Väljakutesse volditud ooperiteater Oslos

Karin Hallas-Murula

Oslo ooperiteatri pimestavatele marmorväljakutele tullakse nagu randa. 2x KARIN HALLAS-MURULA Avalikust linnaruumist räägitakse meil juba igal sammul. Sellest on saanud samasugune lööksõnapaar, nagu oli omal ajal „säästev areng”, mida igaüks tõlgendas omamoodi ja mille varjus sai segamatult demagoogiat harrastada. Ilus jutt avalikust ruumist saadab juba iga majaesise platsi või tänavakorrusele äriruumi tegemist. Sõnapaari kasutatakse aktiivselt arhitektide ühiskondliku positsioonivõitluse retoorikas, kus aeg-ajalt üritatakse koguni väita, nagu oleks avaliku linnaruumi tunnetamine arhitektide ainuprivileeg. Praktikas aga domineerib endiselt avaliku ruumi üdini kommertslik käsitlus. 

Aprillis avatud Oslo ooperiteater pole mitte ainult silmapaistev uusehitis, vaid ka Euroopa viimase aja suurejoonelisemaid avaliku ruumi eksperimente: kaldpinnad teatri ümber moodustavad kokku väidetavalt Põhja-Euroopa suurima linnaväljaku. Teatriplatoole pääseb praegu küll ainult liiklusräga kohale tõstetud robustset jalakäijate metalltunnelit pidi, kuid kahe aasta pärast kaob kogu liiklus maa alla; tunnelit juba ehitatakse. Päikesepaistelisel pühapäeval teatri peal ja sees jalutavad tuhanded inimesed on kinnituseks, et uue kultuuriobjekti organiseeritud linnaruum toimib edukalt. Meilgi tasuks nüüd lõpuks ometi loobuda leierdatud viitamisest Sydney ooperiteatrile ja pöörata uuriv pilk hoopis Oslo poole. 

 

Põhjamaisest merest tõstetud plaaž Norra arhitektuuribüroo Snøhetta (1989) sai esimese suure kogemuse Egiptuse Aleksandria raamatukogu projekteerimisega (valmis 2002). Täna töötab Snøhettas 80 inimest ning bürood on Oslos ja New Yorgis. Koju Oslosse ehitamine neil erilist krampi ei tekitanud, sest hoone asukoht polnud ajalooline linnakangas (mis Oslos liiati domineerivalt modernistlik), vaid merelt võetud uus maa. Siit tuli idee ignoreerida norrapärasust, mida ooperiteater ehk eeldanuks. Kõige silmatorkavamalt peegeldub rahvuslikkusele seljapööramine materjalivalikus: põhjamaise graniidi asemel tehti nii hoone kui seda ümbritsevad väljakud silmipimestavast Carrara marmorist. „Me pole mingid materjalinatsionalistid”, kommenteeris Snøhetta arhitekt Kjetil Trœdal Thorsen, kes meile maja tutvustas.

Konkursivõiduga 1999. aastal edestati 350 konkurenti ning edasitöötamise käigus projekt sisuliselt ei muutunud. Ka ehitamine oli igati eeskujulik: maja valmis viie aastaga, ligi pool aastat kavandatust varem (!). Seejuures ei ületatud eelarvet, mis on riiklike avalike ehitiste puhul muidu liigagi  tavaline (siin juhib pingerida Šoti parlamendihoone eelarve ligi kümnekordne kasv). 38 500 m² suure ooperiteatri maksumus oli 500 miljonit eurot, misjuures ehitamise juurde käisid mitte just odavad kindlustustööd meres – üle kümne meetri majast on allpool veepiiri. 

Kui Oslo raekoja taha rajatud avaral jalakäijate alal domineerivad ärid ja restoranid, siis ooperiteatri avaliku ruumi kontseptsioon on risti vastupidine: igasugune äritegevus on siin keelatud. Arhitektide eesmärk oli luua programmeerimata (non-programmed) avalik ruum, kus inimest ei suunata midagi ostma ega tegema, vaid lihtsalt uitama ja olema. Paradoksaalsel kombel on see niisugusena vägagi programmiline, vastandudes selgelt kommertslikule avalikule ruumile. Niisiis ei mingeid suveniirikioskeid ega hamburgeriputkasid. On ainut üks erand, muigas Kjetil Thorsen: hõlma alt tohib müüa päikeseprille. See on siin tõesti vajalik – päikesepaistelise ilmaga on Carrara marmoriväljad kriitpimestavad nagu Alpi liustikud märtsipäikeses. Sellest eredusest kiirgab tohutult energiat ja tundus, et siia tullaksegi linnas nappivat avarust ja valgust nautima – nagu mereranda. Igale poole saab maha istuda või pikali visata ja juba siin ka päevitatakse. 

Hoone imagoloogia tugineb sümboolsele kohale sadamas, mille kaudu uued tuuled on Norra kultuuri rikastanud. Ümberkaudsete kõrghoonetega kontrasteerumiseks oli tähtis säilitada hoone horisontaalne maastikulisus. Kaldpinnad algavad veest aeglase tõusuga (pimedas valgustavad seda pinda veealused lambid) ning tõusevad kahelt poolt maja suunda muutes teatri katusele. Hallima ilmaga sulavad maja ja taevas kokku. Enda ümber väljakuid voltiv ooperimaja on arhitektuuripildistajate tõeline unistus.

Marmorväljaku astmestamine polnud arhitektitöö kõrvalprodukt, vaid terve meeskonna professionaalsete kunstnike töö. Eri suuruse ja faktuuriga marmorplaadid on hoolega kokku sobitatud, aeg-ajalt lõikavad pinda plaadiservade diagonaalid. Ei näe siin kusagil kruvitööd ega liiste. „Simplexity” oli arhitektide märksõna – lihtsus, mis on küllastatud nüanssidega. Teatritorni fassaadifaktuur näiteks telliti tekstiilikunstnikelt, kelle käsitluses meenutavad pressitud metallplaatide pinnad žakardtelgede mustrišabloone, kuid mis võivad sama hästi sümboliseerida ka infoajastu arvutiprogramme.

Ooperimaja, aga eriti suhteliselt järske kaldpindu projekteerides on arhitektid silmanähtavalt nautinud eurovabadust. Võib arvata, et Euroopa Liidus selline projekt läbi läinud ei oleks, sest pidevalt muutuvate kallete servadel võib tõesti pidevalt komistada ja ka rängalt kukkuda. Mingeid piirdeid pole ka väljaku äärtes, kust võib meetri-paari kõrguselt vette kukkuda. Olete siin omal vastutusel, meenutavad sildikesed. Juba on ka hooldamise probleeme: käidavamad kaldrajad on hakanud tulivalgele pinnale määrdunud jutte moodustama. Heleda pinna hädad on ka fuajees, kus publikule veini pakutakse. Valget veini, rõhutas teine meile ehitisel ringkäiku teinud Snøhetta arhitekt Tarald Lundevall, kuid tegelikult saab muidugi baarist ka punast, mille plekid nõuavad hoopis rohkem nühkimist. 

 

Maja avamine galaõhtu ja seksigaOslo ooperiteater avati galaõhtuga 12. aprillil, kuid esimene ooper („Don Carlos”) tuleb alles septembris. Suur saal mängiti sisse 24. mail Jirí Kyliáni ja Haagi tantsuteatri  esietendusega „Worlds Beyond”. Hollandi kuninganna Beatrix tõi Kyliáni trupi väikese osa oma hiljutise Tallinna visiidi ajal ka meie Estonia teatrisse. 1995. aastal juhtusin Haagi tantsuteatris nägema Kyliáni „Arcimboldo” täispublikuga peaproovi (ja minu suureks rõõmuks oli Oslo tantsuõhtu programmis ka „Arcimboldo” finaal). Koduteatris vedas Kylián publiku enne etendust läbi lavatagustest ruumidest, kuhu oli üles sätitud installatsioone, tantsijatest moodustatud elus skulptuure ning mini-performance’eid. Nüüd tegi ta samasuguse tunnise installatsioonide-ekskursiooni ka Oslo teatri lavatagustes ruumides, mis oli tuttuue maja uudistajatele lausa topeltkingitus. 

Üle 1000 ruumiga teatris on avalik tsoon väga selgelt lahendatud. Kõrge vestibüüli peadominant on poolümar saaliplokk, mille ümber vonklevad puitribidega kaetud jalutuskoridorid, tekitades assotsiatsiooni Alvar Aalto loominguga. Seinapinnad on pehmelt vabajoonelised, nagu oleksid nad lainepapist. Interjöörides domineerivale puidule pakuvad materjalikontrasti peafuajee täisklaasseinad. Tegemist pole pelgalt fassaadikattega, klaasist on ka fassaadi  pikad põiktoed-lamellid. Probleemitu see täisklaassein muidugi pole, sest päikese käes läheb suur vestibüül palavaks ja päikeseprillid tuleb ka siseruumis ette jätta. Kasutatud on ka päikesepaneele, väidetavalt on siin kokku Põhjamaade suurim päikesepaneelipind, kuid arhitektid pidasid neid pigem eurotoetuse saamise ettekäändeks – põhjamaist ooperiteatrit päikesega ära ei küta.

Nagu väljas nii pole ka sees täisnurkseid seinu, millega on ära hoitud kõrge peafuajee akustiline kõmisemine. Siin-seal kohtab detaile, mis on euronormide kohaselt hirmohtlikud, näiteks galeriipiiretele paigutatud lamedad alused, mis on mõeldudki selleks, et sinna veiniklaasi toetada, olgugi et otse all saalib vestibüüli publik. Publikuruumid on maast laeni täis puitu, tulekahju selles majas ei taha ma vaimusilmaski ette kujutada.

Vaimukate elementidega aktsentueeritud interjöör on arhitektide ja kunstnike koostöö tulemus, mis toimib pigem näituseruumi põhimõttel: vaataja kohtab igal sammul kunstiteoseid, olgu see siis tualette varjav mustrisein või ootamatud kaldpinnad. Garderoobi tagaosa kaldpõranda võtsid lapsed kohe liumäena omaks. Lapsed oskavad suurepäraselt arhitektuuriga kontakti luua, kui neil seda ainult teha lastakse, nagu ka armunud paarid. Enne ooperimaja avamist käis lausa rebimine, kes uue maja  katusel esimesena seksib. Paistab, et sellestki on kujunemas uue arhitektuuri omaksvõtmise moekas rituaal.

Siseruumi kõige ootamatumateks elementideks on ülevalt klaasi tagant paistvad inimesed. Välispindade kalle on nii suur, et mööda katust kõnnivad inimesed ilmuvad ja kaovad kusagil teise ja kolmanda korruse kõrgusel. Hoone publikuruumid pole mitte ainut visuaalselt, vaid ka füüsiliselt avatud, õhtuti tullakse siia ka lihtsalt restorani ning järgmiselgi päeval polnud teatri uksed tõrksalt suletud ning isegi fuajee baarid töötasid.

1350 kohaga vaatesaalile annavad moodsuse koodi plastiliseks vormitud tammepuust rõdupiirded, kuid millegi erilisega siin üle pingutatud pole. Teravmeelselt on interpreteeritud klassikalist lühtrit: see on minimalistlikult pinnaline, mille triipudes sillerdab 5800 kristalli. Saali järelkaja on 1,7 sekundit ning akustikat on juba jõudnud kiita ka Berliini filharmoonikud, kelle kontserdipilet Tallinnas oli muide kallim, kui Oslo avaetenduse parimad kohad I rõdu esireas. 

 

Kas linnahall oli liiga hall?

Oslo ooperiteatri katusel jalutades hakkas kummitama karm paralleel. On ju ka Tallinnas selline koht, kus saab saali katust pidi jalutada, avarust ja merevaateid nautida. Miks linnahalli trepistik, kus on juba ammu teostatud kommertsist vaba non-programmed avaliku ruumi idee, tegelikkuses kasutust ei leidnud? Kas tõesti oli asi hallis värvis ja betoonis? Millised oleksid need trepid täna, kui need oleksid ehitatud Carrara marmorist? Oslo on meiega samal laiuskraadil ning küllap sealgi koguneb talvel maja ümber jahedust, tuuli ja kõledust, sealgi on talvetuulega ebamugav teatrisse jalutada (autoga treppi sõita ei saa, mis VIPide puhul võib probleemiks osutuda). Kui arhitektidelt küsiti, mis talvel lumega toimuma hakkab, siis rehmasid nad kõigepealt, et, ah, eks näis. Siis aga tunnistasid, et kui kaldväljakutele jää peale tuleb, siis tuleb seal jalutamine tõesti lihtsalt ära keelata. 

Oslo on saanud avaliku ruumi, kus diskrimineeritakse kauplejaid, rulasõitjaid ja rulluisutajaid, kuid mis uudsuse magnetiga tõmbab ligi massiliselt norralasi ja turiste, olesklevaid noori, beebikärudega emmesid, jooksvaid lapsi, koerajalutajaid, amatöörfotograafe, immigrante, kerjuseid ja pohmellis päevitajaid.  Mis võiks olla selgem tõend, et võõrapärastesse marmorväljakutesse mähitud ooperimaja on põhjamaal laiade masside kõikvõimalike kihtide poolt omaks võetud. Ehk paneb Oslo ooperiteatri menu ka meie linnahalli uue pilguga vaatama.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming