Vaatæ, mänguühiskond!

Janek Kraavi

Fragmente ühest kultuurikogemusest  

 

Vaatemängu-, mängu või absurdiühiskond? Reklaamimaailm mängib ja manipuleerib. Kui vaja, võtab appi nii Koidula kui Jeesuse. Koidula abil müüb ehitusfirma “üle 400 hubase kodu neile,

kes tahavad elus midagi korda saata”.

Vist ikka absurdiühiskond?

REPR

 

Juba ammu on euroopa kultuur jätnud seljataha ajastu, kus olemise garandiks oli uskumine või mõtlemine, aga vananenud on ka traditsiooniline arusaam kapitalismist, kus eksistentsi põhjenduseks oli varandus, millegi omamine (tuttav muinasjutumotiiv on “peidetud rahapada”). Kätte on jõudnud ajastu, kus olemine tähendab omandi demonstreerimist. “See on ju, muide, ka üks kurb näide, kus inimeses võib istuda kapitalistlik mõtteviis ilma, et inimene taipakski, kui narr see on. /—/ Aga sellised inimesed koguvad ainult sulgi oma vaulinnulisse sappa, nad ei arenda ühtegi mõtet, nad ei näita teda eksliku. Nad käivad ringi ja näitavad, mida on saanud (ühtedele seletades, kui väärtuslikku ja kui kallilt, teistele, kui odavalt) nagu… Ma ei tea, kas mäletada, oli üks teoloog meie ajal, kes ükskord vedas mu oma juurde, et näidata mulle eile ostetud kindaid ja – ilma igasuguse liialduseta – puhtalt ja ainuüksi selleks! Kui inimesed nii demonstreerivad asjalisi “mis minul on”, siis varsti taibatakse selle narrust, aga kui inimesed nõnda talitavad oma tarkusega, kedagi see ei piina muud kui teist, kes ei jõua oodata, millal tema saab näidata oma “kindaid”. ” Varanduse ja teadmise “väljanäitusele” toomist, nn “kinnastenäitamist” naeruvääristav  tsitaat pärineb ühest Uku Masingu 1953. aastal kirjutatud kirjast.  Masing tabab sotsialistliku ülesehitustöö keskmes elades midagi juba tulevase kapitalistliku maailma tunnustest ette ära. Need mõtted riimuvad oma paatoselt kõigi hiljem klassikaks saanud väljenditega nagu “postmodernne ühiskond on teatrilava”, “vaatemänguühiskond”, “meedialavastus”, “poliitiline tsirkus” jne. 

Neist sedastustest lähtuvalt võib selle maailma kesksed impulsid kohe alguses kokku võtta lausesse: elada tähendab näidata, või ka: elada tähendab näidelda. Nii et selles mõttes võib tänase kultuurisituatsiooni üks hõlmavamaid praktikaid ka argielu tasandil ollagi nähtus nimega presentatsioon, esitlus –  näitamise ja lavastuslikkuse etalonvorm hiliskapitalistlikul ajastul. Me saame rääkida elustiilist, mille puhul on alati küsimus väljapaistmises, reaalsuse mängulises taasloomises, ümberlavastamises jne. Selleks teemaks valmistudes lugesin paralleelselt eesti kirjaniku Emil Tode moodsa elu vaevadest ja mõjuängist kõnelevat romaani “Raadio”. Ja selle teose teiste temaatiliste keskmete kõrval joonistus suveräänsena välja ka teatraalsuse tasand. Ikka ja jälle räägib see tekst teatriteadusest laenatud terminitega. Eluruumid on dekoratsioonid, riietumine on teater, sündmused misanstseenid jne. Moodsas maailmas elav inimene on näitlev inimene, kelle publikuks ei ole jumal või haritud kodanlane, vaid erinevate meediumide kaudu meelelahutust ja unustust otsiv tarbiv vaataja. Kui tuua näide siitsamast Tartust ja Eestist, siis enamus on olnud tunnistajaks Laine Jänese muutumisele üherežiimseks poliitiliseks karikatuuriks, mida võiks parema termini puudumisel nimetada ka meediamimikriks. See on subjekt, mille loob “rahva huvides” tegutseva meedia “huvi”, poliitiku tahe viimase võimaluseni “valijatele” vastu tulla, hirm  mitte esinduslik välja näha jms. Aga see multifilmilik eneseesitlus ei ole üksnes poliitika peajoon, vaid iseloomustab kogu hiliskapitalistlikku maailma.

Näiteks radikaalne prantsuse kultuurikriitik Guy Debord on kirjutas 1950ndatel just vaatemängulisuse kuhjumisest kui moodsa majandusloogikaga ühiskonna peajoonest. Kuid selline vaatemänguühiskond või spektaakel ei kujuta endast mitte mingite etenduste või siis piltide suurt hulka, vaid pigem mingite kujutiste või kujundite kaudu kehtestuvaid sotsiaalseid suhteid. Lihtsustavaid näiteid leidub kuhjaga: noored koonduvad gruppidesse Nike logo järgides, tartlastest valijad lähtuvad oma otsuses endise linnapea meedias tekkinud karikatuursest olemusest jne.

Debord’i vastane peitub konservatiivses kodanlikus ühiskonnas, mida valitsetakse uudiste, talkshow’de, reklaami kaudu. Need on reaalsuse lavastamise institutsioonid, mida hallates eliit juhib ühiskonda ja toodab “vaikiva enamuse” (Baudrillard) vaoshoidmiseks käitumismustreid ja reegleid. Rõhuva ja suunava elukorralduse  õhkulaskmiseks oli toonases situatsioonis käepärane vahend just teatraalsus või ebastandardne käitumine. Kui Sex Pistolsi liige Sid Vicious oksendas kunagi täis brittide au, uhkuse ja pühamu, BBC stuudio, siis oli okse kodanlikkust õõnestav eritis ja alternatiivide esiletoomine.  Tänasest eesti vaatemängukultuurist näidet otsides meenub kõigepealt kujutis nimega Peeter Võsa. Kuigi selles show’s räägitakse justkui tõsistest sotsiaalsetest probleemidest ja ametnike omavolist, tajub vaataja saadet ikka mingi pullitegemisena, lollitamisena. Kui Peeter Võsa tsirkusesaade olnuks eetris 1960ndate lõpu Prantsusmaal või Thatcheri-aegsel Inglismaal, pälvinuks mees kultuurikangelase ja situatsionisti tiitli. Võib-olla on ta kontrakultuuri kangelane ka praegu, sest kogu saatest jääb ikka meelde rõvedus, isekus, vastikus, harimatus jne. Kõik see iseloomustab (väike)kodanlust –  selle seisuse ajalugu ongi olnud nende tunnuste maskeerimise või peitmise ajalugu või teistpidi öeldes: eliidi imiteerimise lugu. 

Tänapäeval on aga  teatraalsusest saanud norm ja kunagisest kontrakultuuri ideaalist vaatemänguühiskonna põhiline toimemehhanism. Vaatemäng esindab ühiskonna majandusloogika väljundit ja eesmärki (meelelahutuse kaudu pesupulbri müümine) ja meelelahutuslikku stsenaariumisse kuuluvad nüüdseks ka seesama okse, rõvedus ning muu friiklus (nt rase mees, ülekaalulised jne). Kodanlikku elulaadi sobimatud tunnused neutraliseeritakse ja kohendatakse vaatemängu ligitõmbavaks osaks. 

Aga sellisele võimalusele mõeldi juba 1950ndatel: pärast seda kui Barthes kirjutas kriitilise ja “reaalsust paljastava” essee kodanluse ühest armastatud kujutisest Citroënist, saabus samasuguse analüüsi kirjutamise palve Renault’ tehaselt.

Revolutsioonini ei vii tänapäeval enam piketid Toompeal või rahvakogunemised pronkssõduri juures või artiklid ajalehes, vaid inimtühjad kaubamajad ja (sopa)Kanal 2 vaatajate arvu tuntav vähenemine. Sellised oleksid vaikides poliitreklaami tarbima suunatud enamuse alternatiivid vaatemänguühiskonnas. Vaatemängu ei ole tarvis juurde toota, pigem peaks sellest keelduma. Kuigi teatud erandina võiks esile tõsta üht kultuuripraktika suunda, kus vaatemängu vastu asetatakse veelgi täpsemalt lavastatud vaatemäng. Ilmselt on siin hea näide Michael Moore’i dokfilmid või Esto-TV, mis mõne sündmuse või tegelase puhul ikka dekoratsioonid lõplikult maha tõmbas, näidates, et nende taga on vaid skisofreeniline kodanlane, mitte eliiti kuuluv valitseja.

Eelnevat kokku võttes tsiteerin inglise kirjanikku J. G. Ballardit: “Me elame maailmas, mida valitsevad kõiksugu fiktsioonid – lauskaubandus, reklaamitööstus, poliitika, mis on käsitletav reklaamitööstuse alamharuna, igasugusele kogemusele vastava originaalse reaktsiooni ennetav tühistamine teleekraani poolt. Me elame hiiglaslikus romaanis. Kirjanikul on nüüd üha vähem tarvis oma romaanile fiktsionaalset sisu leiutada. Fiktsioon on juba olemas. Kirjaniku ülesandeks on leiutada reaalsus.” (J. G. Ballard, sissejuhatus romaanile “Crash“). See tsitaat kordab jõuliselt kriitilist traditsiooni, mis on euroopa mõtlejaid köitnud ennekõike XX sajandi teisel poolel. Euroopa kultuuris toimuvat põhjalikku pööret analüüsib aga kõigepealt Walter Benjamin oma ilmakuulsas teoses “Kunstiteos mehaanilise reproduktsiooni ajastul”. Paljuski läbib teksti 1920ndate keskel saabunud nukker äratundmine, et originaal on hävinemas – Benjamin räägib kunsti traditsioonilise mõõtme või “aura” kadumisest uute tehnoloogiate pealetungi tingimustes (nt reprod, kino). Aga kas tänapäeval nutab rahvas, kellele kunst mõeldud on, selle “originaali” kaotsimineku pärast?

Katsetame sedasama loogikat ühe tänapäevase kunstiteose näitel. Rain Tolgi ja Jaak Kilmi filmis “Jan Uuspõld läheb Tartusse” on kõik need probleemid kaunilt ja reljeefselt välja toodud. Filmi peaosatäitjat kehastab Jan Uuspõld, kes põhimõtteliselt mängib selles filmis oma meedias loodud kuju, paha kaksikvenda. Negatiivne kaksik, kellega ta pidevalt konkureerib, on seesama mehaanilise reproduktsiooniga loodud koopia. Aga see on ainus Uuspõld, keda kõik vaatajad teavad ja kes neile meeldib. Uuspõllu koopia on nende jaoks ainus huvitav ja tõsiseltvõetav asi. Üks paljudest filmi kõrvaltegelastest ütleb otsesõnu välja selle tänapäeva kunstipraktikat valitseva  imperatiivi: “Kuule, Uuspõld, sa ära jama igasuguste kahtlaste asjadega, tee ikka rohkem pulli.” Tallinnast Tartusse tulemine ongi teekond originaali poole selles benjaminlikus mõttes. Peaosa Tammsaare järgi tehtud lavastuses on originaali kuldne karikas, mis meediadžunglisse eksinul on eluliselt vajalik üles leida. Pöördudes tagasi Ballardi mõtte juurde: tähendusrikka tegevuse eesmärk on vabastada ühiskond või keskkond teatrist, teatraalsusest.

Ma ei tea, kas originaal (sõna, mille anagramm on graal) asub Tartus või mitte. Aga kui asub, siis ei ole selle asukoht enam kindlasti Vanemuises või Laine Jänese kõnedes. Aga kas rõõmsalt kõrvuti  eksisteerivad mänguühiskond ja vaatemänguühiskond lubavad “vaikivale enamusele” kõnekat alternatiivi?

 

P. S.

Joonista ise koomiks!

1. Riigikogu uus koosseis kiitis oma avaistungil heaks põhiseaduse preambula paranduse, mis puudutab eesti keele kaitset. See oli suurepäraselt lavastatud sündmus – sümboolne poliitika lepitamine rahva ja rahvuskultuuri huvidega. Valitsejad demonstreerisid riiklikku tahet ja oma retooriliste võimaluste paatoslikumaid registreid. Pilt oli nii ilus, et hakka või nutma…

2. Samal ajal mujal Eestimaal: kõrgelt haritud ja tegelikult protsesse juhtiv ekspertide-spetsialistide grupp, keda rahvasuu kutsub haridus- ja teadusministeeriumiks, on proovinud luua määrust, mille järgi Eestis ja eesti keeles avaldatud teaduslik monograafia või artikkel on teaduslikus mõttes väärtusetu. Eesti rahvuskultuuri uurija peaks kirjutama  iseenesestmõistetavalt inglise keeles ja avaldama selle Nebraska ülikooli kirjastuses. Alles siis oleks teda võimalik käsitleda eesti teadlasena. Pilt on nii lootusetu, et hakka või nutma…

 

Kas tegemist on vaatemänguühiskonnaga, mänguühiskonnaga või absurdiühiskonnaga?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming