kujutame ette, milline on elu 30 aasta pärast. Kas seda juhib virtuaalne tehisintellekt IRIS? Kas parlamendivalimisi veel korraldatakse? Kas meie eest peaksid valima algoritmid? Kas sööki tellitakse vaid virtuaalselt? Kas trükid praemunad masinast välja? Kas privaatsfäär on üldse veel olemas? Mängu juhivad kaks kreeklasest näitlejat Kostis Kallivretrakis ja Vassilis Koukalani, kes viitavad etenduse jooksul Kreeka mütoloogiale, Antiik-Kreeka teatrile ning võtavad seisukoha ka hiljutise Kreeka rahanduskriisi asjus (muidugi Euroopa Liidu vaenuliku).

Vastustest lähtuvalt arvutab IRIS kiiresti välja grupitunnused: erisugustele tunnustele vastavalt saavad osalejad liikuda ja omavahel suhelda. Tasapisi luuakse lambametafoor: rahvas kui (tehisintellektile?) järgnev kuulekas grupp. Leitakse ka „parim lammas karjas“: osavõtja, kelle enamik vastuseid on olnud enamusega kooskõlas.

Mängu lõpuküsimused puudutavad eranditult tehisintellekti. Kas IRIS peaks võtma meie üle võimust? Kas meil on veel vaba tahe või oleme selle tehisintellektile ja andmekogudele üle andnud? Grupi vastused on pigem skeptilised. Ootuspärane. Lavastuse eesmärk on näidata, kuidas mõjutavad andmekaevamine ja andmetega manipuleerimine demokraatlikke protsesse.

Lavastus ise mõjus aga pigem dotseerivalt, pidevalt ja kiiresti kunstlikele küsimustele vastamine tundus pealiskaudne. Küsimused ja teemad jäid hüplikuks, publiku omavahelist suhtlust ärgitati kunstlikult. See võiski olla teadlik vormivõte kunstlikku andme- ja virtuaalmaailma eksinud inimeste äratamiseks. „Riik 3“ tundub olevat lavastuse „Parim enne“ („Best Before“, 2010)5 edasiarendus, seal katsetati osalus­demokraatiat nimelt mängukonsoolidega. Mulle mõjus „Riik 3“ liiga lapse-, ühiskonna- või rollimänguna. Aga kust läheb piir mängu ja teatri vahel?

Hokimäng. Kellele jääb otsustusõigus? „Riik 4. Davos – olukord maailmas“ („Staat 4. Weltzustand Davos“, autorid-lavastajad Haug ja Kaegi).

Publik istub ümber minihokistaadioni, mille ovaalsetel seintel on 360kraadine videoekraan ning lavapõrand ehk staadion on kaetud pehme lumega. Õhtut juhib viis erakordset eksperti: Davosi majandusfoorumi karismaatiline korraldaja (endine maamees, kes nüüdsete tööülesannete tõttu peab suruma kätt nii Hiina kommunistliku partei liidril kui ka Tiibeti vabadusvõitlejal), tuberkuloosiarst (viide Davosile kui ajaloolisele tuberkuloosihaigete sanatooriumile), India kõrgklassist pärit majandussotsioloog, kes uurib suurkorporatsioonide toimimist, kõikjal maailmas töötanud ÜRO kõrge ametnik, kes usub veel riikide ühtsusesse ja kokkuleppevõimesse, ning noor venelanna, kes asutas 19aastaselt eduka firma, kaitses mainekates ülikoolides viis magistrikraadi ning juhib nüüd Šveitsis MTÜd ja võitleb soolise võrdõiguslikkuse eest äris.

Kui eksperdid n-ö mängivad iseennast ehk jagavad teadmisi oma kogemustest lähtudes, siis näitlejaiks hakkab hoopis publik. Avan istme alla asetatud infomapi ja selgub, et olen Luksemburgis töötav investor. Panen kaela Davosi maailma majandusfoorumil osaleja kaelakaardi ning loen muu hulgas ka seda, millised on minu firma majandusnäitajad. Meie, majandusfoorumil osalejad, liigume visuaal-auditiivsete võtete abiga Davosi: lendame helikopteriga Šveitsi lummavate lumiste mäetippude kohal (vaated ekraanil), maandume Ida-Šveitsi kuurortlinna ning meile tutvustatakse seda: eksperdid puhastavad hokiväljaku lume alt välja tänavad ja selgitavad, kus miski asub.

Majandusfoorum kutsuti kokku juba 1971. aastal ning me saame teada, et see on elitistliku iseloomuga: viiepäevasel foorumil osaleb umbes 2500 majandusjuhti, poliitikut, ühiskonnategelast ja ajakirjanikku üle maailma ning osalejal läheb vaja ligikaudu 80 000 eurot (mäletame ka Eesti meedias käsitletud president Ilvese majandusfoorumi-aegseid 20 000-euroseid hotellikulusid). Davosi linna ärid teenivad ruume välja üürides viie päevaga aasta käibe.

Meist, kes me istume Davosi majandusfoorumil, on vaid 12% naised ja Aafrikast on vaid kuus esindajat. Seega näeme, et Davosi majandusfoorum ei esinda sugugi kogu maailma. Nüüd astub sisse ÜRO esindaja: oleme New Yorgis istungisaalis, kus riigid on esindatud tähestiku järjekorras. Ka meie dokumendimapis on igal osalejal üks riigilipuga lehekülg, millega lehvitame.

Kas maailma juhivad suurkorporatsioonid või riigid? Selle selgitamiseks lõpeb meie istung hokimänguga: eksperdid jaotavad end kaheks võistkonnaks ning vaatajad annavad oma mappi tõstes märku, kas nad pooldavad riike või korporatsioone (enamik tõstab üles riigilipuga lehe). Rimini Protokollile omaselt lõplikke vastuseid ei anta: hokimäng lõpeb järsu vilega ning pole selge, kumb pool lõi rohkem väravaid.

***

Rimini Protokolli sümpaatsemaid jooni on nende iseenesestmõistetav reflek­sioonitasand, nii mängu sees (mõtestatakse teatri kui näitamise ja esitamise olukorda), aga ka laiemalt. Lavastused mõtestavad pidevalt ümber nii sisulisi argumente kui ka vormivõtteid. Edastatud infole vaadatakse alati mitmest perspektiivist, ollakse (enese)kriitilised objektiivse teadmise võimalikkuse suhtes. Peamine on aga seejuures, et vaatajast saab tegutseja ning tuleb endalt tõsiselt küsida: „Mida saan teha mina, et elu oleks parem?“

25. III esineb tetraloogia „Riik 1–4“ dramaturg Imanuel Schipper Tallinna lavakunstikoolis.

1 Madli Pesti, Kolme peaga lohe: Rimini Protokoll – teater või mitte? – Teater. Muusika. Kino 2008, nr 3.

2 Poliitika ja valitsemise sõnastik. https://term.eki.ee/termbase/view/1143464/et/et/?initial=P&start=60#/concept/view/1657336002/

3 Teemat avab ka dramaturg Imanuel Schipper lavastustetraloogiat mõtestavas kogumikus kirjastuselt Teater der Zeit.

4 Madli Pesti, Parem pool muna … Tallinna Linnateatri festival „Talveöö unenägu“. – Teater, Muusika. Kino 2015, nr 2.

5 http://www.rimini-protokoll.de/website/en/project/best-before

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht