Uue vaataja festival

RAIT AVESTIK

„Baltoscandal” häirib ka üksi palju rohkem   Viimasel seitsmel „Baltoscandalil” käinuna tuleb tõdeda, et see festival on olnud mulle tänuväärseks silmaringi laiendajaks ja teatrimõtte avardajaks. Ja seda ilma turismita. Polegi oluline, kas pärast „Baltoscandalitel” kogetut on minu vaade teatrile avar, kõõrdsilmne või on see hoopis kitsenenud-kontsentreerunud selliseks, et tean hästi, mida ma etendaja-vaataja ning aeg-ruumi suhtest ootan ning arvan teadvat täpselt, kuidas peaks selline etenduskunst toimuma ja toimima, et sellest oleks mulle kasu, et see läheks mulle nii kitsamas kui ka laiemas mõttes korda ja et see kordaminek läheks tegijale korda.

Kui asjad on korras, on ühest küljest väga lihtne, teisalt aga mõnevõrra tüütu „Baltoscandali”-laadsetel festivalidel käia. Laias laastus on „Baltoscandal” koosnenud ideede, kontseptsioonide esitlustest (ja tihtipeale väga meisterlikus esituses), kus kombitakse piire vaatajas, etendajas ja nende vahel. Talletunud on sealt väga põnevaid mälupilte ja kogemusi lavalisest tegevusest või eriilmelistest seisunditest, kuid maa(ilma)parandusse, ma kardan, sellise teatriga suurt asja ei ole. Küllap pole sellist eesmärki Priit Raual programmi koostades kunagi ka olnud. Ikka etenduskunstide vallas toimuva tutvustamine, vaate avardamine, teatud moel Eesti eksponeerimine, õilistava peo korraldamine jne.

Selle aasta festivali kohta on kostnud nurinat, et võrreldes eelmiste aastatega olevat nagu igav, pole suuri nimesid, uhkeid lavastusi, pole midagi šokeerivat. Ühest küljest võib sellega nõustuda, teisalt aga kaugeltki mitte. „Baltoscandali” puhul ei saagi küsida, kas see oli või ei olnud igav, küsimus on selles, kellel oli huvitav või kellel oli igav. Tõesti – ühelt poolt eeldab täisväärtusliku „Baltoscandali” kogemine pidevat etendajatega kaasamõtlemist. Kui lased lõdvaks, läheb igavaks. Aga mida siis teha, kui need mõtted, mida etenduskunstide viljelejad minus esile kutsuvad, on ammu ära mõeldud? Selgeks või mööda, aga kindlasti ära, ära mõeldud juba oma esimeste „Baltoscandalite” ajal? Mida teha, kui ikka ja jälle avastad endalt küsivat „miks nad seda teevad?”, „kuidas nad seda teevad?”, „mida mina siin teen?”, mitte aga ei juurdle kunstnikelt saadud impulsside tõttu ja täiesti teatriväliselt mingite üldfilosoofiliste või religioossete aluste üle. Kas üldse peakski? On see üldse kunstnike eesmärk olnud? Tahan öelda, et kui „Baltoscandali” sügavalt performatiivne sisu tundub kuidagi kulununa, siis on see peaasjalikult vaataja probleem. Selle vaataja probleem, kes on selliseid „teatraalseid teostusi” ühel või teisel moel piisavalt kogenud ja oma mõtted ära mõtelnud. „Baltoscandali” suurim vara ja eeldus on teatud aja tagant uuenev publik, kelle jaoks on see kõik, mida Raud oma sisetunde järgi kokku valib, äärmiselt huvitav, isegi eksistentsiaalne. Ei osanud märgata, kuidas tavapublikuga selles vallas lood on, kuid värske teatraalide laine loksus „Baltoscandali” rannas küll. Välisvaatlejatest rääkimata.

Külastasin festivali ühel päeval, kui jalgpalli MMil oli puhkepäev ja laulu- ja tantsupidu polnud veel alanud. Õnnestus kogeda portugallaste, prantslaste, eestlaste ja austria-prantsuse-ameeriklaste kunsti. Ilmselgelt köitis mind üks rohkem kui teine, aga omamoodi tublid olid kõik. Ilm oli ilus, nägin vanu sõpru, jõime veini ja muud nagu tol korral ei tahtnudki. Ilmselt olen ka juba uue „Baltoscandali” ootel. Võib-olla kõlab see paradoksaalselt ja ennasthävitavalt (või -häbistavalt), aga uude programmi imbuvate ideede isiklikust tunnistamisest enam olen huvitunud sellest, kuidas, kellena jne näeb üks uus vaataja end „Baltoscandali” etendustel. Kas tulevad ka uued mõtted …

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming