Väike teatri-Sopot Tšehhimaal

Margus Kiis

  VIII rahvusvaheline sõltumatute ja amatöörteatrite festival “Apostrof” Prahas 30. VII – 4. VIII.

 

Umbes samal ajal, kui Eesti naljapealinnas Rakveres toimus “Baltoscandal”, peeti Tšehhi pealinnas Prahas väiketeatrite festivali “Apostrof”. Kui “Baltoscandalil” on pretensioon olla tõsise ja moodsa teatri üritus, siis “Apostrofi” kava kukkus välja justnagu Eurovisiooni või siis pigem nagu Sopoti lauluvõistlus: peamiselt Ida-Euroopast pärit vormilt rahvuslik, sisult hmm, laiadele massidele arusaadav teatrikunst. Eestit esindas “sõltuvaid” teatreid mitte seediva Kalev Kudu juhitud Tartu Üliõpilasteater.

Festival toimus kahes otse Praha turismituiksoone Karli tänava veerel asuvas teatrites Na Zabradli (Von Krahli suurune) ja Disk (black box). Programm oli tihe, sest lisaks etendustele (iga päev 2-3) oli truppidele korraldatud ka igasugu masterskaja’sid. Viimastest viitsisid osa võtta peamiselt venelased, eestlased ja korraldajad tšehhid. Ülejäänud rahvused enamasti vilistasid lisakohustusele ja nautisid turismimeka kõiki võlusid (odav söök, nänn, õlu ning legendaarne arhitektuur).

Etendustelt jäi mulje, et eelkonkursil oli eelistatud tükke, mis esindaksid mingeid rahvuslikke kiikse, poleks samas ka  liiga arusaamatud või raskepärased. Vietnamit esindava Hanoi Keskdraamateatri (sic! pidi ju sõltumatute ja amatöörteatrite festival olema) “Auster, Jõekarp, Tigu ja Merekarp” (lavastaja Dang Tu Mai) oli umbes samasugune külajant nagu “Säärane mulk”. Sarajevo Nukuteatristuudio etendatud täiesti nukuvaba, kuid rohkelt hõljumist, poeesiat, sümboleid, erootikat ja tekstiili sisaldav Ljubica Ostojići “Sidemed” (lavastaja Dubravka Zrnčić-Kulenović) pidi küll näitama Balkani naiste iidset kuukultust, kuid illustreeris pigem Bosnia ja Hertsegoviina demograafilist olukorda, kus iga kaheksa naise kohta on üks mees… Sakslased ei saanud muidugi üle ega ümber Teisest maailmasõjast, juudivaevast ja kabareest – Fellbachi THAG-Theateri etendatud Georg Kreiseleri – John Kanderi tugitoolimuusikal “Bluebird” (lav Gistav Adolf Frank) ekspluateeris just neid äraleierdatud motiive korraga (kusjuures tudengnäitleja Christiane Mücke vokaalne esitus oli tõeliselt märkimisväärne). Venelaste leivanumber – arvake ära! oli muidugi prostituudid-narkomaanid-kriminaalid. Tšeljabinski trupi BABI nelja tibi hüsteeriline kisa jõudis enne ära väsitada, kui viimaks hakkas Rebeka Prichardi “Backstreet Girl’is” (lav Jelena Kalužskihh) mingi tõsisem teema ilmnema. Narkots, klubid ja üksik naine suitsiidi äärel oli ka soomlasi üksinda esindanud tantsijanna Jenni Kokkomäki  “1.1” mõte. Vist.

Kõige maotum oli Slovakkia Nitra linna trupi Le Moni tehtud Peter Oraveci – Slávka Civáňová “Ester” – vulgaarajaloolised kostüümid, suured veerevad dekoratsioonid jne. Selles valguses võis isegi kergendatult hingata, et Colombia ja Venezuela esindajad kohale ei jõudnud.

Tšehhide naljalembus loksus festivalil pidevalt üle pea, kuigi kohalikule sõnahuumorile ei saanud enamasti muud rahvused pihta. Korraldajamaa kolmest etendusest kaks pakkus komöödiat. Brno teatri Koule esitatud Ludek Kasparovski – Patrik Borecký “Taeva all” (lavastaja Borecký) pigistas kõik välja situatsioonist, kus terapeut Jeesuse vastuvõtul on Hitler, Tšikatilo ja transseksuaal Eva. 1980ndate Vanalinnastuudiot meenutava etenduse ajal käis saalis pidev vali “ihhahahaa” ja “uhhahahaa” ning tükk võitis festivali ainukese preemia, vaatajaauhinna. Praha tantsutrupi Jolly Jumps koomilistest sketšidest koosnev “Ei… Rongijaamas” oli (õnneks) tekstita “malevakava” (Kalev Kudu määrang) – jällegi publik kõveras. Kuid mitte nii sillas kui itaallaste grupi L’isola Che C’e pöörase “Broilerite” (autor Stefano Romani, lavastaja Francesca Angeli) puhul, kus oli nii peeniroonilist sõnakoomikat, akrobaatikat ja punklaulu – tulemuseks 2. koht populaarsustabelis. Aga kui slovakkide amatööride trupp Partizánske tegi hiigelsuure svammist lõusta sees Daniil Harmsi motiividel “Ühe tulevase hallhabeme mälestused” (lav Josef Krasula), mille situatsioonikoomikast tõenäoliselt enamus aru sai, siis tšehhide ei tulnud poolt turtsatustki…

Selles nalja- ja meelelahutuslembeses kontekstis oli isegi üllatav, et eestlaste esitatud Sarah Kane’i depressiivne “Puhastatud”, kus tükeldatakse-tapetakse inimesi, lastakse publikule kõlaritest Kalev Kudu röökimist ja lõpuks prožektoritest pimestavat valgust näkku, saavutas publikuhääletusel 5. koha. Etendus tehti ära kire ja jõuga – kena vaheldus “Apostrofi” kerglasevõitu meeleolus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming