Unustatud poeesia – õnn ja ja hall igapäevasus

Evelin Lagle

Lugu elu rusuvast argisusest ja võluvast poeesiast.„Unustatud poeesia”. Koreograaf Jaan Ulst, tantsivad Kaja Lindal, Raido Bergstein ja Jaan Ulst. Graafilise disaini teostaja Epp Kaavere. Tantsuteater Zick. Esietendus 24. VIII Kultuuritehases Polymer.      Tantsuteater Zick alustas uut hooaega mõtisklusega mälestuste, rusuva argisuse ja igapäeva halluse taga peituva väikese paradiisi üle. 24. augustil toimus Tallinna Kultuuritehases Polymer verivärske noore eesti koreograafi Jaan Ulsti tantsuetendus „Unustatud poeesia”. See oli teine Ulsti koreograafia, mida Eesti publik näha sai. Möödunud sügisel esietendus Kumu auditooriumis tema „Tehniline dialoog”, mis oli loodud värskelt kõrgkooli  lõpetanud noori koreograafe tutvustava projekti Premier raames. Jaan Ulst alustas oma tantsuõpinguid Tallinna ülikoolis, mille ta 2006. aastal lõpetas. Pärast seda jätkas ta õpinguid Hollandis Tilburg’i Fonty’s tantsuakadeemias.

Ulst on aktiivselt tegev nii tantsija kui koreograafina. Hollandi kooli 2008. aastal lõpetamise järel on ta tantsinud Hollandis Project Sally lavastuses „Vreemde eend”. Möödunud kevadel liitus  Ulst tantsuteatriga Zick ning hakkab tantsima Zicki uues lavastuses, millega soome koreograaf Jenni Kivelä alustab tööd tuleval sügisel. Lisaks koreograafile endale tantsisid „Unustatud poeesias” Raido Bergstein ja Kaja Lindal, kes on mõlemad juba pikka aega Eesti kaasaegses tantsus tegevad. „Unustatud poeesia” on abstraktne lugu igapäevaelu rusuvast argisusest ja elu võluvast poeesiast, mis selle argisuse alla ära  kaduma kipub. Temaatika on lihtne ja siiras ning kõnetab ja puudutab kõiki. Kindlasti ei ole mõtet otsida lavastusest järjepidevat jutustust. Ometi juhtisid lavastuse struktuur, ruumikasutus, muusika ja koreograafia publiku mõtisklema soojade mälestuste ning argise õnnehetkede ihaluse üle, ärgitades mõtteid, mis kellelgi parasjagu aktiivsemad olid ning enam assotsiatsioone tekitasid. „Unustatud poeesias” oli kaks osapoolt:  mälestus rahulolust, õnnest, heast tundest ja hall igapäevasus, lisaks veel kolmas ja kõige tähtsam – küsimus, kuidas neid kahte siduda. Kolm tantsijat lahendasid mõistatust, kuidas hoida seda, mis kaunis, kuidas mäletada seda, mis hea igas päevas, igas hetkes, igas toimingus, olgu see siis või kõige tavalisem ja argisem. Polymeri tehase suure saali kerge tahumatus oli rõhutatult maine, kuid mitte tavaline või igapäevane.

Ühtpidi sattus publik täiesti  tavalisse tuttavasse keskkonda, teistpidi kätkesid nii see vana tehasehoone kui konkreetne ruum mälestust minevikust, mälestust millestki, mis pole enam tõeline, ei ole enam päris. Saal oli jaotatud kaheks ruumiks: väikeseks nurgakeseks, kus oli vana televiisor ning kolm tooli, ja suuremaks saaliks. Argine toanurgake tekitas tõelise äratundmisrõõmu – ühes või teises vormis kuulub see meie kõigi igapäevasesse ellu. Suur ruum oli aga justkui  millegi vähem ratsionaalse jaoks. Suurem saaliosa oli paik mälestustele, unistustele ja mõtetele. Neisse ruumidesse ja sellesse loosse paigutus kolm tantsijat: mees meie igapäevaelust (Raido Bergstein), naine meie igapäevaelust (Kaja Lindal) ja keegi ebamaine, keegi mälestustest või unistustest (Jaan Ulst). Esimeses stseenis kohtusid mees ja naine mälestuste ruumis. Kõlas taustmuusikas: I’m in heaven (ma olen taevas). Kergelt seinale  nõjatudes ning õndsalt teineteisele silma vaadates olid nad kui taevas ja lihtsalt nautisid teineteist. Samal ajal hiilis mälestus vaikselt nende toanurgas, justkui meenutus kogemuste ajatusest, justkui meenutus läbielamiste igavikulisusest.

Ja ometi, järgmiseks istusid kolm tantsijat rusutult toanurgas toolidel. Mälestus istus küll samas ruumis, kuid ülejäänud kaks ei osanud temaga miskit peale hakata. Kaks tegelikkust: soe meenutus  ja argine reaalsus näisid sel hetkel teineteist välistavat. Kas tõesti? Või oli küsimus hoopis julguses õnne uskuda ja seda iga päev enda kõrval leida? Ehk oli sobimatus hoopis oskamatus mõttetegevus ratsionaalsuse piiridest pisut vabaks lasta ja veidike unistuste, võimaluste ja soovide imemaailmas ringi kolada? Soolodes ja duettides seda küsimust lahendades, enda sees otsides ja oma mõtetega kohtudes sai lahenduseks siiski õnne võimalikkus.  Julgus unistada, julgus imet uskuda ja avastada, on võtmesamm reaalse rahuloluni. Etendus kulmineerus naise, mehe ja mälestustegelase intensiivse trioga, kus energia sündis tantsijate tugevast ühtsustundest, märkides jõudu, mis oli neil kolmel tegelasel üheskoos. Järgnes kerge mänglemine, katsetamine, proovimine, kui lihtne kõik tegelikult on. Tantsijad lõid oma liikumisega teineteise ümber mõttelisi piire ja püüdsid üksteise loodud  piiridest välja pugeda. Seejärel romantiline, kergelt melanhoolne lõpetus toanurgakeses. Naine ja mees istuvad taas argiselt teleka ees ja mälestusmehike vaikselt nende taga.

Pildiliselt istus kolm tegelast samuti kui etenduse algusstseenis, kuid nüüd valitses ruumis rahu ja harmoonia. Unustatud poeesia liikumiskeel andis märku noore koreograafi arenemisest oma kehakeele avastamise ja väljatöötamise suunas.  Kohati oli koreograafia mõnusalt voolav. Adutav oli liikumise kehaloogilisus, energiavoogude ja liikumisimpulsside loomulik üksteisele järgnemine. Kõige enam tuli selline kehatundlikkus ning kehas eneses avastatud liikumise tunnetus esile mehe rolli karakterilahenduses. Tema soolos mõjus koreograafia ühtse tervikuna, emotsioon ja teadmine kandusid saali tunnetusliku infona, nii et üksikud elemendid polnud esmatähtsad. Selle soolo  liigutused olid kompaktsed ja kehalähedased, ülakeha isoleeritud ja läbitunnetatud liigutused meenutasid kohati väänlemist ning lõid mentaalsel tasandil paralleeli pingsa eneses otsimisega. Vahepealne lihtne kõndimine tõi koreograafiasse õhku ja ruumi, nii et väikesed detailsed liikumised ei muutunud pealepressivalt intensiivseks. Kirjeldatud soolo andis edasi meesterahva sisevõitlust elu – mõtete ja tõeluse – abstraktsetel teemadel. Kohati võis  „Unustatud poeesia” koreograafias tajuda konstrueeritust ja erinevate tantsutehnikate tugevamat mõjutust. Seda eriti naiskarakteri rollilahenduses, kus liikumine mõjus ajuti pigem huvitavate tehniliste detailide kogumi kui psühhofüüsilise avastusretkena. Selline kohatine kahtlemise ja tunnetuslik hüplikkus ei varjutanud liikumisest saadud emotsiooni ja energiat. See tõi positiivselt esile protsessi, mille Jaan Ulst on läbinud otsiva ja areneva  koreograafina, töötades läbi tantsija ja koreograafina saadud kogemusi. Koreograafi väga tugevaks küljeks on oskus tajuda tantsijaid ja lavaruumi nii energeetiliselt kui pildiliselt ühtsena.

Duettides ja triodes oli tantsijate side alati adutav. Selle tekitasid pilkude mäng ning tantsijate liigutuste ja liikumisjadade energeetiline seotus. Füüsilist kontakti oli selles etenduses vähe, kuid mentaalne ja energeetiline kontakt  olid väga tugev. Tantsijate ühtsuse ja seotuse tunnetus andis koreograafiale mõjujõudu ja energiat. „Unustatud poeesia” on väga emotsionaalne ja siiras tantsulavastus, millest kumab läbi usk nii käsitletud ideedesse kui enese tegevusse. Koreograafi liikumiskeel oli tõeliselt nauditav, nii vormiliselt kui sisuliselt läbimõeldud, mistõttu mõjus tervikliku kunstitööna. Tegu on verivärske koreograafi  lavastusega ja seetõttu ka pisikesed teravused, mõned karedamad kohad igati mõistetavad. Ometi ei mõjunud need puudusena, vaid pigem arengujõulisuse märgina. Olustik oli terviklik, niisama lihtne ja armas kui idee elust, mälestustest ja oskusest häid mälestusi ikka ja uuesti avastada. Nii kunstis kui elus on igaühe kõige tähtsam julgus olla, uskuda ja luua sellist reaalsust, nagu me seda soovime, mäletame ja tahame mäletada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming