Uuslavastuste aastaring Londoni ooperimajades

Madis Kolk

Algus Sirbis nr 26      Gardnerile iseloomulik elektriseeriv, täpne ja mõtestatud muusikaline teostus kandis  ka teist ENO markantset uuslavastust, Béla Bartóki ühevaatuselist ooperit „HERTSOG SINIHABEME LOSS ” (1911). Väljendusrikkalt laulsid-näitlesid mõlemad solistid, Clive Bayley (Sinihabe) ja Michaela Martens (Judith).  Daniel Krameri lavastus asetas tegevuse halli tänapäeva. Öine agul, keskealiste väikekodanlaste kohtamine. Lihtne uks, naine on uudishimulik, palub ekskursiooni. Kelder, järjest uued uksed ja korrused, mis on pöördlava abil leidlikult esile manatud. Algul kammitsetud Sinihabe elavneb, tutvustab poisikeseliku uhkusega oma kollektsioone: verised mannekeenid, relvad, piinamistarbed. Võtab naist verdimmitseval hauakünkal.   

Autorid, noor luuletaja Béla Balázs ja Bartók seadsid teose kulgu pöörde, kui lossi  koopapimeduses avaneb viies uks. Pimestav valgus, maastik kaugete mägedega. Sinihabe: „Mu ääretu kuningriik!” Judith on vaimustatud, samas märkab pilvede verevärvi varje. 30aastane veel vähetuntud helilooja kirjutas oma esimeses suurteoses siia ühe ooperiliteratuuri kõige vapustavama üllatusmuusika. Orkestris sööstab kõrgustesse grandioosne C-duuris tõusulaine, majesteetlikke hümniakorde tugevdavad fortissimo’s orel ja lisavaskpillid  lava tagant. 

Krameri tõlgitsus oli, teisel kombel, samuti vapustav: maa-alune ühiselamutuba, kümmekond eri vanuses last hüppavad koikudest  välja, rivistuvad pikkuse järgi, vanim imikuga süles, marsivad ringiratast Sinihabeme ekstaatilise taktilöömise järgi. Seosed on ühesed: Josef Fritzl pluss „Heliseva muusika” pereansambel.   

„Hertsog Sinihabemega” käib kaasas mõistatuslikkuse, isegi veidruse aura. Maeterlincki jäljendav sümbolistlik tekst vormib julmast muinasjutust napisõnalise mõistuloo, siiski  üsna ilmselt on loss ja selle seitse ust metafoorne retk inimloomuse süvakihtidesse. Vaetakse armastussuhte kokkukuulumise ja tõrjumise tunge, südamiku puutumatuse kaitsmist. Bartók külvab Mahleri-mahus hilisromantilisse orkestrisse kummalisi jahedaid värve ja vihinaid, helke põhjatutest kaevudest. Nagu tekst, pakub ka muusika avaraid võimalusi lavalise reaalsuse loomisel, paneb aga paika üleva põhitoonuse (helilooja pühendas teose oma  noorele naisele). 

Ports kannibalismi või nekrofiiliat on praegu teatrilaval üsna normipärane. Viienda ukse sidumine Fritzliga aga, tunnistan, päris  rabas. Pani nördima, et subliimset muusikat illustreerib kollase ajakirjanduse laadis atraktsioon. Samas jäi etenduse haare väga tugevaks. Päevakajaline kriminaaljuhtum võib kergitada ürgseid hirme, põletav dissonants muusikaga lõi judinaidtekitavalt võimsa muusikateatrihetke.   

Oletan: lavastaja tundis, et tuleks samas suunas veel kaugemale minna. Finaalstseeni vulgaarsus – veriste, kuulekalt avali naisekehade kohal triumfeeriv näidis-macho – kustutas igasuguse huvi.     

Et hästi tehtud kammerooper võib võrdselt konkureerida suure lavaga, tõestas Thomas Arne „ARTAXERXES ” (1762) ROHi kammersaalis. Esitasid ROHi noored lauljad, dirigent Ian Page ja Classical Opera Company väike vanamuusikaorkester, lavastas Martin Duncan, kujundas Johan Engels. Muusikud lausa kiirgasid tegemismõnu, eriti virtuoossed sopranid Elizabeth Watts ja Rebecca Bottone.       

Thomas Arne (1710–78) sündis ja elas ROHi naabruses, ta haud on kirikus teispool Kloostriaia (Covent Gardeni) turuväljakut. Muusikaloos Händeli ja Haydni vahele kuuluvat komponisti  teatakse täna vaid kui mitteametliku alternatiivse rahvushümni „Rule, Britannia!” autorit. „Artaxerxes” oli omal ajal ülimenukas. Kui noodimaterjal tulekahjus hävis, vajus teos unustusse. Nüüd kõlas uus taastatud-täiendatud versioon.       

Arne teos osutus üle ootuste sümpaatseks. Koloratuuride tulevärk vaheldub mahedate laulumänguliste, Mozartit ennetavate meloodiatega (arvatakse, et noor Mozart käis vaatamas ja pani ühtteist kõrva taha), hoolega on valitud orkestrivärve – Arne oli siinmail esimene, kes kasutas klarneteid. Ka sündmustikul on kaasakiskuvust (samale Metastasio libretole kirjutas ooperi ligi 90 heliloojat). Pärsia  keisrikoja võimuheitluses veeretab mõrvarist isa süü poja kaela, poeg pigem hukkub, kui annab isa üles. Armastajapaarid saavad lõpuks kokku.       

Vist polegi varem näinud, et kujunduse ja liikumistega tuuakse nii ilmekalt silme ette helitöö mehhaanika. Üleni öösinine lavakarp. Kontrastselt valge orkestrisüvend, kus pillimehed vaatajale kui peopesal, astudes tähtsamateks soolodeks üles lavaservale. Ainus dekoratsioon, tohutu kuldne troon, on meeleolusillaks sagedaste tseremoniaalsete muusikalõikude vahel. Lõbusalt ülekuhjatud kostüümid,  eriti meeslauljatel (Tutanhamon tervitab Beardsley’d – brokaat, krinoliinid, samuraisoomus, vööni langevad juuksed), viitasid barokiaja eklektilisele oriendiihalusele ning paistsid puhtal värvitaustal pidulike akordidena. Lauljad käitusid partituuri osana, järgides helimustrite rangeid kontuure.       

Tekitab tõsist lugupidamist, kui suhteliselt tagasihoidlike vahenditega luuakse inspiratsioonirohke õhkkond, kuulamis-vaatamisnauding esimesest noodist viimaseni. Toosama „peidetud käsi”: pretensioonitu pealispinna all toimetab eri ajastute kultuurikihtidega heatujulist intellektuaalset dialoogi pidav  metateater.     

Richard Wagneri „LENDAVA HOLLANDLASE ” ROHis tõstsid meeldejäävamate lavastuste hulka karismaatilised solistid. Dirigeeris Marc Albrecht. 

Anja Kampe Senta oli kõrvuti Stemme Isoldega vaieldamatult aasta õnnestunumaid naisrolle. Varjundirohkus ja legato-kaared, kartmatud kõrged noodid, palavikuline, raevukas  väljendusjõud meeleheitehoogudes võtsid kuulajal hinge kinni. Haruldaselt läbitunnetatult loodud lavaportree sundmõtete kütkes unistajast, kellest murrab proovilepanekul välja ülendav ohverdamisvalmidus. 

Bryn Terfeli kuju, temperament, hääl on nagu Hollandlaseks loodud. Tema pöördumatu süükoormaga rändur oli lahendatud introvertsemalt kui selles rollis tavaks – väsinud, lootusetu rahuotsijana. Tore oli jälgida nii heas vokaalses vormis kunstnikku. Kõhklemiste vaevukuuldavad sosinad kandusid kogu mitmetuhandepealise publikuni, saatust välja kutsudes mürises hääl üle orkestri täiskõla.   

Tim Albery lavastus (kujundus Michael Levine, valguskunstnik David Finn) oli näide  traditsioonilisest minimalismist. Hajuv tühjus, vähesed allegoorilised detailid kannavad pikki lõike: kõrge kumer metallpind tähistab randuvat laeva, libisev vari teist, kaarduv mehejämedune köis seob laevad ja inimesed. Seda löövam on kontrast, kui teises vaatuses laskub laest pimestava ufona mitmekorruseline kaadervärk – odavtööjõuga õmblustehas, asendades Wagneri neidude õhtust mokalaata vokkide taga. Kui muistsest kalurikülast on saanud  kaasaegne tööstusasula, on palju lihtsamalt mõistetav Senta klammerdumine läbisõidul kapteni külge. Pole küll selge, kuhu mahub selles keskkonnas Wagneri suur idee, kõikeandev armastus. 

Kui töölisneiud peoks valmistudes ajavad selga kõige labasemad hilbud, mida kostüümikunstnik on suutnud ette kujutada, noogutan endamisi moodsa kunstikaanoni ühele lemmiktegelasele: „mitteteadlik” õhtumaine alamklass. Pärast etendust sattusin Albery intervjuule, kus ta mainis, et asetab kogu tegevustiku  sovetiaegsele Balti rannikule. Geograafiline pidepunkt on täiesti olemas: Wagner tuli „Hollandlase” mõttele põgenemisretkel Riiast Läände. Mõnegi meie Senta väljalunastajaks osutus Viru hotelli ehitaja. 

Esiettekanded seekord peaaegu puudusid, ei midagi võrreldavat Harrison Birtwistle’i „Minotaurosega” 2008. aastal või Thomas Adèsi ooperiga „The Tempest” 2004. aastal, mõlemad ROHis.   

Ainus päris-esiettekanne oli Opera Northi trupilt Sadler’s Wellsis: David Saweri satiiriline operett „SKIN DEEP” („Naha sügavuselt”), tekst populaarse tele- ja raadiokomöödiate esineja ja autori Armando Iannucci sulest. Maniakaalne kuulsuse- ja ilukultus ning selle jüngrite, õieti orjade seiklused eliitkliinikus Alpides ja pealaest jalatallani siledaks opereeritute  vanadekodus Californias. Tantsiskledes läbi kentsakate juhtumite: näolapid lähevad vahetusse, amputeeritakse, mida pole vaja. Ennekõike meenub kogu etendusest groteskne Moolok – kõhukas toober keset lava. Pruulib igavese nooruse eliksiiri ja neelab järjest rohkem tegelasi.   

ROHi kammersaalis tuli esiettekandele James MacMillani ühevaatuselise kammerooperi „PARTHENOGENESIS ” lavastatud versioon (kontsertversioon aastast 2000). Lavastajaks Katie Mitchell, Britten Sinfonia’t dirigeeris autor.     

Partenogenees tähendab mittesugulist paljunemisviisi, mis on taime-loomariigis tavaline. Ooperis kasutatakse terminit algses tähenduses: „neitsist sünd”. Michael Symmons Robertsi libreto lähtub väidetavalt tõestisündinud juhtumist sõjaaegses Hannoveris, kus üks neiu jäi pommirünnaku alla ja sai üleelatust iseeneslikult, neitsina käima peale.       

Ooperis on sama lugu jõudnud meie aega, haiglapalatisse. Vähi viimases staadiumis naine (kõnerollis Charlotte Roach) on tolle neitsist sünnituse vili, oma ema identne koopia. Elustub ta surmaeelne nägemus: enne pommirünnakut ilmub ta ema (Amy Freston) vähenõudlikku  korterisse „langenud ingel” (Stephan Loges). Parafraas Maarja kuulutusest, vastavalt vägivaldsele sajandile, mitte just taevaliku ilmutusena.     

Düstoopiline allegooria viitab natside  eugeenikaprogrammile ja praegustele vaidlustele inimese kloonimise üle. Painav temaatiline sõlmitus leiab väljenduse polüstilistilises partituuris, kus heitlevad teravtihedad, keeruka äreva rütmikaga struktuurid, andes vaid aeg-ajalt ruumi haprale soojusele.       

Esietendusele järgnes arutelu geeniteadlaste ja teoloogide osavõtul, mida üllatavalt leebelt juhatas võitleva feminismi klassik Germaine Greer. Keskustelu kuumenedes tõmbasid hoopis saalist sekkujad ringi seni vaikselt taharitta hoidunud helilooja – ladugu välja, kas hoiab taskus rusikat teaduse vastu! 

Uue muusika kontekstis põnevaima mulje jättis George Benjamini 40minutilise kammerooperi  „INTO THE LITTLE HILL ” („Künka sisse”, 2006) Londoni esmalavastus ROHi kammersaalis. Esitasid teatri Young Vic juures tegutsev sõltumatu ooperikompanii The Opera Group, John Fulljamesi lavastuses, ja London Sinfonietta autori juhatusel. 

Libreto menukalt näitekirjanikult Martin Crimpilt on kaasaegne versioon Hamelini rotipüüdja muistendist. Veidi kohmakas kujundikasutuses: Rotipüüdja viib linnakese lapsed maa alla „künka sisse”, kuna nende vanemad on rottide suhtes ksenofoobid („rottidel ju ka  tunded”, selgitab tekst). 

Muusikaliselt tundus teos väga võluv ja värske. Haruldaselt peened ja omapärased, sageli madalates registrites tämbripõimingud (ansamblis ka bandžo, bassflööt, mandoliin, metalset värvi lisav tsimbel), pehmed, läbipaistvad,  elavhõbedana püsimatud värvide ja meeleolude üleminekud, väga nõudlikud, samas häälele loomulikud vokaalpartiid. Praegu viiekümnene Benjamin alustas imelapsena: 14aastaselt pääses õppima Messiaeni juurde (kus olevat ühe terve aasta jooksul ainult kirjutanud tuhandeid akorde), kahekümneselt sai üle aegade noorimana tellimuse Promsilt.   

Kui ooper oli käinud paarkümmend minutit, kadus saalist elekter. Tagasi seda ei saadudki. Kes oli jaksanud tunni oodata, neile kõlas teos kontsertettekandes väikeses fuajeepuhvetis.  Helilooja nõudel otsast peale. Publik istus põrandal ümber ansambli, solistide (Claire Booth, Susan Bickley) eredad osatäitmised kõnetasid harjumatu vahetusega. Kirgas kogemus. Teos naaseb ROHi neil päevil, näis, kas keegi hiilib korke välja keerama.   

Veel üks nüüdisooper, John Adamsi „DOCTOR ATOMIC” (2005), oli ENO hooajas sama lavastusega briti filmirežissöörilt Penny Woolcockilt nagu aasta varem Metropolitan Operas, mis jõudis suure ekraani vahendusel ka Eestisse. Seetõttu siin pikemalt ei peatuks. Mainin vaid,  et nii selle lavastuse kui ka kogu ooperiaasta üheks kõrghetkeks osutus minu jaoks aatomirelva loomise projektijuhi Robert Oppenheimeri faustlik monoloog I vaatuse lõpus.   

Tekstiks Oppenheimeri lemmikpoeem, XVII  sajandi metafüüsilise koolkonna luuletaja John Donne’i Püha sonett nr 14 „Batter my heart, three-person’d God”. Igavikuliste küsimuste koorma all Laokoonina heitlemise stseen on jõuproov, kus Briti ooperi- ja kontserdilavade valitsev bariton, kanadalane Gerald Finley, saab täies ulatuses oma meistrioskused käiku lasta.

Järgneb

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht